kinnitas Grundström tuimalt.
„Anonüümse vihje?” jätkas Hjelm sama kõlatult.
Grundström niheles veidi.
„Vihje tuli Migratsiooniametist. Kas ma tohin jätkata?”
„Aga muidugi.”
„Neli konstaablit sõitsid kohale ja korjasid põgenikud kokku. Ühel neist, Lõuna-Aafrikast pärit Winston Modisanel õnnestus siiski aknast välja ronida ja mööda välisseinal olevat tuletõrjeredelit katusele põgeneda. Üks konstaabel läks talle järele. Kui konstaabel katusele jõudis, tulistas Winston Modisane tema pihta. Konstaabel tulistas vastu üheainsa lasu. See tabas otse südamesse. Winston Modisane suri sündmuskohal. Meil läks korda seda kuni tänase varahommikuni meedia eest salajas hoida. Mõningad ärksad ajalehed said selle hommikustesse numbritesse.”
Paul ja Kerstin vaatasid teineteisele otsa, kuid Hultin oli see, kes lausus:
„See tundub ju seaduspärane tulistamine…”
Grundström tegi grimassi ja sõnas:
„On mõningad häirivad asjaolud…”
„Nagu?”
„Nagu see, et üksus lõi ukse maha, ilma et oleks eelnevalt kella andnud. Nagu see, et kõnealune konstaabel oli olnud pikka aega teenistusest kõrvaldatud ja alles äsja tööle naasnud. Kõige järgi otsustades oleks ta tulnud lahti lasta, aga kusagil läks kellelgi meel haledaks. See on kindlasti paras kont kõmulehtede hambusse.”
Kerstin Holmi sisimas liigatas miski. Hingepõhjast tulev ärevus.
„Miks ta teenistusest kõrvaldati?” küsis ta niisuguse häälega, et Paul Hjelm talle ainiti otsa jõllitas.
„Alkoholismi pärast,” vastas Niklas Grundström kristallselgelt.
Ja hingepõhjast tulev ärevus muutus roosipunaseks.
Grundström jätkas halastamatult.
„Tema nimi on Lundmark. Dag Lundmark.”
3
OTSE FLEMINGSBERGI SÜDAMES, täpsemalt Diagnosvägenil postimaja lähedal sirutus taeva poole Giotto kolmeteistkümnendal sajandil kavandatud kellatorn. Teisel pool Hälsovägenit laiutas Arno kaldal Vasari ehitatud Uffizi galerii, mis oli pilgeni täis Botticellit ja Rafaeli, Michelangelot ja Leonardo da Vincit. Ja Huddingevägeni ääres just siinpool punast foorituld asus Brunelleschi võimsa kupliga Toomkirik ise.
Või siis oli see Arto Söderstedt, kes igatses Itaaliasse.
Viggo Norlander oli sellest seisundist üliväga tüdinud. Kolleegi silme ees oli nagu mingi kelme ning oma arust nägi ta – nagu maitsetus reklaamfilmis –, kuidas sellel kelmel vahelduvad Toscana vaated. Ja see oli ülimalt vaevarikas.
„Kurat võtaks, Arto,” käratas ta. „See on Flemingsbergi väga igav kirik. Seal veel igavam Huddinge haigla. Ja seal Södertörni kõrgkool. Muud ei midagi.”
Arto Söderstedt vaatas teda taevaliku kannatlikkusega.
„Võib-olla sinu maailmas,” lausus ta ja sirutas ennast.
Nad seisid kümnekonna korruse kõrgusel Flemingsbergi keskuse kohal ühel majakatusel ja saatsid pilgu üle päikesevalguses supleva lõunapoolse eeslinna, kus paiknesid miljoniprogrammi[1.] ilmselt kõige jubedamad ehitised. Sest alles mõni aasta tagasi oli Flemingsbergil olnud Stockholmi kõige halvema eeslinna maine – isegi hullem kui Tenstal ja Albyl, Fittjal ja Rinkebyl –, aga see maine paranes juba mõnda aega. See johtus eelkõige üle terve keskuse laiutavast Södertörni kõrgkoolist, kõrgkoolist, mis pani isegi kõige umbusklikumad Rootsi üli-ja kõrgkoolihariduse tulevikku uskuma. Vaatamata sellele, et see toimus kohutavate kaotuste hinnaga. See oli valitsejatele proovikiviks. Kõik armastasid seda kõrgkooli ja kui see ka üle pankroti ääre viidaks, ei söandaks nagunii keegi seda kinni panna.
Ilmselt oli säherdusi jõuvõtteid vaja.
„Ma ei saa sinust aru,” kurtis Viggo Norlander. „Sulle oleks seal Itaalias äärepealt ots peale tehtud. Sulle suruti püstol lõugade vahele, nii et hambad lendasid. Kõik sinu paradiisiillusioonid lendasid kildudeks. Ja ikka igatsed sa iga jumala päev, iga tund, iga sekund sinna tagasi.”
„Näe, vaata sinna,” vastas Arto Söderstedt ja näitas näpuga.
„Ära siis vasta,” mossitas Norlander ja jälgis kolleegi nimetissõrme, mis osutas naabermaja katusele, kus sinivalge kilelint tuules laperdas, justkui püüaks vareseid peletada.
Siis ohkas Viggo Norlander sügavalt.
„Need on üpris sarnased,” lausus Söderstedt kannatlikult nagu ingel ja keeras ringi. Ta läks väljaulatuva pisikese ruumi – mis oli nagu tilluke maja suure katusel – ukse taga oleva pööningutrepi poole.
Norlander torisedes tema kannul.
Nad olid kolmandat korda vales majas.
„Aga nüüd oleme lähedal,” sõnas Söderstedt julgustavalt.
Viggo Norlander ei tundnud ennast julgustatuna.
Kuigi praegusel ajal oli pahur ja torisev Norlander rohkem nagu mask – temalt oodati seda ja ta kandis seda sulaselgest vastutulelikkusest. Tegelikult oli ta õnnelik inimene, vastne isa juba teisele imelisele tütrele sama paljude aastate jooksul. Viiekümne kahe aastasena. Ta liikus õblukeste tüdrukute ringis nagu inglite seas. Ta oli juba paradiisis, seega ei olnud tal tarvis selle järele igatseda. Ja järelikult tundus kolleegi pidev igatsus lihtsalt üpris sõge. Lapsik.
Teisest küljest ei olnud ta kunagi päriselt aru saanud, mis Arto Söderstedtiga Itaalias juhtus.
Suur osa A-rühma viimastest juhtumitest oli toimunud Euroopas, eelkõige Itaalias, kättesaamatuna kõigile teistele peale Söderstedti. Ja tema ei rääkinud rohkem kui puhtprofessionaalselt nõutav oli.
Aga midagi oli puudu.
Pusletükid.
Ta oli väitnud, et tema naine ootab last, aga kui nad tagasi tulid, ei olnud sellest märkigi.
Ta oli pärinud varanduse, ent nüüd elas ta nii, nagu seda ei oleks kunagi olnudki.
Ta oli Europoli politseinikuna suurt edu saavutanud, aga ei olnud seda mitte hetkegi ära kasutanud.
Ta oli vahistanud vähemalt ühe Teise maailmasõja aegse sõjakurjategija, aga ta ei olnud lausunud sõnagi, kuidas see tegelikult toimus.
Naasnud Arto Söderstedt oli lihtsalt tagasihoidlikkuse musternäide. Mis ei tundunud päris loomulikuna.
Aga see oli midagi, millega Viggo Norlanderil tuli leppida. Söderstedt sulgus nagu karp ja temas valmib kas pärl või siis rändab ta keedupotti.
Söö või lase ennast süüa, mõtles Norlander häiritult ja astus uriini järele lehkavasse lifti ainult meenutamaks, et see on rikkis.
„Meil jääb efektiivsusest puudu,” lausus ta liftipeeglile.
„Sinul igatahes küll,” ütles Söderstedt, avas väljastpoolt liftiukse ja osutas galantse žestiga kõrgele, väheahvatlevale trepile.
Norlander oli liiga paksult riides. Talle meeldis see sõna, aga mitte nähtus. Ühelt korruselt teisele laskudes leierdas ta seda endamisi. Ma olen liiga paksult riides. Ma olen liiga paksult riides.
Mis tähendas lihtsalt seda, et tal oli liiga paks jope, täpsemalt öeldes kõige ebamugavama tegumoega must sulejope. Hommikuti vaatas ta aknast välja, viskas pilgu kraadiklaasile ja tegi vale valiku. Õhukesed riided, kui ilm oli külm ja soojad riided, kui oli soe. Eksimatult.
Jope oli töörõivaks äärmiselt sobimatu, kuna selle kohevate voltide vahelt püstoli kättesaamiseks peaks kuluma ligi pool minutit. Õnneks pole tal kunagi vaja olnud järele proovida. Ja täna hommikul oleks sulejope pidanud esikunagisse jääma. Ilmale vaatamata.
Ja täna ei olnud tal kavas relva haarata.
Nad jõudsid alla ja astusid tänavale.