majale selja ja läheb kodu poole. Mõtleb Gito pakkumise üle järele, kõige peale, mida ta võiks selle raha eest osta.
Siis mõtleb ta oma tädipojale Jomole, kes oli koos veel kahe hulljulge noormehega neli päeva tagasi minema sõitnud. Kuidas ta oli juba enne minekut hakanud visandama uut maja, mis ta oma raha eest ehitama hakkaks. Ja pubi.
„Sa hakkad seal tööle, niipea kui see valmis saab,” oli Jomo öelnud, enne kui ta ära sõitis.
Daniel ei julge eriti sellesse uskuda. Jomo räägib liiga palju. Aga ta loodab küll. Talle meeldiks baaris seista ja kundesid teenindada. Natuke juttu ajada, nende lugusid kuulata.
Teeservas sahiseb, kui kuum tuulepuhang maas kuivi puulehti sasib. Daniel vaatab taevasse. Pilved paistavad lääne pool suuremaks paisuvat. Võib-olla tuleb siiski natuke vihma. Võib-olla hakkab mullapind jälle andma tema perele seda, mida nad vajavad.
Hanoi, Vietnam
Vihm kõmiseb nii valjusti laoruumi katusele, et Than Vu’l on raske loendada, kui ta templikilpkonni pappkasti raputab.
24 … 25 … 26.
Ta läheb tagasi puukasti juurde ja lükkab plekkämbri uuesti sisse. Hingab läbi nina, et ei peaks kilpkonnade haisu tundma, ning kiirustab tagasi pappkasti juurde.
48 … 49 … 50.
Ta paneb kasti pealt kinni ja kinnitab selle laia pakkimisteibiga. Teeb noaga mõned õhuaugud ja kleebib peale sildi restorani nime ja aadressiga. Siis lükkab ta kasti üle põranda ja paigutab teiste kõrvale, mis täna ära viiakse. Kilpkonnad on rohmakast kohtlemisest elavnenud, ta kuuleb, kuidas nad end pimedas kasti sisemuses liigutavad.
Than Vu nuusutab oma sõrmi. Ka tema haiseb, kuigi ta isegi ei puudutanud loomi.
Mõnel õhtul, kui ta on kaksteist tundi järjest laoruumis töötanud, tekib tunne, nagu oleks hais temasse sööbinud. Ta võib end kolm korda duši all sisse seebitada, end harjaga kõvasti küürida, kuid ikkagi on see lõhn tal küljes. Soise maa ja mädanenud kala hais. Nagu mõnel vaesel kalamehel.
Ta jääb keset põrandat seisma ja kallutab pead, et paremini kuulda. Katuselt kostev hääl on muutunud. Vihmavalang vastu rihvelplekki läheb üle kergemaks sabinaks.
Ta kuuleb enda sees oma isa häält.
Mustade pilvede taga ootab alati päike oma aega.
Nüüd ongi pöördepunkt käes, mõtleb ta ja naeratab endamisi. Päike hakkab lõpuks jälle tema peale paistma. Kolme päeva pärast läheb ta kaasa tähtsale ärireisile Hiinasse. Üht mitmeid miljoneid väärt olevat saadetist valvama. Ta mõtleb sõnadele, mida Väike oli lausunud, kui talle selle oodatud sõnumi edasi andis.
„Kui reis läheb hästi, on loota kõva preemiat. Ja uusi tööülesandeid.”
Väike, tema vana lapsepõlvesõber. Tol ajal: hilise arenguga ja kiitsakas poiss, kes veetis oma vaba aega malet ja triktrakki mängides. Nüüd: suurt kasvu mees, kes ajab end oma Egiptuse puuvillast särkides puhevile, ümbritseb end kaunite naistega, sõidab uue läikiva Audiga ja on sündikaadis kõrgel positsioonil.
Sedasorti mees, keda Than Vu oma sõprade ees mängib. Selline, kes ta täna õhtul kavatseb olla.
Ta masseerib ühe käega kukalt, võttes samal ajal teisega taskust Samsungi mobiili ja vaadates Facebooki. Ekraan on nii pragunenud, et tal on raske korralikult lugeda, aga ta näeb, et kolmkümmend kolm tükki on teda senini tema kahekümne seitsmendal sünnipäeval õnnitlenud. Ta kerib nimede seas allapoole. Leiab õnnitlejate hulgast kõik tänaõhtused külalised.
Peale Phuongi.
Aga ta lubas ju tulla. Kim Ly oli seda öelnud, ja nood kaks olid parimad sõbrad. Võib-olla hoiab ta oma õnnitluse hilisemaks.
Ilus, kättesaamatu Phuong. Mõelda vaid, kui tal olekski üllatus varuks? Nii nagu temal endal naiselegi.
Vihm vaibub veelgi ja läheb üle peaaegu rahustavaks tibutamiseks, nagu käiks paar kana mööda katust ringi ja nokiks teri.
Nüüd ongi siis pöördepunkt käes.
Ta vaatab kella ja paneb siis telefoni taskusse. Nüüd peab kiirustama, et üllatust ette valmistada. Külalised jahmuvad ja Phuong sulab. Ta on juba mõned ähmased vihjed eesootava kohta ringlema lasknud. Et jutt liiguks.
Ta toetub pragunenud lauale ja loeb järgmist rida tellimislehelt: kaks kasti soomusloomi Rainbow Gardeni restorani.
Ta möödub üksteise otsa laotud eri suurusega puukastide ridadest, lööb õla vastu vaakumpakendis sisalike kotti, mis ripub laes konksu küljes, ja tarib siis välja kaks perforeeritud kaanega plastkasti. Ainult üks kast jääbki veel lattu pärast neid kahte. Sellest tuleb kindlasti Väiksele teada anda.
Ta avab ühe kaane ja loeb üle sinised kotid, kus soomusloomad on ühekaupa pallideks kokku rullitud. Iseäralikud loomad. Pealaest sabani kõvade soomustega kaetud. Näevad välja nagu hiiglaslikud artišokid. Aga nad toovad head raha sisse. Eriti need, kes on Tansaaniast sisse toodud. Ta on näinud hindu peenete restoranide menüüdes. Kolmsada viiskümmend dollarit kilo. Ja siis veel lisasissetulekud kestade pealt, nende pealt, mis Than arvatavasti ise peab ära pesema, kuivatama ja sisse pakkima, et neid saaks edasi Hiinasse müüa, loodusravivahendina kõige vastu alates põletikulistest haigustest kuni viletsa vereringeni või sissepoole kasvavate ripsmeteni.
Ta lükkab plastmasskastid enda ees jalaga teiste kastideni, mis ära viiakse. Sirutab siis selga ja loeb jälle tellimislehte.
Kakskümmend monokkelkobra restorani Hotel D’Or.
Põrgusse. Ta vihkab kobradega tegelemist. Ükskord pillas ta ühe põrandale ja pidi siis pool ladu tühjaks tegema, enne kui ta eluka lõpuks leidis, iga kord surmahirmus, kui mõnd kasti liigutas.
Ta mõtleb lugude peale, mis isa on rääkinud oma lapsepõlvest Mekongi deltas. Kuidas ta oli koos sõbraga mööda soiseid metsaaluseid käinud ja käsitsi kobrasid riidest kotti püüdnud.
„Nii teenisin ma oma esimese raha,” oli isa öelnud, „müüsin kobrasid maanteeäärsetele restoranidele.”
Turism oli kasvama hakanud. Välismaalased tahtsid meelsasti eksootilist toitu maitsta ja olid valmis selle eest kõrget hinda maksma. Isal oli olnud hea ajastus, nagu ka siis, kui ta mõni aasta hiljem kolis kihavasse suurlinna Ho Chi Minh Citysse ja hakkas kinnisvaramaakleriks. Linnas, kus kõik oleneb kontaktidest, oli isa omal käel hakkama saanud. Kiirelt karjääri teinud, head vahendustasu teeninud, viimaks üht toredat noort neidu kohanud, temaga abiellunud ja kahetoalisse korterisse kolinud. Edasi tööd rabanud, sel ajal kui naise kõht kasvas. Muudkui säästnud ja säästnud, et pikapeale oma väiksele perele ilus maja osta.
Aga nii kaugele ta ei jõudnudki. Kui Than polnud veel neljanegi, hukkus tema ema autoõnnetuses teel turult koju ja tema isa jättis kõik sinnapaika. Võttis poja kaasa ja kolis oma lemmiklinna Hanoisse. Ostis suure korteri keset linna, kus ta võiks vanuigi istuda, head riisiveini juua ja raamatuid lugeda. Elu nautida, nagu ta ütles.
Kaks nädalat enne pensionileminekut suri ta leukeemiasse.
Nüüd elab korteris Than Vu. Ja ta ei mõtlegi oodata, kuni nägu kortsuliseks muutub, enne kui ta elu hakkab nautima.
Tema tahab praegu elada.
Muidugi kui tal lastakse korterisse edasi jääda. Peremees on tal maksmata arvete pärast turjas kinni nagu verekaan.
Iga kord, kui ta mõtleb, kuidas ta oma isa päranduse ära on raisanud, hakkaks kusagil tema sees otsekui karvased ämblikud ringi sibama. Kuidas ta on ära raisanud kogu raha, mis pidi minema tema ülikooliõpinguteks. Üksainus poolaasta sai majandust õpitud. Siis ta enam ei jaksanud, vaid kulutas raha muule. Kallitele õhtusöökidele, lääne luksusasjadele. Nüüd on tal veel ainult korter alles. Aga kui kaua veel?
Ta viskab need mõtted peast. Küll kõik laheneb. Peale Hiina-reisi koputab ta tolle pahura vanamehe uksele, viskab talle sülle piraka dollaripaki maksmata arvete eest ja siis veel ühe paki ettemaksuks. Näitamaks, et tema on mees, keda saab usaldada.
Nagu