südatalviste ööde päästeingel, tema kapis saab alati olema see, mis meil juba otsas. Ja meie hoovis korraldatavatele kontsertidele hakkab ta saabuma eranditult jalgrattal (kurdab iga jumala kord korraliku rattaparkla puudumise üle ja iga jumala kord lubame meie selle peale mõelda…), heledas suveülikonnas ja valge soniga. Ütleb, et rohkem pole tal suve jooksul võimalust seda kanda. Luiskab muidugi, aga tore ikkagi…
Edasi tuleb maja, mis on koletu suur ja segane. Kunagi on siin asunud üks teine maja, väga äge ja autentne, nagu selgub, kandis ka sama nime, mis meie oma praegu. Siis midagi juhtus, jutuveskid jahvatavad erinevaid versioone, aga küllap seal ka äike või tulekahi või mõlemad korraga olid – ei tea. Ei peagi teadma. Aga järsku saab sealgi olema elu, tuleb uus omanik, mitte sel hetkel, kui sealt mööda kõnnime, aga hiljem. Noor pere, kel on kolm last ja küllap tuleb lisagi, imetlusväärne, nemad toovad suviti sellesse majja elu tagasi, otsapidi tervesse külassegi. Tulevad õhtud, mil nad jooksevad naisega piki tammealleed, lapsed vastavalt oma võimetele jalgrattal kõrval sõitmas või vankris kaasa magamas. Noorte inimestega kuidagi kohe tuleb külale eluvaim sisse.
Kuskil siin on krunt, mille ostab peagi üks kirjanikuhakatis, ja me kõik rõõmustame, sest meie küla täiskomplektist ongi veel puudu kirjanik ja helilooja. Tema on aga suurte ja uppi lendavate plaanide mees ja müüb krundi peagi sama targalt edasi. Kuulu järgi sellise hinnaga, mis meie küla kanged naised lavka peal ui-uitama ja oi-oitama paneb.
Vanal vankriteel sammudes me seda kõike veel ei tea. Me ei tea paljutki, ja selles elu võlu ja hurm peitubki. Kui me teaks, kas me siis ka teeksime? Või oleks tegemistel just parem hoog ja minek?
Ühel hetkel on kruusatee lõppenud, ka rohtunud autorööpad lõpevad peagi, paarsada meetrit on hea fantaasia korral võimalik endale ette kujutada romantilist metsarada. Illusioonid hävinevad peagi, kui me ronime läbi võsa, takerdume võssa, kord roomame alt ja siis astume üle langenud puude. Märjad laukaaugud. Ma ei saa aru, kust minna ja kuhu minna. Pood on avatud vist kuueni, või seitsmeni, maal ei saa kunagi kindel olla. Janu on meeletu. Vaikus samamoodi. Vaikus on muidu hea, aga… see õhtune vaikus, kui päike juba enam-vähem kolinal kukub ja varjud õudusfilmilikult pikaks venivad ja sul ei ole ulualust läheduses ja ausalt öeldes oled sa ka mõne teeotsaga veidi valesti pannud… siis on vaikus lämmatavalt rusuv ja ebameeldiv. Hiiumaa vaikus on võrdlemisi intensiivne, sellega peaks end järk-järgult ja väikeste annuste kaupa harjutama. Ühel hetkel mülkad ja kraavid ja üüratud mudaveelombid lõpevad, rada on jalge all taas kindel. Suund enam muidugi mitte.
Me kõnnime, kõnnime ja kõnnime. Kui teaks, et pood on avatud, võiks veel kõndida, aga ei tea ju…
Ühel hetkel tee käändub ja meie teel seisab kits. Lihtsalt seisab, vaatab. Tema lõputud sügavad silmad. Neis on sajandite tarkus ja elu. Ta lihtsalt vaatab. Ja meie vaatame teda. Ei oska midagi teha ja öelda. Kas ongi vaja? Tema lihtsalt on ja meie lihtsalt oleme, aga me tajume selgelt, et sissetungijad oleme meie – tema on siin oma, tema koht on siin.
Ja me läheme edasi. Maja, mis on ühtaegu nii päris ja nii muinasjutuline. Kõik justkui elaks ja hingaks siin, aga samas ei ühtegi häält ja inimest. Siin ju on keegi, aga näha pole miskit. Kui ma vaid teaks, et see on nii hiiumaalik, nii päris. Aga siis ma ei tea veel paljutki.
Kui viimaks paistab loss, siis on pääsemine kindel. Päriselu on siinsamas, käegakatsutav. Seekord me pääsesime, saime oma karastava joogi, varukski veel. Tagasi lähme mööda suurt maanteed. See teekond õpetab ja harib, mis mulle Hiiumaa juures ongi meeldima hakanud.
See on alles esimene õppetund teemal, kuidas asjad Hiiumaal käivad. Kannata ära ja õpi. Muidu ei saa…
Kui aus olla, siis lõpevad kõik mu siinsed algusaegade loodusretked väikeste viperustega, sõna „väikesed“ on siinkohal muidugi äärmiselt eksitava ja leebe varjundiga!
Tõsi, Hiiumaa pakub präänikuna lõpetuseks alati ka midagi meeliülendavat, nii et ega ma kurda – ikka õpin ja naudin.
MAJAOST HIIU MOODI
Hiiumaal olla majad nii madalad, et hiidlased söövat vaid lestakala. Suu ei anna rohkem lahti minna, lagi tuleb vastu.
Kui nüüd selle raamatu lugemise tulemusena peaks mõnel lugejal tekkima kange kihk Hiiumaale suvekodu soetada, siis olgu kohe hoiatatud, et see protsess saab olema samuti hiidlaslikult vimkalik. Hirmujutte räägivad paljud teisedki, ent nendest seikadest Tõnis muidugi alguses ei teadnud. Tema alustas sobiva krundi otsinguid puhtalt lehelt. Ehk siis püüdis saada ülevaate pakutavast, kasutades ka ühe legendaarse kohaliku kinnisvaramaakleri abi.
Legendaarseks tegi maakleri see, et ta oli mihkel müüma karunahka, kui karu alles metsas ringi jooksis. Küll jõudis Tõnis sobiva maa ja majani, ent siis hüppas valituks osutunud majast välja omanik, kes mahlakale suuvärgile lisaks oli valmis käedki käiku laskma, et usinale maaklerile ja potentsiaalsele ostjale jõuaks kohale, et ta pole kavatsenudki oma maja müüa. Teinekord suutis kurikuulus maakler Tõnises huvi äratada maa vastu, mis oli alles – ja on seda põhjusega tänaseni! – erastamata, kusjuures looduskaitseala tõttu ei tohiks sinna midagi ehitadagi. Ja samas vaimus aina edasi. Erilist nobedust näitas üliusin maakler sealjuures üles käsiraha küsimises.
Maakleri kiituseks peab ütlema, et oma objekte ta tundis. Tõnis kammis neid sageli üksinda läbi ja otse loomulikult jäi aeg-ajalt ka õige aadressi ja objekti leidmisega hätta ning pidi aina ja aina maaklerile kõnesid tegema. Maakleri esimeseks küsimuseks oli alati: „Mida sa praegu näed?“ Tõnis siis kirjeldas ja sai edasised juhtnöörid kerge vaevata.
Edasi juhtus see, mis lõpuks juhtuma pidigi: see päris õige koht oligi Hiiumaal olemas! Mitte küll veel leitud, seda alles mindi vaatama. Omanik pisikese lapsega võeti auto peale, paarkümmend kilomeetrit sõitu ja kohal. Tareke oli küll veidi võssa kasvanud, kuid kuna puud olid veel varakevadiselt lehelagedad, siis olukord väga hull ei paistnudki, avar hoovipealne oli kenasti madal ja läbitav, rohi alles tärkamas ja hoogu kogumas. Omanik näis müügist väga huvitatud olevat, rääkis ilusat juttu ja oli muidu koostööaldis. Kõik näis klappivat.
Ainult et… ühtegi numbrit ei tahtnud sealt suust kõlada. Proovi nii või küsi naa, hinda ei ole. Ei jäänudki Tõnisel muud üle, kui nimetada hind ise. Selleks hetkeks oli ta kinnisvarahindadega piisavalt hästi kursis ja oskas pikalt kaalumata pakkuda mõlemale osapoolele sobiva hinna. Lootus omada jaanipäevaks Hiiumaal isiklikku maalapikest hakkas muutuma üha käegakatsutavamaks.
Kuigi kaup oli nüüd just nagu koos, ei tahtnud aga notarisse minek ometi teoks saada. Samal ajal sattus Tõnis üle pika aja kokku väliseestlase Elmoga, kel just selja taga kinnisvaraost Hiiumaale. Kui Tõnis jutustas enda takerdunud või juba enamvähem maha kantud plaanidest, teatas Elmo lühidalt ja veendunult skeemi, kuidas majaostusaaga jätkub:
„Tahad, ma ütlen, kuidas sulle seda krunti müüakse? Kõigepealt lööb ta sinuga käed… ja läheb siis ostjat alles otsima.“
Muidugi ei uskunud Tõnis alguses seda juttu, sest oli ju siiski nende kohtumise lõpuks mõlemale sobiv hind paika saadud ja kokkulepe olemas. Alles nüüd, aegu hiljem, hakkas saama aina selgemaks, et müügitehingut ikka vist ei toimu.
Veidi aja pärast keris põhjusena esile tuvastamatu sõber väidetavalt parema pakkumisega. Kord oli põhirõhk sõprusel, siis jälle hinnal. Kuni meeltesegadushoos üks osapooltest siiski kinnitas, et müüks või vanakuradi vanaemale, kui see rohkem pakuks. Tark õpib teadupärast teiste vigadest ja nii läkski Tõnis välja selle peale, et kui veidi hinda juurde pakkuda, küllap siis tehinguni ka jõutakse. Teist ostjat ei pruugi olemas olla, seda ehk tõesti alles otsitakse.
Puuduvad pädevad andmed, kas ses loos müüja just täpselt Elmo kirjeldatud skeemi järgi toimis, kuid kahtlaselt sarnaselt kogu protsess Tõnise poolt vaadates kulges küll.
Verivärske