Avo Üprus. Margit Arndt-Kalju

löödi, mille võredel valvurid aeg-ajalt lihtsalt igavusest pika võtmega mängisid – ei saa öelda ju ei orelit ega tirelit, aga midagi taolist –, tõmmates üle ribide. See oli tõeline kuradi ksülofon.

      Viljandi noortevanglas. Esiplaanil Henri Kallaste, tulevane vanglajuht.

      Must tee oli vanglas hinnas. Mõni maksis selle eest isegi eluga.

      Esmalt toimus ülelugemine: igaüks pidi ütlema oma numbri ja nime ja ka paragrahvid ning siis lasti mõnikord oodata pool päeva ühes vahepeatuses ehk kambris, kus ei olnud mingit mööblit, kus istuti põrandal betooni peal ja kus nurgas oli parask – haises ka omamoodi eriliselt.

      Edasi viidi inimesed teatud jaotuskava alusel kambritesse. Alaealiste kambrid olid, nagu ma ütlesin, kolmesed ja kaheksased ning täiskasvanute omad kuueteistkümnesed ja kolmekümne kahelised ja ka kolmelised. Kolmelistega oli see, et neid kasutati siis, kui oli vaja kedagi eraldada – kas siis selleks, et ta ei saaks suhelda, või siis selleks, et tema juurde panna üks „kits“ ehk teine vang, kes pidi temalt saladused välja nuhkima, või siis, kui kedagi oli vaja julgeolekukaalutlustel eraldi paigutada, või siis oli seal aeg-ajalt ka raskemate majanduskuritegudega inimesi, keda me tänapäeval valgekraedeks võiksime nimetada, ja ka poliitilisi. Aga eks neid jälle heideti vajadusel ka suurematesse kambritesse, kui oli vaja mingil kombel neid töödelda. Töötlemiskambrid olid lausa eraldi, need olid pressikongid, kus oli eriline seltskond kinnipeetavaid, kes täitis tellimust ja peksis välja tunnistusi või lihtsalt rahustas vägivaldselt mõningaid vange.

      Patareis oli muidugi ka selline valvuritest koosnev kogum, mida nimetati jalgpallimeeskonnaks, футбoльная командa, kes siis vajadusel rebis vangi talle omaseks saanud kongikeskkonnast välja, viis ta mingisse teise ruumi ja siis mängiti temaga jalgpalli. Palliks oli vang. Eks see ole sama kui praegugi eriüksus, mis rahutuste ajal peaks sekkuma, et rahu oleks maa peal. Aga mõnikord hakkavad taolist funktsiooni täitvad ametikandjad seda nautima ja ära kasutama – see on niisugune nukram pool. Patarei oli üsna eriline koht.

      Enesekehtestamine

      Ennast pidi kehtestama hakkama juba enne sisenemist – kui vähegi võimalik. Ükskõik millisesse neist kirjeldatud osistest. Kui see kartsas veedetud esimene öö, millest ma eriti palju ei mäleta, välja jätta, siis eks ma pidin seda tegema küll. See on otsustamise küsimus: halvas olukorras valid ühe halbadest valikutest ja siis pead sellega elama.

      Igasuguseid „naljalugusid“ võiks muidugi jäädagi rääkima – kuidas vanglates tehakse nn sissekirjutusi või esimesi proove noortele nagadele ja ka vanematele kogenematutele inimestele, kes satuvad vanglasse kas algajate või juhukülalistena, aga see ei oleks vist väga köitev või väärikas jutt … Näiteks kas astud käteräti peale, mis on asetatud kambriukse ette, või mitte. Kui uks tõmmatakse lahti ja sa näed, et käterätt on seal, mida sa siis teed: kas võtad selle üles, otsid kohta, kuhu riputada, või lähed pesed puhtaks ja siis riputad või pühid oma jalad selle peal puhtaks või hüppad üle – see on kohe esimene valik. Alati seda ei olnud, aga aeg-ajalt ikka kasutati. Või kuhu sa paned kambrisse sisenedes sulle antud varustuse – tekk, padi, madrats? Kas lauale, põrandale, toolile, voodile? Või kas on tühja voodit? Kus see tühi voodi paikneb? Kõigel on tähendus. Ja on ka neid olukordi, kui tuleb tõsta kellegi teise madrats põrandale ja panna enda oma sinna – muidu magaksid ise põrandal. Küsimus ei ole selles, et seal on kõva ja paha, vaid selles, et sa jätad ennast kehtestamata. Siis eladki põrandal või laua all. See ongi see valik, kus ma ütlen, et ei ole head valikut. Kahtlemata jäävad sellest valikust jäljed, ükskõik kumbapidi sa valid. Või siis küsitakse, kas sa tahad kakelda karu või röövlitega. Kui ütled, et karuga tahad kakelda, siis joonistatakse karu seina peale ja peksa seda. Kõik karjuvad ümberringi: „Peksa kõvemini! Löö veri välja!“ Ja siis ongi veri väljas – aga mitte karul. Või kui röövlitega, siis öeldakse: „Näe, siin on kolm röövlit.“ Nendega kakledki siis. Sa võid ka öelda, et sa ei kakle … aga tavaliselt see ikka kaklusega lõpeb. Võid ühe kohe jala pealt ära lüüa ja kustutada – siis on asjad edaspidi kindlasti palju paremad.

      Ema ja poeg kohtusid.

      Kui elu on juba paigas, staatus kindel, siis ei ole enam vaja eriti palju kakelda. See on rohkem see, et kes peab ennast kehtestama korduvalt ja lõpmata või kes saavutab teatud staatuse ja siis püsib sellel. Sealt võib muidugi ka kukkuda ja langeda ootamatult, aga siiski sellega on nagu karjumisega – selleks, et kedagi veenda, ei pea tingimata karjuma. Sageli karjutakse siis, kui muid argumente ei ole … Aga lahingut võib võita ka ilma kaklemata, see on see kunst, milleni tuleb võimalikult kiiresti jõuda – siis ei ole sõrmenukid kogu aeg katki.

      Oli neidki situatsioone, kus samas kambris naaber või ülejärgmine naaber tapeti mingi öö käigus – paaril korral seda ikka juhtus. Ükskord olid põhjuseks näiteks au ja narkootikumid. Au oli kõige sagedasem asi, mille pärast oli mõtet võidelda. Ja üks noor poiss tappis ühe vana vangi sellepärast, et see oli suhtunud temasse kui tüdrukusse. Pärast see noormees elas päris hästi ja lugupeetuna edasi … Üks noor Tallinna mees, kes oli muu hulgas vehklemises noorte meister, tappis noaga kaks vene rahvusest inimest kahe paki tee pärast, mida nad tema käest nõudsid. Teepaki väärtus oli tollases rahas vist 38 kopikat …

      Aga palju seda nüüd rohkem ikka rääkida, markeeritud on.

      1973–77

      Vahepeal vabaduses

      Pärast esimest kaht aastat vangistust vabanesin Tallinna vanglast, läksin Tartusse ja proovisin integreeruda normaalsesse ellu. Seal ootas mind ees vana hea sõber Are Järv, kellel oli kunstikoolis kallim. Loomulikult aitas ta ka mul leida kunstikoolist tütarlapse, kes oleks otsekui kaua aega oodanud ja siis leidnud selle, kes teda kodust välja toob. Me hakkasime neljakesi kampama. Sellest suhtest on mul kaks suurepärast last: Ave Üprus ja Ülo Üprus, kellega me saame praegu hästi läbi ja suhtleme. See suhtlemine on harv, aga soe. Nende ema Üllet nägin ma viimati siis, kui Ülo abiellus. Toonase suhte ajal olid mul mitmed põgenemised Viljandi kultuurikooli, Mäksa kultuurimajja ja hiljem ka Venemaale. Ja siis tuli pikaajaline karistus, millest tulenevalt oli täiesti mõistetav ja loogiline, et see kõik ei saanud kestma jääda – dekabristide naised olid sada aastat varem …

      Pettemaailma rüütlid Are Järv (Vana) ja Avo (Willy).

      Nagu ma ütlesin, läksin ma siis ka Viljandi kultuurikooli õppima, aga kahjuks ei olnud ma aru pähe võtnud ja juba esimesel aastal visati mind sealt välja. Nendest aegadest kirjutab värvikalt tollane õpetaja ja endine primadonna Elle Eha oma mälestusteraamatutes ja seepärast ei ole põhjust neil pikemalt peatuda.

      Minu kultuurialased teadmised ja võimed said järgmiseks rakendust Mäksa kultuurimajas, kus ma asusin tööle kultuurimaja juhatajana – ilmselt sinna keegi teine ei oleks tahtnud minna, kuna korterit ei olnud ja kultuurimaja juhataja magas oma kabinetis laua peal. Selleks, et oleks pehmem, tegin ma omale aseme majas rohkelt leidunud punastest lippudest. Siis olid mul lipud all ja peal. Need ei olnud küll märkimisväärselt soojemad kui ajalehed, aga krabisesid vähem. Mäksal tegime ka bändi, selle nimi oli Kukepea. Mina mängisin seal trummi.