Скачать книгу

eb4c3g5508l8359qa782dae45748.jpg"/>

      Originaali tiitel: Ann Cleeves The Crow Trap Macmillan 1999 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Ede Kõrgvee Kujundanud Britt Urbla Keller Copyright © Ann Cleeves 1999 © Tõlge eesti keelde. Peeter Villmann, 2018 ISBN 978-9985-3-4461-3 ISBN 978-9985-3-4538-2 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda Printon AS

      Proloog

      Kui te juhtute otsima kartograafiaameti kaardilt Baikie maja, siis seda nime te sealt ei leia, kuigi Black Law’ talu on olemas. Kaardil number 80 „PÕHJA-PENNIINID, KIMMERSTON JA SELLE ÜMBRUS” tähistavad seda nelinurk ja väikeses kirjas nimi. Talu on raske leida, sest ta jääb just nimelt paberi murdekohale. Maanteelt taluni viivat teed näitab kaardil üldkasutatavat jalgrada tähendav punktiirjoon. Kaardil ümbritsevad talu kolmest küljest helerohelised väljad. Arvuti abil väljadele joonistatud jõulupuukesed annavad mõista, et tegemist on metsaga. Neljandal küljel on kaardileht pruune reljeefijooni arvestamata kuni mägiojani valge. Oja on siinkohal lai ja seda tähistavad kaks tumesinist joont, mille vahe on värvitud heledama sinisega. Jooned on vonklevad nagu lapse joonistatud jõel. See on Skirli oja. Teisel pool oja on reljeefijooned üksteisele väga lähedal, mis näitab, et nõlvad on järsud. Mägede harju tähistavad pisikesi pilvi meenutavad tingmärgid. Need on kaljused rünkad, mille nimed on Fairburn, Black Law ja Hope. Oja ja Hope’i mäe vahel märgistab pruuni värvi kiri veel üht objekti. Kiri ütleb lihtsalt: PLIIKAEVANDUS (MAHAJÄETUD).

      Bella vaatas Black Law’ talu magamistoast Fairburni mäe poole. Mäeharjadel oli ikka veel lund. Ta nägi metsa pikka varju ja halle kivihooneid teisel pool õue. Ta pööras pilgu aknalt tualettlauakesele. Huuled kindla käega ära värvinud, hõõrus ta neid teineteise vastu ja surus siis pabertaskurätile. Ta nägi peeglist voodis lamavat Dougiet. Bella püüdis kinni mehe pilgu. Laug värahtas ja ta kujutas endale ette, et Dougie pilgutas talle silma, soovides öelda: „Oh sa heldeke, küll sa, plika, näed täna lustakas välja.” Pärast insulti räägiti küll, et väga tõenäoliselt mehe kõnevõime taastub, aga ei taastunudki.

      „Ma kõigest hüppan Baikie majast läbi,” ütles ta. „Kui Rachael peaks läbi astuma, siis mul võib seal veidi aega minna. Musike, sellest pole ju midagi?”

      Mees noogutas, naeratas vildakalt ning patsutas oma terve käega Bella käsivart.

      „Kas sa tahad, et ma panen televiisori mängima?”

      Mees noogutas uuesti. Bella kummardus tema kohale ja suudles teda. „Nägemiseni siis,” ütles ta.

      Köögis tõmbas ta kummikud jalga ja pani lakknahast kingad kilekotti. Väljas lõi põhupepresid mööda õue keerutav pööriseline tuul tal hinge kinni.

ESIMENE OSA

      Esimene peatükk

      Rachael keeras killustikkattega maanteelt ära ja peatus siis nõksatades. Tema ees seisis uus terastorudest värav, millele ta oleks äärepealt otsa sõitnud. Mõni Holme Parki rentnik oli püüdnud muljet avaldada. Kui ta autost väljus, et väravat avada, tuli teda nuuskima tokerdanud kasuka ja sõnnikuse taguotsaga utt. Utt oli paks. Siin põhjas poegivad nad alles aprilli lõpus. Riivi teras oli niivõrd külm, et näis sõrmede külge jäätuvat.

      Pakases auklikuks muutunud tee oli viletsam, kui ta mäletas. Ta sõitis kaht ratast teeserval hoides aeglasemalt kui jalakäija. Summutitoru kolksatas sellegipoolest vastu kivi.

      Pärast ühe miili läbimist taipas ta, et on läbi metsa sõites valele teele pööranud. Ta oleks pidanud jõudma puude vahelt avamaastikule ja olema nüüd juba koolme juures. Ta oli aga liivasel rajal, mis ei olnud küll enam nii konarlik, kuid see-eest väga kitsas. Mõlemal pool takistasid õhtuvalguse teed okaspuud. Ta sõitis edasi, sest lootis leida niisugust kohta, kus ta saab ümber pöörata, ent mitmeks hargnenud tee muutus jalgrajaks ja puud puutusid pea kohal kokku.

      Ta oli sunnitud tagurdama sinnamaani, kust tee ära pööras. Värvi kriipivad oksad tegid samasugust häält nagu kriit märjal tahvlil. Põrkeraud tabas rohu sisse peitunud kivihunnikut. Ta lükkas esimese käigu sisse ja sõitis nõksatades ettepoole, et siis tagurdamist jätkata. Kui ta suuremale teele tagasi jõudis, oli juba peaaegu pimedaks läinud ja ta värises.

      Koolme juures ta jättis auto seisma ja astus välja, et vee sügavust uurida. Viis aastat tagasi uppus siin pärast kõrtsis veedetud õhtut üks Baikie majja tagasi sõitnud üliõpilane, kelle auto kiiresti tõusnud tulvavesi kummuli keeras. Veepinnalt peegelduv esitulede valgus ei lasknud koolme sügavust hinnata. Kevad oli olnud kuiv ja seetõttu ta otsustas riskida. Vesi auras ja sisises kuuma mootoriga kokku puutudes, kuid ta jõudis küllaltki kergesti teisele kaldale.

      Taas sulges tee värav, mis oli sedapuhku puust. Ilm oli liiga pime, et midagi lugeda, aga ta teadis, et siin on silt. „Ainult Black Law’ tallu ja Baikie majja”. Ta avas mootorit tööle jättes värava. Auto oli pargitud tõusule ja esitulede valgusvihk suundus üles puudeta mäenõlvale. Ilmselt oli ta tajunud mingisugust liikumist, sest ta tõstis pilgu ning nägi veekindlast Gore-Tex-kangast valmistatud ja peakotiga varustatud matkajoppi kandvat inimkuju. Paistis peegeldunud valguse sähvatus ja ta oletas, et mehel on kaasas binokkel või fotoaparaat. Ta oli kindel, et tegemist on mehega, ehkki inimkuju oli liiga kaugel, et sellest täpselt aru saada. Mees pöördus ja kadus pimedusse.

      Rachaelit valdas ebameeldiv tunne, nagu oleks tal juba mõnda aega silma peal hoitud. Majani jäänud viimast poolt miili sõites pidas ta aru selle üle, kes võis olla nõnda rumal, et tuli niivõrd vähese valgusega siia mäele kõndima.

      Rachael otsustas, et ei astu talust läbi. Dougie läheb ärevile, kui teda ette hoiatamata segatakse. Bella kuuleb autot ja kui Dougie on magama jäänud, tuleb ta võimaluse korral alla Baikie majja. Talu elumaja köögist paistis valgust, kuid kardinad olid ette tõmmatud. Koerad haukusid valjusti ja sööstsid laudast õuele. Lärm näis mägedelt vastu kajavat ja Rachael mõtles, et nii ongi hea. Bella võib olla kus tahes, aga see tal kuulmata ei jää. Seejärel nägi ta valgust teisel korrusel ja arvas, et tõenäoliselt sätib Bella meest ööseks magama.

      Ta sõitis riisutud ja puhtast õuest läbi. Orgu avaneva vaatega Baikie maja paiknes tee lõpus ning seda ümbritsesid aastate jooksul istutatud puud, mis pidid majale tuulte eest veidi varju pakkuma.

      Võti oli tagaukse juures dekoratiivse korstna jätkutoru all nagu ikka. Sisse jõudes otsis ta kobamisi üles lambilüliti. Maja lõhnas küll rõskuse järele, kuid ta teadis, et see on puhas. Ta oli käinud seda novembris pärast viimaste tudengite lahkumist küürimas. Bella tuli siis majja koos paari pudeli koduveiniga ja nad tegid päeva endale mõnusaks. Lõpetasid nad selle talus Dougie viskit juues. Rachael magas külalistele määratud toas ehk Neville’i toas, nagu Bella seda nimetas, kuigi tema teada ei olnud Neville seal aastaid käinud, ja ärkas kõige rängema pohmelusega oma elus. See oli ainus kord, mil ta oli talus maganud.

      Rachael keeras õues asuva gaasiballooni lahti ja läks siis kööki, et kohvivesi tulele panna. Köök oli pisike – see uuema aja juurdeehitus oli nii väike, et ta sai üheaegselt puudutada köögi mõlemat seina. Ta torkas roostes külmkapi pistiku pesasse, pani kapiukse kinni ja tundis kergendust, kui kapp surisema hakkas. Gaasileek vuhises, aga vesi kannus polnud isegi veel soe. Ta käis selle keema hakkamist oodates elutoa läbi ja vedas tõmbetuule tõrjumiseks kardinad ette. Kunagi olid kardinad olnud hallist velvetist, kuid päike oli neile heledad ribad peale pleegitanud ja karvastatud pind oli nüüd üsna siledaks jäänud. Toas olid sohva, mida katva India voodivaiba oli Rachael aasta tagasi kodust siia toonud, kaks tugitooli, mis vajasid midagi, millega määrdunud kohti kinni katta, hallitusplekkidega raamatud ning ühes nurgas klaasvitriinis rebasetopis. Ümbritsevad asjad olid niivõrd tuttavad, et Rachael ei pannud neid tähelegi. Ta mõtles ainult sellest, kuidas sooja saada. Nüüd oli isegi majas sees nii külm, et hingeõhk väljus suust pilvedena.

      Kamina juures oli paberit ja tulehakatist, ent kolde kõrval korvis ei olnud halge. Kaminasimsil olid tikud, aga need olid niisked. Pärast mitut katset tikku põlema saada keeras Rachael ajalehe süütelondiks ja läitis selle köögis gaasileegilt. Ta tegi tule üles, tuletades meelde vanu nippe eelmisest korrast. Kann hakkas vilistama ja ta valmistas ühe lahustuva kohvi hädaabipurgist, mille oli kotis kaasa toonud. Ta küürutas kohvi juues tule kohal, mida ta poputas seni, kuni oli kindel, et see ei kustu.

      Ta tõi asjad