r L. Holm
Kuldkala number 14
Originaali tiitel:
The Fourteenth Goldfish
Jennifer L. Holm
Random House Children’s Books
Text copyright © 2014 Jennifer L. Holm
Kaanekujundus © 2014 Tad Carpenter
ISBN 978-9949-9706-1-2 (trükis)
ISBN 978-9949-9706-2-9 (epub)
Tõlge eesti keelde © Mario Pulver ja Pikoprint OÜ 2015
Tõlkija: Mario Pulver
Toimetaja: Vilve Torn
Kujundaja: Heigo Kütt
See raamat on uhkusega trükitud keskkonnasõbralikule paberile. Keskkonnasõbraliku metsanduse all mõistetakse FSC® süsteemis sellist metsamajandamise viisi, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid.
Rohkem informatsiooni vaata www.pikoprint.ee/roheline
E-raamat OÜ Flagella
Jonathanile, Willile ja Milliele – minu hulludele teadlastele
Sa ei saa inimesele midagi õpetada.
Sa saad tal ainult aidata leida seda enda seest.
– Galileo Galilei
1.
Kullake
Kui käisin lastehoius, oli mul õpetaja nimega Tähtliilia. Ta kandis sõlmimise teel värvitud1 vikerkaarekarva kleite ning tõi alati müslist ja linaseemnetest valmistatud küpsiseid – neil puudus igasugune maitse.
Tähtliilia õpetas meid einelauas vaikselt istuma, aevastama käsivarre õnarusse ja mitte sööma plastiliini (mida enamik lapsi näis pidavat pigem soovituseks). Siis ühel päeval saatis ta meid koju kuldkalaga. Ta ostis need loomapoest hinnaga kümme tükki dollari kohta. Enne meie minema saatmist luges ta lapsevanematele sõnad peale.
„Kuldkalake õpetab teie lapsele elutsüklit.” Ta selgitas: „Kuldkalad ei kesta kuigi kaua.”
Mina viisin oma kalakese koju ja panin talle nimeks Kullake nagu iga teinegi laps maailmas, kes pidas end originaalseks. Ent tuli välja, et Kullake oligi üsna originaalne.
Sest Kullake ei surnud ära.
Isegi siis, kui kõigi mu kaaslaste kalad läksid sellesse suurde klaasakvaariumisse taevas, püsis Kullake ikka veel elus. Ikka veel elus, kui läksin lasteaeda. Ikka veel elus esimeses klassis. Ikka veel elus teises klassis ning kolmandas ja neljandas. Viimaks läksin viiendas klassis ühel päeval kööki ja nägin, et mu kalake hulbib akvaariumis, kõht püsti.
Emme ägas, kui talle seda ütlesin.
„Ta ei kestnudki üldse kaua,” ütles ta.
„Millest sa räägid?” küsisin mina. „Ta kestis seitse aastat!”
Emme naeratas ja ütles: „Ellie, see ei olnud algne Kullake. Esimene kala kestis ainult kaks nädalat. Kui ta suri, ostsin uue ja pistsin akvaariumisse. Aastate jooksul on olnud palju kalu.”
„Mis numbriga siis see oli?”
„Õnnetu kolmeteistkümnes,” ütles ema mõrkjal ilmel.
„Nad kõik olid õnnetud,” osutasin mina.
Korraldasime Kullake XIII-le tualetipotimatused ja ma küsisin emalt, kas võiksime võtta koera.
1 Sõlmimise teel värvimine tähendab, et kangas volditakse kokku või seotakse enne värvimist sõlmedesse. USAs seostub see sageli hipiliikumisega (siin ja edaspidi tõlkija märkused)
2.
Pusled
Elame majas, mis meenutab kingakarpi. Sellel on kaks magamistuba ja vannituba, kus vets on alati umbes. Ma salaja mõtlen, et äkki kummitavad seal kõik kalad, keda sealt on alla lastud.
Meie aed on tibatilluke – lihtsalt betoonilatakas, kuhu mahuvad vaevalt tool ja laud. Seepärast emme ei lubagi mul koera võtta. Ta ütleb, et see poleks aus, koer vajab ringi jooksmiseks päris aeda.
Minu hoidja Nicole kõnnib kööki, kus ma puslet kokku panen. See on natuke nagu meie laua vallutanud.
„Sa oled selle kallal terve igaviku töötanud, Ellie,” ütleb ta. „Palju neid tükke siin on?”
„Tuhat,” vastan mina.
See kujutab New Yorki – tänavapilt kollaste taksodega. Ma armastan puslesid. Mulle meeldib välja mõelda, kuidas asjad kokku sobivad. Kuidas kumerus kohtub kumerusega ja kuidas nurgatükil on täiuslik nurk.
„Ühel päeval olen ma Broadwayl2,” sõnab ta mulle.
Nicole’il on pikad võikarva juuksed ja ta võiks vabalt esineda šampoonireklaamis. Ta mängis Julia osa „Romeos ja Julias”, mida mu emme kohalikus keskkoolis lavastas. Emme on keskkoolis teatriõpetaja, issi on näitleja. Nad lahutasid, kui olin väikene, aga jäid siiski sõpradeks.
Nad räägivad mulle alati, et pean leidma oma kire. Täpsemalt öeldes tahavad nad, et minu kireks oleks teater. Aga ei ole. Mõnikord mõtlen, et äkki sündisin valesse perre. Lavale minek muudab mind närviliseks (olen näinud liiga paljusid näitlejaid tekstiga koperdamas) ja mulle ei meeldi hirmsasti ka lava taga töötada (pean alati miskipärast kostüüme aurutama).
„Ahjaa. Su emps helistas. Jääb hilja peale,” ütleb Nicole. Justkui muuseas lisab ta veel: „Midagi seoses sellega, et su vanaisa tuleb politsei käest kätte saada.”
Mõtlen hetkeks, et kuulsin valesti.
„Mis asja?” küsin ma. „Kas temaga on kõik hästi?”
Nicole kehitab õlgu. „Ta ei öelnud. Aga lubas meil pitsat tellida.”
Tund aega hiljem on mul kõht pitsat täis, kuid olen endiselt segaduses.
„Kas emme ütles midagi selle kohta, miks vanaisa politseisse sattus?” uurin mina.
Nicole paistab hämmingus olevat. „Ei. Kas ta satub tihti pahandustesse?”
Raputan pead. „Ma ei usu. Või noh, ta on ju nii vana,” ütlen mina.
„Kui vana siis?”
Ma pole päris kindel. Tegelikult ma pole selle peale kunagi eriti mõelnud. Ta on lihtsalt paistnud mulle vanana: kortsus, hallipäine, kepiga. Tüüpiline vanavanem.
Näeme teda ainult paar-kolm korda aastas, tavaliselt Hiina restoranis. Ta tellib alati rooga moo goo gai pan ja varastab koju viimiseks sojakastmepakikesi. Ma mõtlen tihti, mida ta nendega küll teeb. Vanaisa ei ela meist üldse kaugel, aga mu emaga kuigi hästi läbi ei saa. Vanaisa on teadlane ja ütleb, et teater pole mingi töö. Ta on ikka veel vihane, et emme ei läinud sarnaselt temaga Harvardi ülikooli.
Kauguses käivitub autoalarm.
„Äkki tal juhtus autoõnnetus,” pakub Nicole. „Mina ei tea, miks teismelisi alati sõimatakse – vanakesed on palju hullemad autojuhid.”
„Ta ei sõida enam.”
„Äkki kõndis minema.” Nicole toksib sõrmega pead. „Mu naabril oli Alzheimer. Kogu aeg läks jalutama. Politsei tõi ta alati koju tagasi.”
Kõlab natuke, nagu räägiks ta koerast.
„See on nii kurb,” poetan mina.
Nicole noogutab. „Täiega. Viimane kord, kui ta lahti pääses, sai autolt löögi. Segane värk, on ju!”
Põrnitsen teda, suu ammuli.
„Ma olen kindel, et sinu vanaisaga on kõik korras,” ütleb ta.
Siis lükkab ta juuksed kõrva