Kate oleks kuu aega tagasi pikka nädalalõppu küsinud, oleks Teresa põlema läinud ja leegid oleksid Texase metsatulekahjud häbisse jätnud. Aga nüüd, kui asi oli seotud firmaga, olid asjad muutunud kiiremini kui silmapilgu jooksul. Kate ei kavatsenud kuhugi minna.
„Sa jääd pensionile. Ma üritan asjad joonde seada, et sinu töö üle võtta. Ma ei saa endale puhkust lubada.“
„Saad ikka.“ Kui Teresa midagi pähe võttis, oli ta nagu koiotti jahtiv koer. „Kui meil probleeme tekib, võid kaugtööd teha. Mine sinna järveäärsesse majja ja hoolitse sellega seotud asjade eest, siis oled kõik töövälised asjad ühele poole saanud, kui mina ära lähen. Sa võid arvutis töötada, kui meil probleeme tekib. Ja kui midagi päris tõsist juhtub, jõuad vähem kui kolme tunniga siia.“
„Ma ütlesin sulle…“ Kate naeratas selle peale, kui ladusalt need sõnad tal üle huulte tulid, „et minuga on kõik korras. Kogu see asi lõppes juba aastate eest.“
„Kui sa praegu puhkust ei võta, pole sul pärast aega, kui mind enam siin ei ole. Ära vaidle minuga. Tule homme kontorisse, nädalaga saad asjad joone peale ja siis lähed,“ ütles Teresa.
„Aga…“ Neljakümne nelja aastasena ei olnud Kate’il vaja, et keegi talle ütleks, mida teha. Samas oli ta jahmunud. Ema polnud kunagi teinud ettepanekut, et ta isegi mõne vaba päeva võtaks. Kas Truman Oil Company president Teresa Truman hakkab vanas eas leebeks muutuma?
Ei, Teresa on külma pea ja südamega päevani, kui nad ta käed kirstus rinnale risti panevad. Sel polnud mingit pistmist Kate’i emotsionaalse seisundiga, asi oli ainult firma maines.
„Ma olen seda firmat juhtinud sellest ajast alates, kui ma kolmkümmend sain. Ainus, mida ma kahetsen, on see, et ma puhkust ei võtnud,“ ütles Teresa. „Kui asi polnud seotud tööga, ei näinud ma selleks vajadust. Ma ei taha, et sina seitsmekümneselt kahetsema peaksid nagu mina praegu.“
„Ma mõtlen selle peale,“ lubas Kate.
Kahetsema, mu loomulikul teel sündinud valge tagumiku nimel! Ainus, mida sina ehk kahetsed, on see, et sa ei ostnud Texas Redi, kui see oli alles väike firma, või ehk seda, et lasid mul kõik need aastad firma aktsiaid osta. Nüüd kuulub mulle kolmkümmend protsenti, mis on sinu osast ainult natuke väiksem.
„Tore. See on vähemalt tibusamm. Näeme hommikul. Ma lähen nüüd koju ja teen basseinis paar otsa, enne kui pimedaks läheb,“ ütles Teresa.
„Head aega, ema,“ ütles Kate ja vajutas „Lõpeta“ nuppu.
Ta kujutles ema naeratust, mis pani tolle silmad särama ja mille ema manas näole siis, kui oli suure tehingu kindlustanud.
Kate silmitses hetkeks oma basseini, tõusis ja võttis end aluspesu väele. Vesi mähkis ta jahedusse, kui ta sisse hüppas ja basseini ühest otsast teise ujuma hakkas. Sada otsa hiljem otsustas Kate nädala puhkust välja võtta. Kindlasti ei lähe tal päevagi kauem, et asjad majakeses korda ajada.
Tumedas kostüümis kena daam helistas ja andis esmaspäeva hommikul Waylonile külalise sildi, mille too pidi pintsaku külge kinnitama. Naine osutas lifti poole ja käskis uurijal kolmandale korrusele sõita. Ta ütles, et ooteruum jääb paremale ja et proua Steele saadab oma assistendi, kui on valmis uurijat vastu võtma.
Klaasseinast ooteruumi otsas avanes vaade Fort Worthi kesklinnale. Laual diivani ees, millele uurija Kramer vajus, olid korralikes ridades ajakirjad. Tal ei õnnestunud end mugavalt istuma sättida – diivan oli tema pika kasvu jaoks liiga madal ja seljatugi lõppes kusagil abaluude all kohas, mis oli juba nädalaid valu teinud. Lõpuks tõusis mees diivanilt ja jäi läbi kolmanda korruse klaasseina vaatama all kihavat liiklust.
Jumal, ta vihkas linna. Oli aeg, mil talle meeldis Dallase ja Fort Worthi piirkonna juures kõik, aga viimasel ajal oli tema süda Texases Mabelle’is, rantšos, mille vanemad olid talle pärandanud. Ta oli kurjategijate jahtimisest ja paberitööst tüdinud. Ta tahtis higistada heinamaal, mitte ülikonnas, särgis ja lipsuga.
Uurija vaatas iga kolmekümne sekundi järel oma telefonist kella ja lõpuks, kümme minutit pärast kümmet, ütles keegi tema nime. Kramer pööras ringi ja nägi lühikest kasvu hallipäist tõsise olemisega naist endale viipamas.
Naisel jäi veel viis minutit ülegi. Uurija ei oodanud kellegi – ei arsti, hambaarsti ega kahtlusaluse järel rohkem kui viisteist minutit.
„Kui teie olete uurija Waylon Kramer, siis proua Steele võtab teid nüüd vastu.“
Mees läks naise järel eesruumi, sealt topeltuste kaudu suuremasse ruumi, kust avanes samasugune vaade nagu ooteruumi aknast. Proua Steele ootas laua taga, ta ei tõusnud ega ulatanud kätt. Uurija võttis kauboikaabu peast ja pani lauaservale.
„Istuge palun,“ ütles naine. „Kas pakun teile juua? Kohvi? Vett?“
„Kohv oleks tore. Ilma suhkru ja kooreta. Mustalt,“ ütles Waylon.
„Millie, too kaks kohvi ja kaks klaasi vett,“ ütles Kate hallipäisele naisele. „Kuidas ma teid täna aidata saan, uurija?“
„Te andsite mulle põhjaliku aruande sellest, kus te abikaasa surmapäeval olite. Kas te võiksite midagi kirja panna – ajakava ja kellega te sel päeval kohtusite? Ja ma sooviksin ligipääsu teie rahaasjadele,“ ütles mees.
„Hea küll, ma lasen Milliel oma tolle päeva ajakava tuua. Te tulite kell kolm meie kontorisse, nii et ajakavast kella kolmeni peaks piisama? Ja kui te soovite mu kõneeristusi või raamatupidamist näha, hankige order.“
„Ma soovin, et te oma sõnadega räägiksite, aga ma võtan ka koopia. Kui see probleeme tekitab, siis hangin orderi,“ ütles Waylon.
„Tooge order ja ma garanteerin teile juurdepääsu. Kas ma olen endiselt Conradi mõrvas kahtlusalune?“
„Me uurime alati kõigepealt abikaasat, eriti juhul, kui asjaga on seotud kindlustuspoliis,“ vastas uurija.
„Ja kas poliis on olemas? Mul pole koopiat. Võib-olla ostis selle mõni tema teine naine.“
„Teie ostsite selle ja maksite osamakseid,“ vastas uurija.
Kate tõmbas õhku kopsudesse ja puhus vihinal välja. „Ma unustasin selle.“
Waylon hammustas huule sisekülge, et muiet alla suruda. Nii et tal õnnestus jääkuninganna segadusse ajada. Tänu sellele oli kümneminutiline ootamine iga sekundit väärt.
„Mis viib mu mõttele, et ehk olete veel midagi unustanud,“ ütles mees.
„Jumala pärast, see on ainult kakskümmend viis tuhat dollarit väärt ja maksed läksid otsekorraldusega. Mõtlesin, et kui ta reisil sureb, katab see matusekulud. See on küll paganama kindel, et mõrva motiiviks sellest ei piisa,“ protestis Kate.
Tema hääl oli oktavi võrra tõusnud ja kehakeel reetis veel suuremat pahameelt.
„Põrgus pole sellist raevu nagu petetud naise oma. Kas te saite nendest teistest naistest enne tema surma teada?“
Millie tuli kandikuga ja pani selle lauale. „Veel midagi?“
„Ei, praegu on kõik,“ ütles proua Steele.
Millie pani mõlemad uksed enda järel kinni. Waylon võttis kohvitassi, Kate veeklaasi ja jõi kolmandiku ära, enne kui klaasi uuesti käest pani – uurija jaoks oli see märk, et inimene on milleski pagana moodi süüdi ja tema suu kuivab valetamisest.
Kate vajutas arvuti klaviatuuril paari klahvi ja ekraanile ilmus tema kalender. „Ma rääkisin seda kõike teile juba varem, aga kui te üksikasju tahate, siis siin need on. Jõudsin pool üheksa tööle. Tulin pool tundi varem, et panna kaustad korda koosolekuks hankeosakonnaga ühe väikese firma ostmise küsimuses. Kell üheksa läksin oma kabinetist koosolekuruumi. Selle viieminutilise liftisõidu jooksul ei olnud mul aega lillepoodi lipata ja oma meest tappa,“ ütles Kate. „Olime seal keskpäevani, lihvisime ostutehingu üksikasju. Millie tellis lõuna ja me tegime kolmveerandtunnise vaheaja. Olin kogu aja seal, välja arvatud kümme minutit tualetis käimiseks,