Franciscus, paavst uuest maailmast. Andrea Tornielli

saavutanud keegi nendest vajalikku seitsetkümmet seitset häält, kahte kolmandikku häälte arvust.

      Kolmapäeval, 13. märtsil, oli pärast algset valkjat pahvakut konklaavi kahe hommikuse, see tähendab teise ja kolmanda vooru järel keskpäeval taevasse kerkinud hallikasmust suits. See oli täiesti ettearvatav tulemus. Viimase saja aasta jooksul oli ainult Eugenio Pacelli 1939. aasta märtsis valitud kolmandas voorus. (Sel ajal, kui sõda oli puhkemas, valisid kardinalid kiiruga tema kui paavst Ratti, Pius XI, ustava riigisekretäri.) Väljas oleks rahvahulk, nii ajakirjanikud, usklikud kui ka lihtsalt uudistajad tahtnud teada, mis toimub Sixtuse kabeli katuse all, Michelangelo jõulise, vapustava fresko „Viimne kohtupäev“ ees. Või mis toimus kardinalide lõunasöögi ajal Domus Sanctae Marthae´s, kus nad peatusid. Pärastlõunal muutus valimine tõenäolisemaks, vaatamata ennustustele, et konklaav tuleb pikk ja raske. Joseph Ratzingeri valimisel aprillis 2005 juhtus just nõnda. Ta valiti neljandas voorus. Sel pärastlõunal ei andnud ka esimene valimine tulemust. Kella 17 ja 18 vahel polnud valgest suitsust märkigi. See tähendas, et kardinalid jätkavad järgmise, sel päeval neljanda, kogu konklaavi viienda vooruga. Suitsu, kas musta või valget, oodati kella 19-ks. Mõni minut enne seda laskus kajakas korstna otsa, kuhu jäi liikumatult enam kui pooleks tunniks, nagu näidati ka Vatikani basiilika ette väljakule seatud neljal suurel ekraanil.

      „See ei ole hea märk,“ lausus üks preester, „sest Püha Vaimu sümboliseeriv lind on tuvi, igatahes mitte kajakas. See tähendab, et nad pole veel otsustanud.“ Siis ilmnes midagi, mis köitis inimeste tähelepanu. Mingi süvenev lootus, mis ei paistnud tulenevat mingitest välistest ega inimlikest põhjustest.

      Kell 19.05 ilmus korstnast esialgu peaaegu läbipaistev, kuid seejärel üha tihedam, laitmatult valge suits, eksimatult äratuntav märguanne, mis ärgitas rahvahulka aplodeerima. Paavst oli valitud, ehkki maailm ei teadnud veel tema nime ega nägu. Ja just sel hetkel vihmasadu lakkas. Ootus näis venivat lõpmatult pikaks. Siis ometi avanesid Püha Peetruse basiilika keskmise loggia (rõdu) kardinad ja rahva ette ilmus kardinal-protodiakon Jean-Louis Tauran, kes kuulutas äsjavalitud paavsti nime: „Annuntio vobis gaudium magnum, habemus Papam, Eminentissimum ac Reverendissimum Dominum Georgium Marium, Sanctae Romanae Ecclesiae Cardinalem Bergoglio, qui sibi nomen imposuit Franciscum.“ Sõnapaarist „Georgium Marium“ oleks piisanud, et mõista, valituks osutus Buenos Airese kardinal, jesuiidist peapiiskop, kes oli sündinud selles linnas seitsekümmend kuus aastat tagasi Piemontest pärit emigrantide perekonnas.

      Tema nimi oli tundmatu, nii et esialgu põhjustas see inimestes segadust. (Just nagu 1978. aasta 16. oktoobri õhtul, kui kardinal Pericle Felici teatas usklikele, et uus paavst on Karol Wojtyła.) Seega siis padre Bergoglio. Kõik olid oodanud noort paavsti, kuid kardinalid toimisid vastupidi ja valisid juba niigi eaka mehe. Paljud olid ennustanud Itaaliast pärit paavsti, aga selle asemel saabus Rooma uus piiskop lõunapoolkera kaugelt maalt, korrates nõnda vastassuunas teekonda, mida tema perekond oli alustanud 1929. aastal Genova sadamast, kus mindi laevale.

      Igaüks, kes tunneb Bergogliot, tema väärikust, tema piiskopkonda, mõistis kohe toimunu tähtsust. Seda tunnistas ka paavsti nimevalik: Franciscus. Kuuldes seda nime, hakkas rahvahulk tormiliselt aplodeerima. Jesuiidist paavst oli võtnud endale frantsiskaani ordu rajaja, Assisi Poverello (vaeseke) nime. See oli muutuse märk, pöördepunkt. Üleskutse olla ülimalt evangeeliumile pühendunud, vaene Kirik, kes rändab, rajab ja kuulutab ristilöödud Jeesust, „kogu inimkonna ja kõikide inimeste Lunastajat“.

      Mõni minut läks mööda, ja ennäe imet, uus paavst ilmus. Kell oli kõigest 20.10. Enne kui äsja valitud paavst rõdule astus, näitas Vatikani TV-keskus esimest korda ajaloos videolõiku akna juures ootavast valges rüüs Franciscusest. Paavst ei kandnud tema jaoks valmis pandud hermeliiniga ääristatud punast mozetta’t ning ta õlgu ei katnud stoola. Hiljem saime teada, et ta ei soovinud niisugust kuninglikku karusnahaga ääristatud rüüd kanda. Rist rinnal oli jäänud samaks; just seda oli Jorge Mario Bergoglio alati kandnud. See on tehtud tavalisest metallist, mitte kullast. Risti ei ehi vääriskivid.

      Uus paavst ilmus rahva ette tseremooniameistrite ja mitme kardinali saatel; ta soovis, et tema kõrval seisaks Rooma peavikaar Agostino Vallini. Väljunud, tõstis ta tervituseks parema käe ja jäi siis väljaku poole vaadates liikumatult seisma. Ta vaikis, rahvahulk aga juubeldas ja hõiskas: „Viva il papa!“ Lõpuks alustanud, ütles ta: „Vennad ja õed, tere õhtust …“ See lihtne tervitus meenutas Benedictus XVI viimaseid sõnu, mis ta oli lausunud enne taandumist Castel Gandolfi paavstipaleesse, kuhu ta pidi jääma „maailma eest varjatuks“.

      Franciscus jätkas: „Te teate, et konklaav oli kohustatud andma Roomale piiskopi. Tundub, et minu kardinalidest vennad on kogunenud maailma paljudest paikadest, et ta leida … ja siin me oleme … Tänan teid vastuvõtu eest. Rooma piiskopkonnal on nüüd oma piiskop. Tänan teid! Kõigepealt aga tahaksin ma palvetada meie emeriitpiiskopi Benedictus XVI eest. Palvetagem üheskoos tema eest, et Issand õnnistaks teda ning meie Jumalaema hoiaks teda.“

      Ta ei nimetanud ennast paavstiks, vaid mainis kõigepealt, et ta on Rooma piiskop, nagu ka Johannes Paulus II oli pärast valimist oma esimeses pöördumises öelnud. Paavst on paavst sellepärast, et ta on Rooma piiskop, mitte vastupidi, nagu mõni neist, kes paavsti kuuria hiilgust ülistavad, näivad mõnikord unustavat. Paavst Bergoglio rõhutas seda erilist seost Igavese Linna Kirikuga. Tema oli piiskop, kes kõneles oma piiskopkonna liikmetega ja alles siis maailmaga.

      Kohe pärast seda kutsus Franciscus rahvast palvetama oma eelkäija eest ja luges koos nendega Meieisapalve, Ole tervitatud Maarja ning Au olgu, ristiusu kõige sagedamini korratavad palved.

      „Ja nüüd,“ sõnas ta pärast kolme palve lõpetamist, „alustame koos seda teekonda, piiskop ja rahvas: seda Rooma Kiriku teekonda, mis juhib armastuses teisi kirikuid" (kirikud tähendavad siin Rooma-Katoliku Kiriku diötseese). Vendluse, armastuse ja usalduse teekonda meie keskel. Palvetagem alati üksteise eest. Palvetagem kogu maailma eest, et siin oleks suur vendluse vaim. Loodan teie kõikide nimel, et Kiriku teekond, mida me täna alustame ning kus minu kardinal-vikaar, kes seisab teie ees, mind toetab, osutub viljakaks selle imekauni linna evangeliseerimisel.“