Detektiiv Luuker Leebesurm 7: Nurjatute kuningriik. Derek Landy

Meathi maakonnas Iirimaal, umbes 50 km Dublinist

      6

TAGASI PELGUPAIGAS

      Roarhaven kükitas tumeda ja seisva veega järve kõrval ning seda ümbritsesid igast küljest paljad alad kareda rohu ja surnud puudega. Roarhavenis ei kasvanud kunagi mitte midagi. Ei laulnud ükski lind.

      Pelgupaik kössitas linna ääres. See oli madal ringikujuline hoone nagu mööduvalt autolt minema tiirelnud ja siis lihtsalt pikali kukkunud roostes ilukilp. Hoone ise läks viis korrust maa alla ja see oli uuristatud täis tunneleid ning keerukaid salakäike. Kõikjal valitses hämarus ja niiskus ning siin lõhnas kergelt hallituse järele. Kolmandal korrusel asus sahtlikappe täis ruum. Just sinna Valküüria ja Luuker Leebesurm parajasti suundusidki, et otsida informatsiooni Argeddioni-nimelise kuti kohta, keda libahunt unes nägi.

      „Ma olen praegu nii elevil,” teatas Valküüria, kui nad sellele lähenesid.

      „Ära kaeble.”

      „Viimaks ometi põhjus minna legendaarsesse Maagiliste Sahtlikappide Müstilisse Saali.”

      Leebesurm vaatas tüdruku poole. „Niimoodi seda küll ei kutsuta.”

      „Võimalus sorida miljonites toimikutes ja teha tõeliselt head ning vanamoodsat detektiivitööd. Siin see töö glamuurseks muutubki. Siin ma ellu ärkangi.”

      „Sa võid nüüd igal ajal sarkasmi ära jätta.” Leebesurm läks esimesena uksest sisse ja nad kõndisid sahtlikappide rivide vahel.

      Valküüria ohkas. „Kas poleks lihtsam, kui see kõik kusagil arvutis oleks? Alustuseks võtaks see juba vähem ruumi.”

      „Arvutid jooksevad kokku,” nentis Leebesurm. „Elektroonilist infot saab häkkida. Vahel on paberkoopia parim lahendus.”

      „Aga neid on siin nii palju,” vingus Valküüria. „Palun ütle mulle, et leidub mingi äge ja maagiline otsingusüsteem, kus meie poolt otsitav nimi järsku meie ette sähvatab.”

      „Jah, Valküüria. Seda kutsutakse tähestikuliseks järjekorraks.” Leebesurm avas ühe sahtli, vaatas kaustad kiirelt üle ja avas järgmise.

      Valküüria mõtles kaaslase abistamise peale, kuid otsustas siis teisiti. Ilmselt jäänuks ta lihtsalt ette. „Kas Argeddion on tõesti probleemiks?” küsis ta.

      „Sa ei arva siis, et kõik seni juhtunu on probleemiks?”

      Valküüria kehitas õlgu. „See on olnud ebamugav ja õnnetu olukord, sest inimesed saavad viga või hukkuvad. Aga kui Argeddion tõesti maailma mõjutab või kui see Valguse Suve värk halva uudisena tuleb, oleks Sensitiivid midagi näinud. Eks ju?”

      „Nad ei näe kõike,” pomises Leebesurm pilku tõstes. „Tegelikult näevad nad väga vähe. Minevikus jäid neil nägemata tohutud maailma muutvad sündmused. 1844. aastal oli selgeltnägijal nimega Eeterlik Ethel – jah, ta valis selle nime ise – üks nägemus. Ta nägi tulevikku – 1914. aasta 28. juunit, pühapäeva. Kas mäletad, miks see kuupäev oluline on?”