ver" target="_blank" rel="nofollow" href="#fb3_img_img_17042c05bdb18d5ed5gb071fcd3453d17a20.jpg"/>
Autoriõigus: Rain Urbsalu ja Petrone Print OÜ, 2018
Toimetaja: Kaja Sepp
Keeletoimetaja: Riina Tobias
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Albumi fotod: Rain Urbsalu
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9949-651-17-7 (trükis)
ISBN 978-9949-651-18-4 (epub)
ISBN 978-9949-651-19-1 (epub)
www.petroneprint.ee
Suurim tänu mu õele Rutile, kelle toetuse ja abita poleks minu Kuuba-reis nii edukaks kujunenud.
SISSEJUHATUS
Lesin rannaliival ning lasen põletaval päikesel end praadida. Lained löövad väikeste pahvakatena randa. Minu kõrval toimetavad krabid ei lase ennast minu kohalolekust karvavõrdki segada. Täiesti ideaalne olemine, kui vaid kitsed, kes üritavad mingil põhjusel puu otsa ronida, ei määgiks ega segaks sellega minu puhkust.
Tegemist on 2013. aasta oktoobripäevaga. Muust maailmast välja lülitununa lesin üksikul rannal, pooletunnise autosõidu kaugusel Kuuba kagurannikul asuvast Santiago de Cubast. Olen esimest korda Kuubal. Koos väikese Eesti sõpruskonnaga kavatseme avastada selle maa ilu ja kultuuri ning samas ka puhata ja laadida patareisid Eesti talve üleelamiseks.
Rannas oleskledes tabab mind meeliköitev mõttesähvatus. Mis oleks, kui võtaksin töölt pikemaks ajaks palgata puhkuse, et oma tegemiste ja tuleviku peale mõelda? Selleks, et otsida oma sisemist mina, mille, nagu ma tunnen, olen juba ammu ära kaotanud.
Arvatavasti on põhjuseks kuum ilm ning lagipähe paistev päike. Alkoholi süüks ma seda mõttealgatust küll ei ajaks, kuna ei mäleta, et oleksin eelmisel päeval tarbinud seda rohkem, kui meil on Kuubal juba tavaks saanud.
Esimene mõte on, et võiks minna elama mõnda Brasiilia kalurikülla ning omandada seal oldud aja jooksul ka kohalik keel. Idee on kannustatud asjaolust, et Brasiilias korraldatakse järgmised olümpiamängud ning keelt osates saaksin seal vabatahtlikuna kaasa lüüa. Mul on vabatahtlikutöö kogemus olemas ja see annab ideevälgatusele hoogu juurde.
Mõtet väheke sügavamalt seedides lööb aga peas lambike põlema: Brasiilias räägitakse ju hoopis portugali, mitte hispaania keelt. Iga keele oskamine on muidugi väärtus, kuid soovin omandada sellise uue keele, mida saaks kasutada võimalikult laialt. Suure austuse juures portugali keele ja seda rääkivate inimeste vastu tuleb tunnistada hispaania keele suuremaid kasutusvõimalusi.
Pikema puhkuse mõte ei kao mu peast Kuuba-reisi lõppedes, vaid hakkab järjest enam idanema ning elama oma elu.
Olen omal käel reisija, kes püüab hoiduda suurtest reisigruppidest. Mul tekib allergiline lööve, kui pean muuseumides kuiva teksti lugema ning uudistama vanu ja elutuid esemeid. Seiklused ja kohalike inimestega vahetu suhtlemine ning omal nahal kogemine paneb mul aga silmad särama.
Olen viimaste aastate jooksul reisinud mitmetes riikides. Sihtkohtade valikul on peamiseks kriteeriumiks olnud maa eripära ning võimalus looduses seiklemiseks. Kuubal tunnen, et mul on suur huvi just Kesk- ja Lõuna-Ameerika riikide vastu.
Saan aru, et hispaania keele oskuseta ei ole võimalik neis riikides soovitud viisil reisida. Lisaks täitub mul 2014. aasta detsembris kümme aastat finantsnõustajana rahvusvahelises ärinõustamisvõrgustikus KPMG. Nii nagu iga abielu vajab teatud aja tagant värskendamist, nii vajab seda ka töösuhe.
Nende kahe põhjuse koosmõjul otsustan 2015. aasta jaanuari lõpus naasta Kuubale, et seal kaheksa kuu jooksul elades ning Havanna ülikoolis õppides omandada igapäevasuhtluseks vajalik hispaania keele tase.
Enne lõpliku otsuse tegemist kaalun muidugi ka teisi võimalusi hispaania keele õppimiseks. Eesmärk on omandada suhtlustasemel keel võimalikult kiiresti ning see on võimalik ainult keelekeskkonnas viibides. Hispaania tõmban oma valikute seast esimesena maha: see asub Eestile liiga lähedal ega tundu piisavalt ahvatlev ja seiklusi pakkuv. Uurin õppimisvõimalusi teistes Kesk- ja Lõuna-Ameerika ülikoolides, kuid varasem positiivne kogemus Kuubalt – kuritegevuse madal tase ja rahaliselt soodsaim võimalus elada kaheksa kuud võõras riigis – saavad valiku tegemisel otsustavaks.
Kuubat peavad paljud huvitavaks riigiks. Poliitiline ja majanduslik süsteem ning kultuuride segu teevad temast unikaalse paiga. Kuigi revolutsiooniline valitsus on veel võimul, ei olda enam oma hiilguse tipus. Majandust iseloomustab madal tootlikkus, väikesed palgad, laialt levinud korruptsioon ja aktiivne must turg. Pisikeste sammude haaval hakkab Kuuba keerama oma palet Lääne poole. Soojenevad suhted USAga on tekitanud kuubalaste seas suured lootused ja ootused.
Kuubal on palju pakkuda, kuid seda ei tooda sulle kandikul ette, see tuleb ise avastada. Parimad ja huvitavaimad kohad ei ole märgitud ühelgi kaardil. Nende leidmiseks on vaja varuda aega ja kannatust ning hoida meeled avatud. Kuubat on vaja hinnata ja kogeda kõigi meeltega. Eripalgelist ja elust pulbitsevat ning endasse haaravat Kuubat tuleb otsida kuubalaste kodudest, tänavalt ja rahva seast, mitte kuurortidest.
Nähtu ja kuuldu osas ei saa ega taha ma võtta kohtumõistja rolli, üritan olla vaid vaatleja.
Enne kui raamatu kallale asute, märgin ära veel selle, et pärast ülikooli lõpetamist on minu tööalane tegevus olnud pidevalt seotud raamatupidamisega. Selle tõttu olen saanud suureks sõbraks numbritega ning minu läbisaamine nendega on isegi parem kui inimestega, kuna numbrid ei valeta. Kutsehaigusest tulenevalt on ka raamatusse sattunud rohkelt numbreid ja hindade võrdlusi, et anda sõnadele rohkem kaalu.
Olge minu kaaslasteks Kuuba avastamisel!
Mehhikos,
2017
MARATON KUUBALE
Päev enne ärasõitu tekib hinge väike ärevus, et kuidas ma küll seal kaugel maal ilma ühegi tuttavata hakkama saan. Kordan endale pidevalt, et kartmiseks ei ole mingit põhjust. Olen seda reisi ju planeerinud ligi aasta aega. Kõik on hoolikalt läbi mõeldud ning ma ei tea ühtegi põhjust, miks ma ei peaks hakkama saama!
Kodust lennujaama poole liikuma hakates näen välja kui kaamel: kaks seljakotti ja õlal kokkupakitud jalgratas. Kokku on mul varandust ligikaudu 50 kilogrammi jagu.
Lend Havannasse kulgeb läbi Moskva ning ei tõota tulla kergete killast, sest kestab kolmteist tundi. Ainuke meelelahutus Kolgata teel on televiisori vaatamine, kuid suudan puldi kohe lennu alguses katki teha ning pean nukrate silmadega jõllitama televiisori musta ekraani. Magada ka ei suuda. Kõrvalistuja norskab kõvasti ning ma ei teagi, kas rohkem ajab närvi tema norskamine või asjaolu, et ta saab magada nii palju, kui tahab.
Pärast 13tunnist kannatuste rada viimaks Havannasse jõudes on mu rõõm piiritu. Kõige rõõmsam on muidugi mu tagumik, millele on pikast istumisest juba villid tulnud.
Oma kompsud kätte saanuna ja raha vahetanuna lähen taksot jahtima. Lennujaamas pakuvad oma teenuseid mõned piraattaksojuhid ning üks tüüp tulebki minu juurde. Kui ütlen, kuhu soovin sõita, tuleb ta välja 25 peeso (23 euro) suuruse pakkumisega. Tema õnnetuseks olen varem Kuubal viibinud ning tean, kui palju piraattakso lennujaamas maksta võiks. Ütlen talle, et üle 20 peeso ma ei maksa ja et seegi on väga helde hind. Selle peale proovib ta mind veenda faktiga, et ta on ametlik takso ning alla 25 peeso ei ole ta nõus mind sõidutama.
Minu soov jääb siiski peale. Taksosse istudes veendun, et ametlik on tema 20 aastat ja vaevarikast elu näinud Lada küll vist ainult värvide poolest, sest taksomeetrit ta käima ei pane. Ma ei usu, et see tal töökorraski on, nii et raha paneb ta mustalt taskusse nagu mitteametlikud taksod.
Autos püüab juht minu karistamiseks