Vareselõks. Ann Cleeves

võtma. „Kui sul on seltsiline, siis me ei pea tagasi kiirustama.”

      Kuigi ta poleks tahtnud seda endale tunnistada, ei olnud ta just rõõmuga oodanud sõitu Kimmerstoni koos Grace’iga, kelle hajevil vaikimised surmasid kogu vestluse tema ümber. Anne Preece võis küll vihale ajada ja olla kangekaelne, aga tema oli vähemalt normaalne. Selle koha peal tajus Rachael süütunde torget. Ta kuulis peas Edie häält: „Kust võtad sina endale õiguse kohut mõista? Ja mis on pealegi normaalne?”

      Nad jõudsid krematooriumisse varakult – Rachael ei olnud võimeline kuhugi hilinema – ja ootasid viivu väljas, sest ei teadnud, kuidas neil oleks õige toimida. Ikka veel jätkuv puhanguline tuul ajas pilvi päikese ette ja surus piirdemüüri äärde istutatud nartsisse maadligi. Rachael oli sügisel korra krematooriumis käinud. Viimse puhkepaiga aias näitas ennast haruldane lääne-lehelind. Leinavate sugulaste ja vihaste matusekorraldajatega segunesid kõikjalt üle kogu maa kohale tulnud teleskoopide ja kolmjalgadega linnuvaatlejad. Pärastpoole oli ta seda pilti kirjeldanud Bellale, kes naeris. Talle meenus Bella, kes seisis siis Black Law’ köögis, tanniinist plekilise kannusoojendajaga kaetud teekann käes, ja luksus naerda nii, et tee loksus lauale, ning esimest korda selle päeva jooksul tundis ta, et nutt ei ole kaugel.

      Kabelis valis ta endale vahekäigu lähedale jääva istekoha, et leinajaid jälgida. Hoone oli peaaegu tühi. Saabus Edie, kes puges tema kõrvale ja puudutas ta kätt. Rachael tajus seda kaastunnet puhtfüüsiliselt. Talle tundus, nagu oleks keegi teda järjekorras tõuganud, oma näo tema omale liiga lähedale surnud ja reageerimist nõudnud. Ta tahtis ema eemale lükata. Ta mõtles, et ei olekski pidanud Edie juurde minema ja temalt abi paluma.

      Olid mõned inimesed Langholme’ist, kelle Anne ära tundis. Ta nimetas neid sosinal – postiproua ja tema abikaasa, Wandylaw’ talu pidav noorpaar ja mõisarentnikud. Peter istus koos Ameliaga tagapool ning nägi kallis ülikonnas, mida kandis selleks, et võimalikele klientidele muljet avaldada, väga elegantne välja. Kui kabelis oleks olnud rohkem inimesi, oleks Rachael Amelia kohalolekut pahaks pannud. Kindla peale polnud too Bellaga kunagi kohtunud ja paistis, et ta on siin lihtsalt vastutulelikkusest, kuigi ka tema oli ennast peenelt riidesse pannud. Ta istus Peterist mõningal kaugusel ning silmitses sügava keskendumisega oma laitmatult vormitud küüsi. Tegelikult oli Rachael praegu aga rõõmuski, et Bella lahkumisele on tähendust lisamas veel üks inimene.

      „Armas jumal!” Selle hüüatuse tõi tahtmatult kuuldavale Anne, kui sisenes üks keskealine paar. Naise käsi oli mehe peos. Nad paistsid olevat meeldivad ja tavalised inimesed. Rachael lootis, et vähemalt nemad on viimaks Bella sugulased või kunagised sõbrad.

      „Kes see on?”

      „Kõigest Godfrey Waugh koos oma naisega. Mida põrgut nemad siin teevad? Küll temal on alles jultumust.”

      Godfrey Waugh oli üks firma Slateburn Quarries direktoreid ja liikumapanev jõud Black Law’ arendustegevuse taga ehk seega põhjus, miks Anne, Grace ja Rachael üldse Baikie majas viibisid. Et nad mägedes oma loendamistööd tegid. Ta näis olevat liiga leebe ja kahjutu, et säärast vahelehüüet põhjustada. Rachael oli pettunud ning talle tundus veidral viisil, et ta on kohustatud selle mehe eest välja astuma.

      „Nad elavad Slateburnis, on ju nii? Teataval kombel on nad ju naabrid.”

      Aga Anne vahutas ikka veel vihast. „Noh, minu arvates on see ikka kuradima häbematu.”

      Rachael arvas, et ta kavatseb väljendada oma tundeid veelgi jõulisemalt, kuid ta oli sunnitud vait jääma, sest leinatalitus algas.

      Dougie istus ratastoolis, mida lükkas Neville. Rachaeli arvates ei olnud ta nii triksis-traksis, nagu Bellale oleks meeldinud. Tal oli küll seljas tema parim ülikond, kuid särgikrae oli kortsus. Dougiel habet ajanud inimene oli põsel ühe lapikese vahele jätnud. Kingad oleksid viksimist vajanud. Aga erinevalt temast oli Neville laitmatult rõivastatud. Ta oli lühikest kasvu ja lihaseline varesesulgede toonis sinakasmustade juuste ja musta täishabemega mees. Tema särk nägi tõmmu naha taustal ehmatama panevalt valge välja ja kingad läikisid.

      Abiõpetaja oli juba kõnelema hakanud, kui uks läks jälle kolksatades lahti. Rachaelile meenus üks vana ja halb Briti film, kuigi ta ei osanud päris täpselt öelda, kas see oli põnevik või komöödia. Õpetaja jäi keset lauset vait ja kõik pöördusid, et tulijat põrnitseda. Isegi Dougie püüdis pead sinnapoole liigutada.

      See oli viiekümne eluaasta piiri ületanud naisterahvas. Esimene mulje oli niisugune, et ta on tänavalt sisse uidanud kodutu. Õlal rippus tal suur nahkmärss ja ühes käes oli supermarketi kilekott. Tema nägu oli hall ja laiguline. Ta kandis põlvedeni ulatuvat seelikut ja pikka kootud kampsunit, mille esikülge vedasid maa poole taskud. Jalad olid paljad. Ometigi käitus ta selles olukorras niisuguse enesekindluse ja aplombiga, et kõik uskusid, et tal on õigus siin viibida. Ta võttis istet, langetas just nagu eraviisiliseks palveks pea ning vaatas siis otsekui jätkamiseks luba andes abiõpetaja poole.

      Neville oli hotellis Valge Hirv ühe saali kinni pannud ja kutsunud nad kõik leinatalitusele järgnevale lõunasöögile. Anne palus vabandust ja teatas, et ta ei tule sinna, ja kui kedagi polnud kuulmas, kostitas ta Rachaelit kavala muigega.

      „Sa ei pane pahaks, ega ju? Tegelikult on mul vaba pärastlõunaga midagi parematki ette võtta kui Valges Hirves püstijalu munavõileibu näksida ja püüda hoiduda rääkimast tõsiasjast, et Bella pani toime enesetapu. Ma tahan öelda, et see oli ju vist tema enda otsus? Minu meelest oleks talle raske kaasa tunda. Ma küll tean, et te olite sõpsid, kuid nii see on.”

      Rachael oletas, et tal on lepitud kokku kohtumine mõne mehega. Anne’i seksihimu oli legendaarne ning tal olid seljas väike must kleit ja jakk, mis sobisid ühevõrra hästi nii diskreetsele õhtusöögile kui ka tõmbetuuli täis krematooriumisse. Kui nad olid majast välja jõudnud, sai Rachael kohe aru, et Anne kibeleb siit minekut tegema.

      „Kus ma sinuga kokku saan?” küsis ta.

      Anne kõhkles. „Kuule, ma ei tea kindlalt, mis aset leiab. Mulle istuks päris hästi üks öö omaenda voodis. Ma lasen Jeremyl ennast hommikul vara Baikie majja visata.”