mingil hetkel hakkas mu isa magistritööd kirjutama. Tol ajal oli magistritöö kirjutamine kordades suurem ettevõtmine kui tänapäeval doktoritöö kirjutamine. Isa kirjutas vist 700 lehekülge sinna kokku. Töö algas 1970. aastate alguses. Nad tegid seda Mustvees emaga kahekesi ja siis oli päris hea, kui lapsed olid natuke eemal.
Markusega Mustvee jõe ääres.
Isa tegeles usulise rahvaluulega ja maarjapäevade uurimisega. Olen näinud, kuidas ema-isa olid põrandal käpukil maas ja roomasid seal edasi-tagasi, sättisid kartoteegikaarte. Need olid põrandat mööda laiali laotatud, süstematiseeritud. Lisaks olid põrandat mööda veetud mingisugused jutid, mis lõid süsteemi nende kaartide vahel, kogu põrand oli skeem. Selge see, et kui jõnglased oleksid seal vahel tatsanud, siis oleks olnud suhteliselt keeruline seal korda hoida. Meid tavaliselt ei lastud sellesse tuppa, kus põrand oli skeemidega kaetud.
Suved veetsin sel ajal kas Tarvastus Memme ja Taadi juures või Keilas vanaema-vanaisa pool. Memm ja Taat elasid tegelikult Mustlas, aga meie ütlesime selle kohta Tarvastu, sest kirik, mõis ja loss on kõik Tarvastu. Tegelikult on kogu sealne ala Tarvastu, Mustla on vaid töölisküla, millest hiljem sai linn. Nüüd see jälle enam ei olegi seda, aga kui meie lapsed olime, oli Mustla linn.
Kodutunne
Kodutunne on mul kõigi nende punktidega tugev. Mustveega on kodutunne selles mõttes vast natuke väiksem, et meie kodu ei olnud seal päris meie kodu, me olime üürnikud eramajas. Seal oli kaks vanatüdrukust õde ja üks neist oli suhteliselt rahulolematu laste toimetamise suhtes, talle sugugi ei meeldinud, et lapsed teevad õue peal tükke ja pahandusi. Nii et me suutsime teda kogu aeg kuidagi pahandada ja sellepärast meil ei olnud kuigi hea oma õue peal mängida, enamasti tekitas see probleeme ja ema-isa pidid pahatihti midagi heastama või lahendama: kas me astusime kogemata lillepeenrasse või midagi muud sellist. Ega me alati ei teinudki, aga süüdistused saime ikka. Kui pesuhoidmise post oli vanadusest mädanenud ja ümber kukkunud, siis olime ikkagi väidetavalt meie selle lõhkunud, kuigi tegelikult oli see lihtsalt oma aja ära elanud. Niisuguseid asju tuli ette. Sellepärast meil seal päris kodutunnet ei tekkinud, aga Mustvee kohana on olnud kindlasti mu kodu. Mustvee on väike linn, sõbrad, mängukaaslased olid kõik ümberringi.
Õue mõttes olid kodused kohad Tarvastu ja Keila – vabadust oli nendes rohkem, eriti Tarvastus, mis oli väike koht. Kogu piirkond oli meie jaoks vabalt kasutatav territoorium. Keila oli suurem linn, seal pidi olema natuke ettevaatlikum, et ei satuks kuskile liikluse keskele ega teistesse ohtlikesse kohtadesse. Keilas me olime päris raudteejaama lähedal, vanas kohtumajas, kus praegu on erinevaid asutusi. Seal, kus oli meie vana õunaaed ja laste mängumaja, on nüüd päris suur elumaja, aeda enam ei eksisteeri, see on täis ehitatud. Aga vanaisa hoolitses kohtumaja eest, ta oligi seal koristaja ja valvur. Samuti hoolitses ta aia eest: meil oli seal õunapuid, põõsaid, peenraid.
Isa poegadega Mustvee muulil.
Tarvastu põhitiim: Naatan, Hanna ja Markus.
Keilas oli mul sõbraks ka vanaema vennapoeg, kes oli minust ainult pool aastat vanem. Kuna tema oli kohalik, ta elas Keilas, siis meil oli seal ka oma sõpruskond, meil oli seal poiste „kampamine“.
Ema kolme pojaga autoreisil telgi ees.
Pilk peab väljakul kogu aeg peal olema
Tarvastus olid kogu meie suguvõsa lapsed: täditütar, onupojad ja meie perest oli lõpuks neli last, mina olen neist kõige vanem. Olin üldse kogu sellest seltskonnast, seitsmest lapselapsest, kõige vanem. Aeg-ajalt olid seal ka isa kasuvenna lapsed, kes samuti olid minust natuke nooremad.
Olin selgelt kõige vanem, kõige suuremate kohustustega, n-ö vastutaja. Eks tõesti olen juba sealt harjutanud seda, et pilk peab väljakul kogu aeg peal olema, see tähendab, et sa pead kogu aeg teadma, kus keegi paikneb väljakul. Ülevaade kogu meeskonnast, tervest bandest, on mul alati olemas – see on tõesti hästi sisse harjutatud ja jälgin ka praegu alati väljakut tervikuna ning iga kohalolijat eraldi. See on andnud mulle päris hea kooli tänaseks päevaks kõige selle jaoks, mida praegu teen: nii töös hingehoidjana kui ka koolitajana. Arvan, et suudan nüüd gruppi päris hästi tajuda ja tänu sellele ka ohjata. Lapsepõlvest peale on sisse harjutatud süsteemne terviku vaade, et sa pead suutma alati ka paar sammu ette mõelda ja oskama kujutada, mis hakkab järgmisena juhtuma.
Muidugi vahetevahel oli see ka natuke valus ega olnud alati sugugi kuigi lihtne. Kui midagi läks valesti, siis vaadati ikka kõigepealt minu kui kõige vanema poole, kes peaks ju vastutama. Väga konkreetseid situatsioone ei tulegi ette, aga eks ikka keegi mänguhoos tegi end vahel katki. Siis tuli kohe lause: „Naatan, sa oleksid ikka võinud vaadata, et ta sinna ei roniks!“ Mitte paha pärast, aga tehti väikseid etteheiteid: „Sa oled ju vanem ja võiksid aru saada, et see on ohtlik.“ Või: „Ära tee nii väikestega selliseid ettevõtmisi, arvesta vanustega!
Eks ikka tahaks teha, aga ega väiksemad jää ju maha. Oma noorema venna Siimoniga kippusime me Markusega vahetevahel hädas olema. Siimon tahtis hirmsasti meiega igale poole kaasa tulla, kuid ta oli väike, kaheksa aastat minust noorem. Tema liikumiskiirus oli suhteliselt väike. Aga tal oli kolmerattaline jalgratas, mida ta väntas ülikiiresti. Me lootsime, et ta jääb maha ega jaksa järele tulla, kuid ta tohutult pingutas ja siis hakkab juba hale – kui vaatad, kuidas teine paneb endast viimast välja ning jalad käivad nii kiiresti, et neid ei olegi enam näha. Siimon jooksis ka päris kiiresti oma kasvu kohta, jalad siblisid tal ruttu. Lihtsalt ei jäänud midagi muud üle, tuli ta jälle kaasa võtta – kuidas sa ikka jätad ta maha. Siis juhtus ka aeg-ajalt, et võtsid ta kaasa sellistesse kohtadesse, kuhu ei oleks pidanud kaasa võtma.
Viliveres Sillasoo talus peeti suguvõsa kokkutuleku nime all kristlikke noortelaagreid.
Seltsielu
Vanavanematega koosolemine on olnud üsna rikastav, sest tõesti mõlemas peres, nii ema- kui ka isapoolsete vanavanemate kodus, käis palju rahvast – kuigi Tarvastus kindlasti tunduvalt rohkem. Aga ka mu emapoolne vanaisa korraldas nõukogude ajal sellist keelatud asja nagu pühapäevakool, kuigi need olid sugulaste kokkutuleku või kellegi sünnipäeva nime all. Korjati kokku lapsed ja noored ning tõepoolest tehti midagi piiblikoolilaadset: räägiti piiblilugu, seletati natuke, palvetati ja lauldi, tehti laste usulise kasvatuse tööd. Vanaema ja vanaisa kodus käis inimesi, kes tulid just nendeks üritusteks kokku.
Kuid Tarvastus oli suvel kogu aeg keegi külas. See oli nonstop, vahetpidamata vooris inimesi uksest sisse-välja, ühed grupid läksid ja teised tulid. Mõned inimesed elasid terve suve seal ja neid nimetasid Taat ja Memm ka oma lasteks. Nad justkui olidki oma lapsed ja aitasid selle läbivoolava seltskonnaga hakkama saada – sest kõigile oli vaja süüa teha, laud katta, vastu võtta, magamisasemed leida: pööningul, telgis ja kus iganes, kõik läks mängu.
Need inimesed olid siis sageli noored: üliõpilased ja veel nooremad. Ma ei teagi, kuidas inimesed sinna jõudsid, tõenäoliselt oli igaühel oma lugu, kuidas nad kontakti said minu Taadi ja Memmega, aga kuidagi nad sattusid, ilmselt nad otsisid mingil hetkel kedagi, kes neid ühel või teisel kombel toetaks. Kuna mu vanaisal ja tegelikult ka vanaemal oli suurepärane oskus olla inimestele toetajaks ja elu innustajaks, siis nad oskasid jagada elutahet ja leida viisi toime tulla ka raskete asjadega. Loomulikult toimus see sügavalt läbi oma usu ja veendumuse, mis oli kasvanud isiklike valusate kaotus- ja loobumiskogemuste kaudu.
Perekonna kaotus- ja loobumiskogemused
Vanaisa oli Siberis olnud ja sel ajal olid vanaema, minu isa ja isa kasuvend Võrumaal metsas peidus, tädi üldse elas võõraste inimeste juures, kus ta lõpuks jõudis minu emaga ühte kohta – minu emaema õe koju Hageri