href="#fb3_img_img_f1e513c5b9b3cv5b80b874en32089f9397ab.png"/>
Taksos läbi Havanna sõites meenutan majutuspaiga leidmise lugu, mis polnud palju lihtsam kui kohalesõit.
Kui mu plaan Kuubale tuleku kohta on juba konkreetseks saanud, võtan ühendust Luisiga. Tema juures ööbisime aasta eest, kui peatusime mõneks päevaks Havannas. Kahjuks ei ole Luisil endal nii pikaks ajaks majutust pakkuda, kuid arvab, et tema nõbu peaks suutma mind aidata.
Saangi meili Luisi nõbult Maria Isabelilt, kus ta kurvastusega kirjutab, et ka tema kodus ei ole mulle nii pikaks ajaks ulualust anda. See-eest seisvat tühjana tema poja korter, kuna on teine tööl Mehhikos. Selle rendiks pakub ta 500 peesot kuu kohta, mis on väga krõbe hind. Püüan küll hinda alla kaubelda, kuid see ei õnnestu. Maria Isabel väidab, et see on väga soodne korteri kohta, kus on eraldi sissekäik ning puudub kokkupuude teiste elanikega. Hiljem Kuubal olles selgub, et samale kvaliteedistandardile vastava korteri saaks hea õnne korral ka 300 peeso eest. Mulle saadetakse pilte, mille põhjal otsustangi selle korteri kasuks. Ausalt öeldes mul teisi valikuvõimalusi ei olegi.
Üürihinnad on kohalikku elatustaset võrreldes küllaltki kõrged. Tube üüritakse peamiselt välja välismaalastele ja see ajab hinnad üles. Kuuba seaduste kohaselt võivad välismaalased ööbida vaid hotellides või majutuslitsentsi omavates kodumajutustes (casa particular). Eksisteerib ka must turg ehk majutust pakuvad kohad, kus litsents puudub või on see ainult kuubalaste majutamiseks. Kuna mul on õpilasviisa jaoks vaja ametlikku paberit, ei saa ma musta turu korteritega arvestada.
Mõnda aega elan teadmisega, et mul on Kuubal kodu olemas. Ootamatult saan aga vähem kui kuu enne väljalendu Maria Isabelilt kirja: poja tööleping Mehhikos lõppes mingil põhjusel ning ta naaseb Kuubale. Seetõttu ei ole mul võimalik tema korteris elada.
Maria Isabel vabandab ette ja taha ning lubab uue elukoha otsimisel aidata. Kui ma ei ole kahe nädala jooksul temalt midagi kuulnud, võtan ise ühendust, kuna asi hakkab minu jaoks juba väheke ärevaks muutuma. Viimaks saan vastuseks, et kahjuks ei ole ta mulle uut paika leidnud – kuid minu suureks õnneks lubab ta mul elada esimese kuu tema juures. Selle aja jooksul pean endale otsima püsivama eluaseme. Ka üür kujuneb madalamaks – 300 peesot kuu kohta ehk 10 peesot öö. See on päris soodne hind. Tavapärane lühiajaline taks toa eest on 25 peesot öö eest.
Esialgu võib tunduda, et casa particular’ide omanikud suplevad rahas, kuna kasseerivad turistidelt Kuuba tingimusi arvesse võttes päris priske summa. Tausta tundes tean, et elu ei ole nii lilleline, kui tundub. Olenevalt asukohast ja väljarenditavate tubade arvust võib riigile makstav tasu küündida kuni pooleni sissetulekust – ning see fikseeritud summa tuleb tasuda sellest sõltumata, kas õnnestub leida majutust vajavad turistid või mitte.
Kui jõuan lennujaamast casa particular’i nimega Casa Art Deco, tabab mind uus üllatus. Pärast viisakustervitusi väidab Maria Isabel, et ei räägi inglise keelt. Kui temaga meili teel suhtlesime, tundus ta keel küll konarlik, kuid üsna hästi arusaadav. Õhtul tonkab ta küll mõned sõnad inglise keeles, kuid see on küllaltki vaevaline. Esmapilgul arvan siiski, et inglise keele mitterääkimise väide tuleb tema tagasihoidlikkusest ja tõtt-öelda poleks minustki sel õhtul suurt suhtlejat: majutuspaika jõudes olen nii väsinud, et kukun peaaegu jalalt voodisse. Majaperenaine kommenteerib hiljem, et ma olevat olnud näost nii valge, et jätnud talle esmapilgul zombi mulje. Arvatavasti oli tal õigus, kuna olin olnud ärkvel peaaegu 48 tundi.
Järgmisel hommikul, kui hakkan jalutama minema, selgub tõde: meilid kirjutas Maria Isabeli nimel tema õepoeg. Hommikul on see õepoeg ka ise kohal ja tõlgib meie vestlust. Muuhulgas tehakse mulle selgeks maja reeglid. Kõige esimene on see, et ma ei tohi oma tuppa tuua tüdruksõpru, teisisõnu prostituute. Ei tea, kas sellest reeglist teavitatakse kõiki majas ööbijaid või on mul selline kiimas nägu peas?
Nädala möödudes toimub majutusküsimuses positiivne pööre. Mind informeeritakse, et nad on broneeringutega midagi ümber mänginud, nii et mul on võimalik elada nende juures nii kaua, kui soovin. Võtan pakkumise pikalt mõtlemata vastu, et ei peaks enam majutuse pärast muretsema. Kus ma prostituutidega kohtamas käima hakkan, selle üle tuleb mul veel pead murda.
Korter on Kuuba olusid arvesse võttes luksuslik – koosneb kolmest magamistoast ning suurest elutoast koos söögisaaliga, sisustatud art déco stiilis. Ühe magamistoa saan endale ning teine on Maria Isabeli kasutuses. Kolmas magamistuba on mõeldud lühiajalistele turistidele, kes enamjaolt peatuvad paar päeva kuni nädala.
Hakkan elama väga heas kohas – kooli kõnnin kümme minutit. Kes tunnevad väheke Havannat – Kuuba kõige prominentsem hotell Hotel Nacional De Cuba asub viieminutilise jalutuskäigu kaugusel. Väike negatiivne aspekt seisneb ainult selles, et maja on tiheda liiklusega tänava ääres ja sealset müra on toas mingil määral kuulda.
VANA ARM EI ROOSTETA
Enne kooli algust mul suuri plaane tehtud ei ole. Lähen linna peale jalutama ning uudistama, milliseid suuremaid muutusi on Havannas aasta jooksul aset leidnud. Eelkõige on jalutuskäiku vaja mu tagumikule ja jalgadele, mis on pärast pikka lennukisõitu ikka veel ülimalt kehvas olukorras.
Üritan üles leida need kohad, mida eelmisel korral külastasin, et saada uuesti suhu see maik, mida lahkudes taga olin igatsema jäänud. Suuri muudatusi ma linna peal uidates ei tähelda. Jalutades on mõnus tunne ja ärevus südames. Saan kinnitust, kui palju olen ma puudust tundnud sellest linnast ja riigist, kuid kõige rohkem just inimestest. Ma küll ei tunne kedagi isiklikult, kuid südantsoojendav on olla uuesti kuubalaste keskel.
Kuubalasi iseloomustab avatus ja sõbralikkus. Mitmed kohalikud astuvad tänaval lihtsalt niisama mu juurde, et küsida, kust ma tulen ja mida Kuubal teen.
„Kas sul külm ei ole?“ muretseb nii mõnigi.
Nende mure paneb mind esmapilgul imestama: mul on tõesti seljas vaid T-särk ning jalas lühikesed püksid, aga sooja on 23 kraadi ning päike paistab! Tegemist on aga Kuuba niinimetatud talvega: jaanuar ja veebruar on ühed jahedamad kuud ning kohalikel on enamikul pikad püksid ja pika varrukaga särk.
„Eestlased oleksid ülimalt õnnelikud, kui neil suvigi nii soe oleks,“ selgitan oma külmakartmatuse tagamaid.
„Oi-oi, mis riigis sina küll elanud oled!“ muutub mure selle peale hoopis kaastundeks. Ja lõpuks tunnevad kõik rõõmu, et mul oli olnud nii palju nutti, et tulla nautima Kuuba sooja ilma – ja loomulikult rummi, mis aitab jahedamatel päevadel külma vastu võidelda!
Jalutades püüan saada üldise arusaama tänavate kulgemisest. Orienteerumine ja kaardi abil punktist A punkti B liikumine on mulle eluaeg peavalu valmistanud. On tavapärane nähtus, et enne soovitud sihtkohta jõudmist eksin paar korda ära. Uurin kaardilt, missuguseid marsruute ma enamasti kasutama hakkan ning kuidas vajalikesse kohtadesse kõige otsemini ja kiiremini pääseb. Kaardil suunad paika pandud, hakkan asja praktiseerima. Alguses kaob küll siht ära, kuna tänavad ja majad näevad väga sarnased välja. Õpin mõne suurema tänava nime pähe ning püüan nende kaudu orienteeruda. Kui olen lootusetult sihi kaotanud, proovin uuesti üles otsida mõne tuttava tänava.
Raskemaks teeb orienteerumisülesande see, et kõndides ei saa eriti uudistada ümbrust, vaid pilk tuleb hoida maas, et mitte astuda mõne koera maha jäetud miini sisse. Uskuge mind, sinna astumine ei ole meeldiv. Koerasitt haiseb igal maal halvasti, kuid kuumus võimendab haisu veel enam ning see ei taha jalanõude küljest kergesti ära tulla.
Havanna tänavatel jookseb ringi palju koeri, kes tunduvad olevat vabal pidamisel. Aga ei! Päeval uitavad nad tõesti tänavail ringi, et omale söögipoolist leida ning teiste koertega koeraasju ajada. Õhtuks suunduvad nad aga koju oma peremeeste seltsi. Mis aga koerte jäetud miinidesse puutub, siis kaheksa Kuubal oldud kuu jooksul ei meenu mulle ühtegi korda, kui koeraomanik oleks oma lemmiku tagant koristanud. Isegi siis, kui viimast jalutati rihma otsas, jäeti hunnik tänavale vedelema.
Jalutades