Reaalainete õppimine ei ole kindlasti vaid eesmärk omaette, see on eelkõige süsteemse mõtlemise treening. Õnnestumise korral on tulemuseks oskus ja võime mõelda korralikult ja korrastatult.
Pastorid ja teoloogid võivad vahel jätta mulje, et nad ei saa väga hästi aru. Või läheme jällegi mõtetes rändama. Aga üldiselt saame me päris hästi aru ning saame aru ka sellest, kus me parasjagu oleme ja millal on vaja tagasi tulla. Seda oskust Nõo andis ja selle eest olen ma väga tänulik. See on nagu Usuteaduse Instituudi kauaaegse dekaani, õppejõu ja vaimuliku Evald Saagiga, et hommiku koites oli ta ikka tagasi selle juures, kust ta õhtul oli teele asunud. Tuli püüda ainult tema mõtterännakutega sammu pidada. Ja kui näis, et ta ei saa aru, siis tegelikult sai ta seda väga hästi.
Edasise elu eelmärgid
Tol ajal oli mul muidugi arusaam, et mu elu saabki seotud reaalainetega. Aga ikkagi hakkas tugevalt sisse tulema humanitaarne pool ja see oli ilmselt minu edaspidise elu eelmärgiks.
Uskuge või mitte, aga oma esimese matusekõne pidasin juba põhikooli lõpus Tartus. Mul oli hea sõber, kes kahjuks võttis endalt elu. Noored inimesed, eriti poisid, on ääretult haprad ja kui siis tekib mingi raske ütlemine kodus, siis võivad olla tagajärjed traagilised. Matusel ei olnud keegi võimeline midagi ütlema. Klassijuhataja oli midagi ette valmistanud, aga ei leidunud kedagi, kes oleks olnud suuteline seda maha lugema. Mina siis tegin seda.
Nõo Keskkooli lõpetamine 1988. aastal.
Oma esimese enda koostatud matusekõne pidasin Nõos üheksandas klassis, kui lahkus mitte ainult Nõo, vaid kogu Eesti reaalainete korüfee Harry Keerutaja. Keegi pidi kooli nimel sõna võtma. Lisaks käisin igasugustel kõnevõistlustel, aga ma ei võitnud kunagi esimest kohta, kuna ei olnud komsomol. Mäletan ennast ka direktor Enn Liba kabinetis selgitamas, et miks ma ei taha komsomoliks astuda. Võin vaid aimata, miks ta minuga selliseid vestlusi arendas. Samas oli ta väga mõistev ja heatahtlik inimene. Ta teadis, et käisin oma perega Nõo kirikut remontimas. Minu seotus kirikuga ei olnud talle probleemiks.
Humanitaaria hakkas mind küll tõmbama, kuid seisin sellele tõmbele tugevasti vastu. Meenub kooli kutsesobivusvestlus 11. klassi lõpus. Õpetajad istusid koos ja esitasid küsimusi. Eesti keele ja kirjanduse õpetaja Maie Ambre küsis, et mis võiks olla mu tulevikuväljavaade. Vastasin, et loomulikult reaalala. Seepeale ütles ta umbes nii: „Teil siiski tundub võimeid olevat, te peaksite tingimata humanitaaria peale minema.“ Mida?! Kas see humanitaar siis ei tea, milleks võimeid läheb vaja! Loomulikult reaalaladeks! Humanitaarid seavad ainult sõnu ritta ning mõtlevad elukaugeid asju. Siiski hakkas too lause minus oma elu elama.
Üldine järeldus võiks olla sellest, et kui on silmi tähele panna, siis Jumal annab meile märke eelseisva tee kohta. Tema saab seda teha, kuna Temas on koos olnu, olev ja tulev. Vahel Ta laseb meil endasse piiluda. Selle sissevaate võimalikkus tuleb üksnes Temalt. Samas peab meil olema ka silmi, õigemini küll südant seda märgata.
Abielu sõlmitakse taevas
Nõo periood on minu jaoks ääretult tähtis veel ühes teises seoses – leidsin sealt oma kalli abikaasa Liina. Tema oli matemaatik, mina füüsik. Ütleme nii, et matemaatilise täpsuse ja loogikaga valisin ma Nõost välja kõige ilusama ja parema naise. Loomulikult oli see Jumala valik ja juhatus.
Liina.
Abielud sõlmitakse taevas. Kui oled noor, siis sa arvad, et oled õnne sepp. Kui saad vanemaks, siis leiad, et keegi peab andma sulle nii alasi kui ka raua ning enamgi veel, tegema ka tule ääsi alla. Võib jääda isegi mulje, et mäng on juba ette mängitud. See äratundmine ei pea üldsegi olema traagiline. See võib olla täiesti rahustav ja vabastav. Psalm 139: „Su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid määratud, ehk küll ühtainustki neist ei olnud olemas.“ Võime öelda, et see on Jumala etteteadmine. Need on vaba tahte, Jumala etteteadmise ja -määratuse küsimused – kõik miljoniküsimused.
Me saime teineteise omaks juba uskumatult noores eas, kümnendas klassis. Kui ma täna vaatan meie poegi, üks on 22-, teine 26-aastane, siis ma mõtlen, et ei tea, kas nad on juba abiellumiseks valmis. Meie kolisime kokku juba 17-aastastena ja abielu tuli kaks aastat hiljem. Ilmselt küpseti tol ajal lihtsalt kiiremini. Ega algus muidugi kerge olnud, kuid meil on läinud aastatega ülesmäge. Nagu vein. Või nagu suhtlemine soomlastega – sõbrakssaamine võtab pika aja, kuid siis ollakse sõbrad surmani ja pärast sedagi.
Igavesti koos. Laulatus Tartu Pauluse kirikus. 23.06.1989.
Ärkamisaeg
Siis tuli koolilõpetamine. Nii see kui ka minu ja Liina kuramaaž jäid meie rahva jaoks väga olulisse aega, vabaduse taastulemise aega. Usun, et mu vanemad olid keskmisest natukene enam isamaalised. Võib-olla ka selle tõttu, et kirik ja rahvuslus käivad käsikäes. Minul Liinaga ei väljendunud see mitte niivõrd selles, et me oleksime poliitiliselt väga aktiivsed olnud, küll aga kogesime võimalust aktiivseks kaasalöömiseks kirikuelus. Kui ma sinnamaani olin kiriku katusekive ladunud, siis nüüd saime üheskoos hakata laduma elavaid kive Jumala nähtamatusse hoonesse.
Tulevased teoloogid peavad oskama ka tantsida.
Korraks TPI-s
Vahepeal oli mul veel väike Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) episood. Oleks võinud minna ka Tartusse, sest Nõo omadel oli võimalus astuda ilma eksamiteta Tartu Ülikooli matemaatika teaduskonda. Nõo tase oli nii hea olnud, et tegin üsna muuseas ära sisseastumiseksami. Lisaks aitasin selle veel kahel sisseastujal paberile saada. TPI-sse jäin ma lühikeseks ajaks, olin seal vist ainult paar kuud.
Jumal on juhatanud mind mitmel korral haiguste kaudu. See, millest siin räägin, ei ole loomulikult võrreldav selle kogemusega, mis mul oli olnud viie aasta eest. Aga siiski. Pidime Koplis TPI eksperimentaalosakonnas tegema praktikat. Minu osaks oli värvimistöö ja umbes kuu aega ma siis värvisingi. Tookord olid mingid jubedad nitrovärvid ja ega kaitsevahendeid eriti olnud. Mu hingamisteed said üsna kahjustatud ning algasid kurguverejooksud. Läksin Tartusse arsti juurde, Toomemäel oli nina-kurgu-kõrvakliinik. Arst küsis umbes nii: „Armas noor inimene, ma saan küll aru, et te olete toksikomaan, aga mida täpsemalt te nuusutate?“ Ma vastasin, et peamiselt pentaftaalvärvi, aga vahel ka nitrovärvi – huumorimeelt ei tohi kunagi unustada. Jumalal on seda palju ka meiega. Arst oli vana kooli mees, teadis, mida teha – kaltsiumisüstide kuurist piisas. Verejooks lakkas ning sain taas süüa.
Koolivahetus
Aga mis õppimistest saab, selles puudus selgus. Selge oli vaid see, et TPI-sse ma enam tagasi ei lähe, aga mis edasi, seda ei teadnud. Ilmselt mängis oma rolli ka noore inimese eneseuhkus. Olin arvanud, et tuleme kohe masinaehituse finesside juurde, aga pandi hoopis värvima. Integraalarvutuste asemel elementaarsed arvutustehted. Mulle oli see vastuvõetamatu. Alandlikkus ja paindumine tulevad Jumala abiga alles aastatega. Tollane TPI lihtsalt ei vastanud minu ootustele – ning kui ei vasta, siis tulema! Kindlasti oli oma osa ka selles, et olin paar kuud Liinast eemal olnud ja tahtsin nii tohutult tema juurde. See on meil tegelikult jäänud siiamaani, et kui me oleme teineteisest juba mõne päeva lahus, oleme nagu haiged. Ega siis Jeesus asjata ütle, et mees ja naine on üks. Üks ihu ja üks hing. Ja kui ühest on pool puudu, siis on puudu väga palju.
Taipame tagantjärele
Kalle Kasemaal oli oma osa minu Usuteaduse Instituuti (UI) jõudmisel. Olin juba varem paaril korral temaga kohtunud, ilmselt mõnel praostkonna üritusel. Mu isa nägi nüüd seda minu Tallinnast ära tulekut ning nägi ilmselt sedagi, et ega ma päris hästi ei tea, mida oma õppimistega peale hakata. Tal endal oli kunagi olnud kogemus kõrgkooli poolelijätmisega. Nii ta ütleski: „Ma helistan Kallele, ta võib-olla võtab sind UI-sse.“ Ta helistaski ja