ef="#fb3_img_img_e6621da1i03d9y57d4w9338j351b2b34a37c.jpg" alt="cover.jpg"/>
Minu emale Eleonorale
Originaal:
Andrea Tornielli
Jorge Mario Bergoglio. Francesco Insieme
Edizioni Piemme Spa
Milano
2013
Tõlge inglise keelde:
Andrea Tornielli
Jorge Mario Bergoglio Francis. Pope of a New World
Ignatius Press
San Francisco
2013
Eestikeelne tõlge on autori loal valminud ingliskeelse tõlke põhjal.
Suur tänu piiskop Philippe Jourdanile, isa Pedro Cerviole ja Toomas Helpile, kes raamatu valmimisele kaasa aitasid.
Raamatu avaldamist on toetanud Renovabis.
Tõlge eesti keelde © Matti Piirimaa, 2018
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Malle Kiirend
Kujundanud ja küljendanud Mari-Liis Bassovskaja
Kaanefoto © Getty Images
© 2013, Edizioni Piemme Spa
© 2018, Kirjastus Gallus
ISBN 978-9949-7206-8-2
ISBN 978-9949-7284-8-0 (epub)
Sisukord
Eessõna. Piiskop Philippe Jourdan
2. Kui paavst kõrge ea tõttu ametist tagasi astub
6. Preester diktatuuri meelevallas
8. Villas miserias ja „rahaimperialism“
9. Franciscus – miks just see nimi?
10. Missuguseks see paavst kujuneb
11. Jumala armastava pilguga määratud elu
Mul on väga hea meel, et Eesti lugeja kätte jõuab lõpuks raamat praegusest paavstist Franciscusest. Eesti keeles on küll juba olemas paavst Franciscuse raamat „Jumala nimi on halastus“, aga ei olnud veel midagi, mis käsitleks paavst Franciscuse elu ja paavstiks valimist ning aitaks paremini mõista Franciscuse mõttemaailma ja visiooni.
Kui me mõtleme paavst Johannes Paulus II mõjust sündmustele, mis viisid kogu Ida-Euroopa – kaasa arvatud Eesti – vabanemisele ja NSV Liidu lagunemisele, saame aru, et me ei saa mõista täielikult maailma asjade käiku, kui me ei arvesta vaimsete väärtuste mõjuga, mida kehastab Rooma paavst.
Rooma paavstil ei ole võimu – vähemalt kui me mõistame selle all poliitilist võimu, sõjaväge, tugevat majandust, relvi jne, aga paavstil on hääl. Ning see on sageli just nende inimeste hääl, kellel muidu häält poleks. Paavstil on spirituaalne autoriteet. Ta ei suru midagi peale, ta ei lähe sõdima, ta ei kohusta, aga ta kutsub vastutama, ta räägib südametunnistusega. Võimalik, et Rooma paavst on meie praeguses maailmas kõige tähtsam spirituaalne autoriteet. Ja kuigi sageli öeldakse, et praegune maailm on üliratsionaalne ja eriti huvitatud materiaalsetest väärtustest, me näeme ka, et meie maailm otsib pidevalt hääli, eeskujusid, tunnistajaid, kes elavad tunduvalt kõrgemate põhimõtete järgi. Prantsuse kirjanik André Malraux ütles möödunud sajandil: „21. sajand saab olema religioosne või teda ei saa üldse olema“ (Le 21ème siècle sera religieux ou ne sera pas). Usun, et me näeme seda üha rohkem. Ma ei räägi siin religioossest fundamentalismist, mis on nii maailma kui religioonide jaoks tõsiseks probleemiks, nagu raske haigus on kehale tõsiseks probleemiks. Ma räägin sellest, et inimene on oma sisemuses religioosne, sest ta otsib Tõde asjade taga, ning ta januneb selle järele. Ühiskond võib teatud ajaks sellise janu kõrvale jätta, aga ta ei suuda kunagi seda janu kustutada.
Raamatu autor Andrea Tornielli on praegusel hetkel tõenäoliselt parim ja igal juhul kogenuim „vatikanist“. Nn vatikanistid on üsna unikaalne kategooria. Need on ajakirjanikud, kelle peamine või isegi ainukene eriala ja teema on kõik see, mis puudutab Vatikani ja Rooma paavsti elu ja tegevust. Nad ei ole Eestis väga tuntud, ja võimalik, et paljud siin ei tea, et sellised inimesed on üldse olemas. Aga ma võin öelda, et nad on Itaalias tõelised „staarid“, väga tuntud ja hinnatud ajakirjanikud. Tornielli on kindlasti üks hinnatumaid. See raamat puudutab mitte ainult paavst Franciscuse elu kõikide nende sümpaatsete lugude ja dialoogidega, mida iga elulugu sisaldab, vaid sellist humaansust, ilma milleta inimene ise ei oleks mõistetav. See raamat käsitleb ka suuri või raskeid sündmusi ja küsimusi, mis on tekkinud Rooma-Katoliku Kirikus või on Kiriku elu mõjutanud. See, mis puudutab Vatikani, tekitab sageli huvi, aga ergutab ka sageli fantaasiat, tekitab kõiksuguseid müüte ja vandenõuteooriaid. Seepärast on vajalik lugeda seda, mida tõelised spetsialistid, kes kohapeal elavad ja töötavad, oskavad öelda, ja mitte lasta ennast ahvatleda kõiksugustest teooriatest ja spekulatsioonidest, mis – eriti Vatikani puhul – kergesti tekkivad.
Viie aasta jooksul on paavst Franciscus palju teinud ja rääkinud. Tema esimene entsüklika (paavstlik ringkiri) üllatas paljusid inimesi, sest see on esimene kiriku dokument, mis puudutab otseselt ökoloogiat ja inimese mõju loodusele ja maailmale. See dokument ei piirdu ainult ökoloogiliste probleemide loetlemisega, vaid analüüsib tänapäeva probleemide juuri ja seda, kuidas inimene seisab loodu, maailma ees ja hoolitseb selle eest ja enda eest. Ma arvan, et see on selline mure ja tundlikkus, mida jagavad paavst Franciscusega ka Eesti lugejad.
Paavstiga kohtununa saan öelda, et paavst Franciscuse üks peamisi muresid on perekonna ja abielu olukord. Maailma piiskoppidega kohtudes küsib ta alati selle kohta: kuidas aidata inimesi, eriti noori, et abieluline kooselu oleks püsivam ja tugevam? Kuidas aidata inimesi, et nad eelistaksid abielu teistele kooseluvormidele – nagu vabaabielu? Kuidas aidata neid inimesi, kelle abieluline kooselu on juba lagunenud või on suures kriisis? Kristlased ei ela ideaalses maailmas, vaid reaalses maailmas, kus nad peavad päev päevalt tegelema samade probleemidega nagu kõik teised inimesed, aga nad saavad toetuda Kristuse õpetusele ja lootusele. Sellest murest ja soovist aidata on tekkinud pikk apostellik ekshortatsioon „Amoris Laetitia“, mis on täielikult pühendatud perele, tema rõõmudele ja probleemidele.
Olles ise immigrantide perekonnast pärit, on paavst Franciscus juhtinud tähelepanu migrantide probleemidele. Need probleemid ei ole uued. Paljude riikide elanikkond maailmas on tekkinud just migrantidest, ja paavsti sünnimaa Argentina on üks nendest riikidest. Need probleemid ei ole lihtsad, sest migrantide integreerumine ja omaksvõtmine uues ühiskonnas on alati keeruline protsess, mille tulemused ei ole kunagi kindlad. Paavst, nagu kõik paavstid, teeb ainult seda, mida ta suudab ja mis on tema võimuses. Ta kutsub inimesi, rahvaid ja valitsusi vastutusele kaasinimeste suhtes ning julgustab ületama neid barjääre, mis on tingitud individuaalsest või kollektiivsest egoismist.
Usk ei eemalda inimest maailmast ja maailma probleemidest, ei muuda teda tundetuks.