Värav. Kersti Kivirüüt

suurte akendega kivikarp, mille roostekarva plekk-katusest kõrgusid taeva poole kaheksa robustset korstent. Laanehundi tähelepanu köitis raamatukogu ees olev telefonipost, mille otsa oli kinnitatud nõukogudeaegne valjuhääldi. Küllap lasti siin omal ajal kolhoosielanikele innustavat estraadi ja edastati teateid viisaastaku plaanide edenemise kohta.

      Külavanema kirgaskollaseks värvitud talumaja asus vahetult raamatukogu kõrval ja peremeeski ise oli väljas küttepuid saagimas. Enam-vähem nii, nagu vallavanem oli ennustanud. Kui Laanehunt autoga raamatukogu ees olevale auringile sõitis ja auto seisma jättis, nägi ta, et temast oli kujunenud suursündmus. Lisaks Villu Sandbergile olid ka teised kohalikud oma aedades tööd pooleli jätnud ning vaatasid ainuüksi külla saabunud võõrast. Selline maakatele omane varjamatu uudishimu tekitas Laanehundis kõhedust. Seda demonstratiivsema omamehelikkusega astus ta Villu Sandbergile ligi ja ulatas talle terekäe.

      „Tere õhtust, härra Sandberg!”

      „Ja-jah,” jõmises Sandberg umbusklikult, aga võttis terekäe siiski vastu. Laanehundi näos välgatas tahtmatu jälkusgrimass – külavanema peopesa oli higist märg.

      „Ma sooviksin teiega kui kohaliku autoriteediga nõu pidada rahvuspargi rajamise küsimuses. Analüüsid näitavad, et rahvuspark suurendab Meerapalu külaelanike sissetulekuid kolme koma viie kordselt. Kinnisvara hind tõuseb piirkonnas umbes kaheksa korda ja sotsiaalne infrastruktuur… vabandage, kas te üldse kuulate, mida ma räägin?”

      Sandberg jätkas puude saagimist. Riigiametnikku justkui ei olekski tema jaoks olemas olnud. Laanehunt haaras külavanema hamevarrukast läbematult kinni.

      „Kuulake mind vähemalt ära…”

      Flegmaatilise rahuga jätkas külavanem puude saagimist. Laanehunt lasi varrukast lahti, ent seda rohkem trotsi täis läks tema meel.

      „Ega ma enne siit ära ei lähe, kui me rääkinud oleme!” esitas ta ultimaatumi, ise ärritusest kergelt kogeledes.

      „Küll sa lähed, kui sulle elu armas on…” vastas külavanem.

      „Kuidas palun!? Kas te ähvardate mind?” oli Laanehunt šokeeritud.

      „Ei ähvarda. See oli sõbralik hoiatus. Kui sulle elu armas on, siis teed sa siit minekut,” jäi külavanem enda juurde.

      „Ja kui ma ei lähe?” jonnis Laanehunt. „Mida te minuga siis teete?”

      „Mina ei tee midagi,” vastas külavanem metsa poole vaadates, „hoopis…”

      Samal hetkel kajas valjuhääldist üle küla võpatamapanevalt kurjakuulutav kägin – justkui oleks raske roostes hingedega raudvärav vastumeelselt avanenud. Laanehunt jäi segaduses valjuhääldit piidlema – mis veider hääl see oli? Kust see pärines? Miks oli seda vaja valjuhääldist võimendada?

      Külavanem jättis töö kus seda ja teist. Tema flegmaatilisusest polnud enam jälgegi järel.

      „Nüüd on juba hilja,” sõnas ta resoluutselt riigiametnikule. „Enam ei lähe sa kuhugi. Tule tuppa, jääd ööseks siia.”

      „Ma ei tule mõrtsukaga mitte kuhugi,” vaidles Laanehunt häält tõstes vastu.

      „Loll oled!” käratas külavanem ja haaras nüüd omakorda Laanehundi käsivarrest kinni. „Tule tuppa, see on hoopis su ainus lootus ellu jääda.”

      „Jätke mind rahule!” karjus Laanehunt. „Aga võite õnnelik olla – te võitsite selle lahingu, kuid mitte sõja. Ma lähen minema, aga tagasi tulen juba politseiga.”

      „No sellise lolliga ei olegi ma veel varem kokku juhtunud,” ühmas külavanem pahaselt ning läks kiirkõnnil tuppa, ust enda järel kinni keerates.

      Õhk oli muutunud ootamatult jahedaks. Küllap oli selles süüdi naabruses oleva soo jäine kargus. Tuult ei olnud, aga nöörile lükitud voblad majade katuseräästaste küljes kõlkusid üha ägedamalt. Päikeseline pärastlõuna oli muutunud augustikuule omase kiirusega kõledaks hämaraks õhtuks.

      Laanehunt hoidis külmaleevenduseks käsi rinnal risti ja liikus auto suunas. Enne kui ta rooli taha istus, köitis ta tähelepanu veider udu, mis metsa alt küla poole roomas. Justkui oleks suuremat sorti vedela lämmastiku anum kummuli pööratud – põlvekõrgune udujärv valgus aeglaselt, kuid järjekindlat allavoolu Peipsi suunas.

      Laanehunt võttis taskust telefoni. Vähene valgus filmida enam ei võimaldanud, kuid paar head fotot sotsiaalmeedias jagamiseks andis teha küll.

      Pilt sai hea. Nüüd oli vaja leida vaimukas pealkiri. Pärast põhjalikku mõtlemisaega sai selleks: „Countryside in Estonia. Not sure if the magic tricks by king of the Mist-Hill or just huge Mist-ache created by ignorance of local hillbillies.”

      Laanehunt pistis telefoni tasku tagasi, näol veel peegeldumas rahulolu äsjase teravmeelse postituse üle. Ühtäkki märkas ta metsaserval seismas teismelist tüdrukut vanamoodsas sitskleidis. Umbes sarnast kleiti kandis Laanehundi ema Brežnevi-aegsetel lapsepõlvepiltidel. Tüdruku olekus oli midagi õõvatekitavalt kummalist – ta seisis metsaveerel ja vaatas ainiti Laanehundi suunas. Talle ei valmistanud järjest jahedamaks muutuv õhk mingeid silmnähtavaid külmavaevusi, hoolimata õhukesest riietusest.

      Laanehundil oli juba väga külm ja ta oli tüdinud. Jättes veidra tüdruku kus seda ja teist, ruttas ta auto juurde tagasi. Lõdisedes avas ta ukse, istus rooli taha ning käivitas mootori. Niipea kui auto esilaternad teed valgustasid, kõlas Laanehundi suust spontaanne röögatus. Tulede valguses seisis otse autokapoti ees seesama tüdruk. Tema nahk oli kooljalikult kaame, huuled sinimustad ja silmad kaepimedad. Tema ruugetes salkus juustes rippusid vesikasvud.

      Äkilise jõnksatusega tagurdas Laanehunt tüdrukust eemale ja ehmus taas. Keegi oli seisnud auto taga: oli tunda, kuidas juhipoolsed tagumised ja esimesed rattad pehmest kogust jõnksatusega üle sõitsid. Segaselt rahmides suretas Laanehunt mootori välja. Kas minna välja vaatama või mitte? Mitte mingil juhul ei saanud ju Laanehunt avariikohalt minema sõita – see oleks tähendanud lennuka karjääri hetkelist ja autut lõppu.

      End kokku võttes väljus Laanehunt autost. Avariiohver oli suutnud end juba neljakäpukile ajada ja korises õõvastavalt.

      „Vabandage, ma ei näinud teid… kas teiega on kõik korras?” kokutas Laanehunt nutuselt, sel ajal kui auto alla jäänud mees end püsti ajada püüdis. Ohver oli Laanehundi suunas seljaga. Tal olid seljas räbaldunud, ühevärviliseks vettinud rõivad, mida Laanehunt oli näinud ajalooõpikute piltidel Gustav Adolfi aegsetel Rootsi sõduritel. Tumedakstõmbunud kuivetunud kolbast ulatusid välja sirged õlgadeniulatuvad hõredad juuksed. Mees pööras end aeglaselt ringi. Laanehunt klunksatas õudusest. Mehe näonahk oli tihedalt pealuu külge kuivanud. Ärakõdunenud huuled olid nähtavale toonud pikad kollased hambad, silmakoobastest vaatas vastu must tühjus. Laanehunt nägi nüüd, kuidas üks tegelik „sookoll Unnuk” välja näeb.