Ilma ainsagi sõnata. Rosie Walsh

määgis uuesti ja mees naeris. Meie seljatagusel teel laperdas puu võrast välja üks hullunud hakk.

      Kuidagimoodi seisin juba nende kahe kõrval. Mees, lammas ja mina – kõik koos pleekinud muruplatsil. Mees tõstis pilgu minu poole. Leidsin, et tema silmad on tundmatute ookeanide värvi, täis soojust ja häid kavatsusi.

      Ta oli üsna armas.

      Hommikul oli mulle teatatud, et kulub mitu kuud, enne kui mul võivad tekkida tõelised tunded mõne teise mehe vastu. See nõuanne oli viisakusavaldus naeruväärselt rakenduselt nimega BreakUp Coach, mille minu Los Angelese kõige lähedasem sõbranna Jenni Carmichael oli (ilma loata) minu telefoni alla laadinud päev pärast seda, kui olime Reubeniga teada andnud oma lahkuminekust. Igal hommikul saatis see mulle kohutavaid teateid sellest, milline emotsionaalne trauma mind hetkel valdab ja kuidas see on täiesti normaalne.

      Ainult et mul polnud mitte mingisugust emotsionaalset traumat. Isegi siis kui Reuben oli mu ees vabandanud, kuna tema arvates pidime oma abielu lahutama, tuli mul vägisi ennast nutma sundida, et mitte tema tundeid riivata. Kui rakendus teavitas mind mu purunenud südamest ja murtud tahtejõust, tundus, justkui saaksin kellelegi teisele adresseeritud kirju.

      Aga Jenni oli õnnelik, kui nägi mind neid sõnumeid lugemas, seega jätsin rakenduse alles. Jenni emotsionaalne heaolu – aina õrnem, kuna tema kolmekümnendad olid lõpusirgel ja viisid endaga Jenni lootused lapsi saada – sõltus tugevalt tema võimekusest hoolitseda kannatajate eest.

      Mees pöördus tagasi lamba poole. „Tead, sellest on kahju. Arvasin, et meil Lucyga on tulevikku.“ Tema telefon hakkas helisema.

      „Arvad, et sinuga saab kõik korda?“

      Ta tõmbas telefoni pooleldi taskust välja ja katkestas kõne. „Oh, ma oletan küll. Vähemalt ma loodan.“

      Otsisin endale tegevust ja püüdsin pilguga leida teisi lambaid, talunikku, abivalmis lambakoera. „Mulle tundub, et peaksime temaga midagi ette võtma, kas pole?“

      „Tõenäoliselt.“ Mees ajas ennast püsti. „Helistan Frankile. Enamik selle kandi lambaid kuulub talle.“ Ta valis numbri ja ma neelatasin, tundes ootamatult ebakindlust. Kui lambaga saavad asjad ühele poole, peame naljatamise lõpetama ja päriselt vestlema hakkama.

      Seisin väljal ja ootasin. Lammas noppis loiult enda ümbert jämedaid rohukõrsi, hoides meil silma peal. Teda oli hiljuti pügatud, aga isegi tema lõigatud kasukas tundus lämmatav.

      Mõtisklesin, miks ma siin viibin. Murdsin pead, miks oli mees varem ennast haletsenud. Imestasin, miks libistan sõrmi läbi juuste. Ta rääkis nüüd telefonis Frankiga, kihistades kergelt naerda. „Hea küll, semu. Annan endast parima. Just nii,“ lausus ta minu poole vaadates. Tal olid tõesti ilusad silmad.

      (Lõpeta ära!)

      „Frankil läheb siia jõudmiseks veel kenake tund. Tema sõnul on Lucy põgenenud pubi kõrval asuvalt põllult.“ Ta pöördus lamba poole. „Sa tulid pika tee. Väga muljetavaldav.“

      Kuna lammas jätkas söömist, siis vaatas mees hoopis mind. „Ma proovin ta mööda teed tagasi viia. Ehk aitad ka käed külge panna?“

      „Ikka. Olin niikuinii teel sinna lõunale.“

      Ma polnud suundunud sinna lõunat sööma. Tegelikult olin oodanud Cirencesterisse minevat bussi nr 54, sest Cirencesteris kohtas inimesi ja minu vanemate majas polnud hetkel kedagi. Eelmisel õhtul oli helistanud Leicesteri kuningliku haigla valveõde ja teatanud, et mu vanaisa oli puusaluu murruga haiglasse võetud. Vanaisa oli üheksakümmend kolm. Ühtlasi oli ta kurikuulus oma solvangute poolest, kuid tal polnud kedagi peale mu ema ja ema õe Lesley, kes oli hetkel oma kolmanda abikaasaga Maldiividel.

      „Mine,“ olin öelnud emale, kui too kõhkles. Emale ei meeldinud mind alt vedada. Iga aasta juunis oli ta mu külaskäiguks suursuguselt valmistunud: sujuv logistika, maja täis lilli, oivaline toit. Kõike seda mind veenmaks, et elu Inglismaal on tunduvalt parem kui miski, mida California võiks pakkuda.

      „Aga …“ Nägin, kuidas ta norgu vajus. „Aga sa jääd siia üksi.“

      „Ma saan hakkama,“ vastasin. „Pealegi visatakse vanaisa haiglast välja, kui tal pole sind käepärast tema eest vabandamas.“

      Viimasel korral, kui vanaisa haiglasse võeti, tekkis tal kahetsusväärne vastasseis eriarstiga, keda vanaisa oli muudkui kutsunud „nõdramõistuslikuks arstiteaduse üliõpilaseks.“

      Tekkis paus, mil ema maadles oma tütre- ja samas vanemlike kohustuste vahel.

      „Las ma olen paar päeva teil jalust ära,“ olin lausunud, „ja siis tulen Leicesterisse.“

      Ta vaatas isale otsa, kumbki neist ei suutnud valida. Ja ma mõtlesin: mis ajast te kaks nii otsustusvõimetud olete? Nad näisid sel korral kuidagi vanemad, väiksemad. Eriti ema. Nagu ta poleks oma kehasse enam päris ära mahtunud. (Kas see oli minu süü? Kas mina olin seda kuidagi põhjustanud, jäädes välismaal elamisele kindlaks?)

      „Aga sulle ei meeldi meie majas olla,“ lausus isa, leidmata selle väljendamiseks paremat viisi. Ja tema suutmatus öelda midagi naljakat – korrakski – pani mu kurgu tursuma, kuni tundus, et miski ei pääse sellest enam läbi.

      „Muidugi meeldib! Mis rumalus!“

      „Ja me ei saa sulle oma autot jätta. Kuidas sa üldse ringi liigud?“

      „Buss ju käib.“

      „Bussipeatus on kilomeetrite kaugusel.“

      „Mulle meeldib jalutada. Tõsiselt, palun minge. Ma lõõgastun siin, nii nagu te mul alati käsite teha. Loen raamatuid. Närin ennast läbi sellest toidumäest, mis te olete koju vedanud.“

      Ja niisiis saatsin nad täna hommikul teele ja ootamatult leidsin ennast üksi – jah – majast, kus mulle ei meeldinud olla. Eriti omapead.

      Mis tähendas, et ma polnud suundunud Danewaysse üksikule pubilõunale. Tegelikult püüdsin sundida seda täiesti võõrast meest endaga klaasikest võtma, hoolimata hommikusest rakenduse teatest, et flirt teiste meestega toob lõppkokkuvõttes vaid pisaraid. Püüa meeles pidada, et oled hetkel ääretult haavatav, oli see teatanud koos kergelt uduse pildiga tüdrukust nutmas pehmesse padjakuhja.

      Mehe telefon helises uuesti. Sel korral lasi ta sellel heliseda.

      „Nonii, võtame su nüüd ette,“ lausus ta. Ta astus Lucy suunas. Lammas jõllitas teda hetke, enne kui pöördus ja pistis jooksu. „Sina mine sinnapoole,“ hüüdis mees mulle. „Siis saame ta teele suunata. Ai! Pagan!“ Ta hüples kohmakalt üle muru ja jooksis seejärel tagasi oma plätude järele.