kes töötas samuti paar aastakümmet koos Josemaría Escrivá ja tema esimese järglase Álvaro del Portilloga. Opus Dei’l on algusest peale olnud piiskoplik heakskiit, alates 1943. aastast appositio manuum3 ning hiljem ka Püha Tooli heakskiit. 28. novembril 1982 kuulutas Püha Isa Johannes Paulus II Opus Dei personaalprelatuuriks. See on juriidiline vorm, mida püha Josemaría Escrivá oli ette näinud ning mida ta soovis.
Pühakukuulsus, millest Opus Dei asutaja juba eluajal osa sai, on pärast tema surma levinud igasse maailma otsa. Seda näitavad arvukad tunnistused sellest, kuidas tema vahendusel on saadud vaimset ja materiaalset abi ning on toimunud ka mõned meditsiiniliselt seletamatud tervenemised. Kirju, kus paluti paavstilt Josemaría Escrivá de Balagueri õndsaks ja pühakuks kuulutamise protsessi algatamist, tuli uskumatult palju kõigilt viielt kontinendilt. Kirjutajate seas oli kuuskümmend üheksa kardinali ning umbes tuhat kolmsada piiskoppi, mis on kolmandik maailma piiskopkonnast. 30. jaanuaril 1981 andis Pühakuks Kuulutamise Kongregatsioon protsessi algatamiseks nihil obstat’i4 ja 5. veebruaril 1981 Johannes Paulus II oma nõusoleku.
Aastatel 1981–1986 toimusid Roomas ja Madridis protsessid, mille jooksul tutvuti Josemaría Escrivá elu ja voorustega. Arvestades mõlema protsessi tulemusi ja nõustudes Teoloogiliste Konsultantide Komisjoni ning Pühakuks Kuulutamise Kongregatsiooni kuuluva Kardinalide ja Piiskoppide Komisjoni soosiva arvamusega, kuulutas Püha Isa 9. aprillil 1990 Josemaría Escrivá voorused kangelaslikeks ning ta sai auväärse tiitli. 6. juulil 1991 andis paavst korralduse avaldada dekreet, kuulutades imeks ühe tervenemise, mis leidis aset auväärse Josemaría Escrivá eestkostel. See sündmus viis lõpule Opus Dei asutaja õndsaks kuulutamise ettevalmistused ja 17. mail 1992 peetigi Roomas Püha Peetruse väljakul selle tähistamiseks pidulik tseremoonia, mille eesistuja oli Püha Isa Johannes Paulus II. Alates 21. maist 1992 puhkab püha Josemaría ihu Opus Dei peakorteris, prelatuurikiriku Santa Maria della Pace altari all. Väga paljud inimesed on Jumala poole liikunud, kuna neid on köitnud Opus Dei asutaja eeskuju ja õpetused. Seetõttu saadavad Josemaría Escrivát jätkuvalt lugematud palved ja tänuavaldused üle kogu maailma.
20. detsembril 2001 kiitis Johannes Paulus II heaks Pühakuks Kuulutamise Kongregatsiooni dekreedi, mis andis teada ühest järjekordsest Opus Dei asutaja vahendusel aset leidnud imest. Kuulnud 26. veebruaril 2002 konsistooriumile kogunenud kardinalide, peapiiskoppide ja piiskoppide heakskiitvaid arvamusi, kuulutas paavst 6. oktoobril 2002 Josemaría Escrivá pühakuks.
Peale teoloogilis-juriidilise uurimuse La Abadesa de la Huelgas (Las Huelgase kloostri abtiss) on tema kirjutistest avaldatud vaimulikke raamatuid, mida on tõlgitud väga paljudesse keeltesse, näiteks „Camino” („Tee”), „Santo Rosario” („Püha Roosipärg”), „Es Cristo que pasa” („Kui Kristus on möödumas”), „Amigos de Dios” („Jumala sõbrad”), „Via Crucis” („Ristitee”), „Amar a la Iglesia” („Armastus Kiriku vastu”), „Surco („Vagu”) ja „Forja” („Sepikoda”). Viis viimast ilmusid postuumselt. Mõned tema antud ja ajakirjades avaldatud intervjuud on ilmunud raamatus „Conversaciones con Mons. Escrivá de Balaguer” („Vestlused monsenjöör Escrivá de Balagueriga”).
3 Apositio manuum (ld) – sõna-sõnalt „käte pealepanek”, tegevus vaimuliku pühitsustel, õnnistamistel jne. (Tlk)
4 nihil obstat (ld) – miski ei takista. (Tlk)
Eessõna
ALUSTADES MONSENJÖÖR JOSEMARÍA ESCRIVÁ de Balagueri esimese jutlustekogu eessõna, meenuvad mulle tema sõnad, mida ta nii tihti on lausunud paljude maade ja erinevatest oludest pärit inimestele: „Mina olen preester, kes ei räägi midagi muud kui Jumalast.” Opus Dei asutaja võttis püha vaimulikuseisuse sakramendi vastu 28. märtsil 1925. Ex hominibus assumptus, pro hominibus constituitur, võetud inimeste hulgast, seatud inimeste asemel 3 hingede hüvanguks, on ta peaaegu poole sajandi jooksul tegutsenud selle nimel, et kristlus oleks igapäevane, lähedane reaalsus arvutu hulga inimeste mõistusele ja südamele.
Tema kristliku preesterluse viljakus, mis on seletatav ainult üleloomulike põhjustega, on avaldunud lakkamatu jutlustamise kaudu. Õigusega on ta kirjutanud, et jutlustamine on Opus Dei preestrite suur kirg. Alates 1925. aasta detsembrist tegi monsenjöör Escrivá de Balaguer kolmekümne aasta jooksul kogu Hispaanias pingelist hingekarjasetööd: esiteks – lühikest aega – maakogudustes, hiljem Madridis, eriti vaeste linnaosades ja haiglates, ning alates 1946. aastast, kui tema kindlaks asupaigaks sai Rooma, tegutses ta koos inimestega tervest maailmast.
Rääkida Jumalast, viia inimesi Issandale lähemale – seda nägin ma teda tegevat sellest ajast saadik, kui teda 1935. aastal tundma sain. Katehhees, vaimuliku mõtisklemise päevad ja kursused, hingede juhendamine, lühikesed ja tungivad kirjad, mis oma käekirjaga – kiire ja omapärasega – tõid rahu paljudesse südametesse. 1936. aasta esimestel kuudel jäi ta haigeks, arstid diagnoosisid ainult väsimust. Mõnikord jutlustas ta ju kuni kümme tundi päevas. Peaaegu kõigi Hispaania diötseeside vaimulikkond sai tema jutlustest toitu. Piiskopid kutsusid teda ja ta käis, tolleaegsete rongidega, terve maa omal kulul läbi ilma muu tasuta kui armastusväärne kohustus rääkida Jumalast.
„Mälestuste hulgas, mis mulle praegu elavalt meelde tulevad,” kirjutas ta kord, „on üks sellest ajast, kui olin noor preester. Sealt alates sain ma sageli ühesuguseid nõuandeid karjääri tegemiseks: eelkõige mitte töötada liiga palju, mitte teha palju apostellikku tööd, sest see sütitab kadedust ja tekitab vaenlasi, ja teiseks, mitte kirjutada, sest kõike seda, mida kirjutatakse – isegi siis, kui kirjutatakse täpselt ja selgelt –, saab halvasti tõlgendada. Olen tänulik meie Issanda Jumala armule, et ma ei ole kunagi järginud neid nõuandeid, ja olen rahul, et ma ei saanud preestriks selleks, et teha karjääri.”
Ütleksin, et monsenjöör Escrivá de Balaguer, järgimata kumbagi neist kahest nõuandest, oli unustanud eelkõige esimese: mitte töötada. Ja just see igapäevane apostellik töö ei lubanud tal rohkem kirjutada nii paljude hingede hüvanguks. Kogu maailmas levinud vaimulike raamatute, näiteks „Tee” ja „Roosipärg”, ning peente juriidiliste ja teoloogiliste uurimistööde, näiteks „Huelgase kloostri abtiss”, autor on kirjutanud eelkõige arvukaid ja pikki kirju, juhendeid ja kommentaare jms, mis on adresseeritud Opus Dei liikmetele ja mis käsitlevad ainult vaimulikke teemasid. Iga propagandavormi vastasena oli ta ainult harva nõus andma intervjuusid, vaatamata paljude maade ajakirjanduse, raadio ja televisiooni arvukatele ja pidevatele palvetele. Need vähesed intervjuud, mis on olnud erandid, on avaldatud raamatus „Vestlused monsenjöör Escrivá de Balagueriga” ning tõlgitud ka põhilistesse keeltesse.
Kogu mahukast katehheesist, milleks oli tema jutlustamine peaaegu viiekümne aasta pikkuses preestritöös, on suur hulk avaldamata materjale. Selles raamatus ilmub neist väike osa – mõned liturgilistel pühadel peetud jutlustest.
Neid jutlusi tutvustada ei ole vaja. Autori sõnad ja preestrihing on liigagi tuntud, ja ma ei saaks öelda midagi uut, mis juba ei järelduks neist mõne lugemisest. Kuid võib-olla saab rõhutada mõningaid korduvaid jooni.
Esiteks teoloogilist sügavust. Raamat „Kui Kristus läheb mööda” ei ole teoloogiline uurimistöö selle tavalises mõttes. Need jutlused ei ole sõnastatud nagu konkreetsetel teemadel tehtud uurimused, need on tehtud valjuhäälselt, kõige erinevamatest kultuurilistest ja sotsiaalsetest tingimustest pärit inimeste ees, selle keelteanniga, mis teeb nad kättesaadavaks kõigile. Kuid need mõtted ja tähelepanekud on kokku põimitud Jumalasõna hoolsa, armastava tundmisega.
Pange näiteks tähele, kuidas autor kommenteerib Evangeeliumi. See ei ole kunagi tekst sügavaks eneseharimiseks ega koht tavaliseks tsiteerimiseks. Iga värsi üle on korduvalt mõtiskletud, ja selles vaatluses on avastatud uut valgust, külgi, mis on sajandeid varju jäänud. Lähedane suhe meie Issandaga, Tema Ema, püha Maarjaga, püha Joosepiga, esimese kaheteistkümne apostliga, Marta, Maarja ja Laatsarusega, Joosepiga Arimaatiast ja Nikodeemusega, Emmause jüngritega, pühade naistega on elav, katkematu vestluse tulemus, enda asetamine püha Evangeeliumi sündmustesse, et olla