peatuseta kõrgeimale korrusele kandis. „Me nimelt kasutame koodnimesid,” selgitas mees, nagu oleksin… kuueteistkümneaastane tüdruk, „kui kaitsealusest räägime. Nii et sina ja Paabulind olete… sõbrad?” uuris ta. Sain taas aru, et ta ei näe mind viisil, nagu üks korraliku väljaõppe saanud hambuni relvastatud turvaspetsialist peaks nägema potentsiaalset ohuallikat (sest mina juba tean üht-teist korraliku väljaõppe saanud hambuni relvastatud turvaspetsialistidest!). Eip. Ta nägi minus… Gallagheri tüdrukut.
Seda lugedes loomulikult juba teate, et maailmas on kaht tüüpi inimesi – need, kes teavad, mis toimub Gallagheri Erakordsete Tütarlaste Akadeemia müüride vahel, ja need, kes ei tea. Miski selles, kuidas agent üritas mu pisut moestläinud riietust kooli tähtsust täis mainega kokku klapitada, ütles mulle – tema puhul on kahtlemata tegemist teise tüübiga. Ju ta oletas, et oleme kõik rikkad. Arvas, et oleme kõik ärahellitatud. Tal polnud õrna aimugi, mida Gallagheri tüdrukuks olemine tegelikult tähendab.
Ja seda kõike enne, kui kisa kuulsin.
Kui liftiuks lahti libises, kostis koridori lõpus asuvate kahepoolsete uste tagant kile hüüe: „Ma lihtsalt löön kellegi maha!”
Ja siis veendusin sada protsenti, et mees mu kõrval ei tea sõsarkonna kohta tõde, sest ei haaranud relva järele. Ta isegi ei võpatanud, kui teine salateenistuse agent kahepoolsed uksed avas ja sosistas: „Paabulind on tige.”
Selle asemel kõndis ta lõugavale tüdrukule lähemale, mis sest, et tegemist oli Gallagheri tüdrukuga.
Mis sest, et ta nimi oli Macey McHenry.
Enne seda päeva polnud ma kunagi varem Bostonis käinud. Salateenistus ei olnud mind kunagi eskortinud. Ja kohe kindlasti ei olnud ma kunagi olnud VIP (ega VIPi sõber/toakaaslane/külaline) ühelgi üleriigilisel poliitilisel kongressil. Ent kui sammusin tuppa, mis oli üsna kindlalt hotelli kenaduselt teine sviit, lisasin sellesse nimekirja veel ühe esimese korra: ma ei olnud kunagi näinud Macey McHenryt sellises raevus kui siis.
„Tõesti, Macey, minu arust on see armas väike ülistusnupuke.” Cynthia McHenry jahe maneerlik toon ei oleks saanud tütre omast erinevam olla. „Ta on tulevase presidendi ainuke poeg… Sina oled tulevase asepresidendi ainuke tütar… Kui inimesed soovivad lugeda võimalusest, et kaheksa aasta pärast võime Valges Majas pulmi näha, ei näe ma põhjust seda takistada. Tõepoolest, ma ei mõista, miks sa pead nii dramaatiline olema.”
Märkisin mõttes, et kui proua McHenry pidas Maceyt liiga dramaatiliseks, ei tohiks ta suurema osaga meie üheteistkümnendast klassist ilmselt kunagi nelja silma alla jääda.
„Kui see poiss…”
„See poiss,” parandas tüdruku ema, „on kuberner Wintersi poeg…”
„Üritab minuga flirtida,” jätkas Macey, kuid proua McHenry rääkis temast üle.
„Ja kui enda näitamine selle poisi seltskonnas annab meile Ohios kaheprotsendilise müksu, siis sa näitad ennast selle poisi seltskonnas.”
„Protsendid.” Macey ohkas ägedalt. „Sa tead, et mata ei ole minu rida.”
Noh, mina isiklikult olen näinud Macey McHenryt ilma kalkulaatorita lineaaralgebrat tegemas (seda muidugi pärast toakaaslase Lizi süsteemi äraõppimist), kuid mu ees märatsev tüdruk ei olnud koolist tuttav Macey. Ta polnud ka sviidi televiisorist üleriigilistest uudistest vastu vaatav naeratav, lehvitav ja isa käest hoidev neiu. Ta oli hoopis see teistsugune Gallagheri tüdruk, nagu agent ootaski – ennasttäis, ärahellitatud. Täpselt selline tüdruk, kes peaaegu aasta tagasi oma vanemate limusiinist otse meie kooli marssis, jalas lahingsaapad, ja ninas teemandiga ninarõngas.
„See vaatepilt filmiti täna hommikul. Senaator James McHenry saabus koos oma perega siia Bostonisse, et liituda kuberner Wintersiga ja võtta ametlikult vastu asepresidendi kandidatuur,” lausus uudisteankur. Ent vaevalt Macey või ta ema seda üldse kuulsidki, kui üritasid teineteist surnuks põrnitseda.
„Sa teed seda, Macey,” teatas ema. „Sa…”
Ent siis kostis mu saatja köhatus ja proua McHenry pööras ümber. Ootasin, et ta hakkaks õhkama nagu telefonis, kui Macey helistas ja mind enda juurde kutsus. Ent naine vehkis lihtsalt käega minu suunas ja kommenteeris: „Näed siis, su väike sõber jõudis kohale.”
See, kuidas ta ema minule viitas, sundis Maceyt kopse õhku täis tõmbama. Tundsin kergendust, et keegi teine ei märganud mu toakaaslase viivuks rusikasse tõmbunud käsi enne, kui ta vuhinal ümber pööras ja nähvas: „Läheme jalutama.”
„Ära unusta proovi!” hõikas ema, kuid Macey vedas mind juba topeltustest välja.
Tabasin endal veel viimast korda agendi pilgu. Too üritas välja mõelda, mida ühist saaks mul olla tüdrukuga, kes mind endaga kaasa lohistas. Teleris teatas keegi: „Cynthia McHenry on tuntud ärinaine ja filantroop. Paaril on üks tütar. Macey õpib Virginias Roseville’is Gallagheri Erakordsete Tütarlaste Akadeemias.”
Meie kool.
Riigitelevisioonis.
Mu peast kihutas läbi tuhat mõtet enne, kui Macey uksed meie selja taga kinni lajatas ja mu mured selle taha lõksu jättis. Ta naeratas ulakalt. Tundsin esimest korda päeva jooksul tüdrukus ära oma sõbranna. „Noh, kuidas sulle mu kate meeldib?”
Teine peatükk
peatükk
Spioonidel on igaks elujuhtumiks kate – salanimed ja valepassid, taskuprügi ja võltsitud isikutunnistused. Suurepärane agent võib lihtsalt sõrmenipsust kellekski teiseks moonduda (ja mõnikord on mängus ka päris sõrmed). Siiski olin väga harva näinud, et keegi oleks nii kõrvuni legendis sees kui Macey McHenry siis.
„Paabulind on liikvel,” sosistas üks agentidest varrukasse, kui möödusin Winters-McHenry ajutises peakorteris Macey järel tervest rodust sülearvutitest ja ülikondi ja kampaaniamärke kandvatest kisavatest praktikantidest. Nood nägid välja, nagu poleks New Hampshire’ist saati korralikult sõba silmale saanud. Õigupoolest kuulsin üht kutti ütlemas, et ta pole New Hampshire’ist saati korralikult sõba silmale saanud.
Ent Macey mustad juuksed läikisid uhkemalt kui kunagi varem ja ta sinisilmad olid täiesti selged. „Jessas, Kameeleon, on sul üldse aimu, kui keeruline sind kätte saada on?” Ta jalutas edasi. Pealtnäha täiesti teadmatuses tõsiasjast, et on nagu printsess ning tuba on täis lihtinimesi, kelle ainus ülesanne on tagada ta isa troonile tõusmine. „Alguses ma proovisin kooli kaudu, aga oled sa kunagi proovinud professor Buckinghamilt midagi välja pigistada?” Toakaaslane vatras rahulikult edasi, justkui ei kantakski tema näolappi just selsamal hetkel üle igasse Ameerika kodusse. „Noh, igatahes siis küsisin salateenistuse käest ja …”
„Oot,” segasin vahele. „Salateenistus andis sulle mu vanavanemate telefoninumbri?”
„Noh,” tunnistas Macey, „küsisin salateenistuselt, aga lõpuks sain selle ikkagi salajasemast allikast.”
Langetasin häält ja küsisin: „Agentuurilt?”
„Lizilt,” sosistas ta vastu. Ma ei suutnud meie väikseimale/nutikaimale toakaaslasele mõeldes naeratust tagasi hoida. „Noh, oli ka tore suvi?” uuris Macey sõjatoast lahkudes ja järjekordset pikka koridori ette võttes.
„Jep,” vastasin peaaegu hingetuna. Kaks kuud vanavanemate Nebraska rantšos ei olnud mind küll täiesti vormist välja viinud, kuid elu kulges seal teises tempos, ja Maceyga sammu pidamine oli vaevaline. „Oli küll. Lihtsalt…”
Mõtlesin meie klassikaaslastele, kes näisid pärast kooli lõppemist kohe maailma kaugeimatesse paikadesse laiali hajuvat. Mõtlesin oma emale, kes mu suvevaheaja esimesel päeval lennukile pani ja ei saatnud sellest ajast saati isegi postkaarti. Ja kõige lõpuks mõtlesin kahele poisile – ühele, keda polnud kuude kaupa näinud. Ja teisele, keda kujutlesin end kõikjal nägevat, kuigi teadsin, et me ei pruugi enam