Mälestuste talletaja tütar. Kim Edwards

polnud eelmisel õhtul nende tütre pärast nutnud, kuigi David oli seda teinud. Sinine imik, oli mees öelnud, pisarad ühepäevasesse habemetüükasse takerdumas. Väike tüdruk, kes polnud teinud ühtki hingetõmmet. Paul lamas naise süles ja Norah uuris teda: tibatilluke näoke, nii häirimatu ja kortsus, pisike triibuline kootud mütsike, nii roosad ja õrnad ja kõverad beebisõrmed. Kõik see, mida David rääkis – Norah ei suutnud seda teadvustada, ei suutnud. Tema mälestused eelmisest õhtust olid alguses teravad ning seejärel hägused ja laialivalguvad: oli lumi ja pikk sõit läbi tühjade tänavate kliinikusse ja David iga valgusfoori taga peatumas, sellal kui tema võitles endas pead tõstva meeletu, vastupandamatu ja tugeva sooviga pressida. Pärast seda mäletas ta üksnes suvalisi detaile, kummalisi asju: kliiniku ebaharilik vaikus, pehme ja kulunud sinine kangas ta põlvedel. Läbivaatuslaua jäine ehmatav külmus palja selja vastas. Caroline Gilli kuldse käekella välgatus iga kord, kui ta gaasi andmiseks Norah’ poole kummardus. Siis ärkas ta üles ja Paul oli tal süles ja David istus nuttes tema kõrval. Ta tõstis pilgu ja jälgis meest mureliku ja huvitatud eraldatustundega. Asi oli rohtudes, sünnituse järelmõjudes, hormonaalses kõrgseisus. Veel üks laps, surnult sündinud – kuidas see sai võimalik olla? Ta mäletas teistkordset soovi pressida ja kärestikuvees varitsevaid kaljusid meenutavat pinget Davidi hääles. Aga laps ta süles oli täiuslik, kaunis, temast oli enam kui küll. Pole midagi, oli ta Davidile öelnud ja mehe käsivart silitanud, pole midagi.

      Alles siis, kui nad kliinikust lahkusid ja ettevaatlikult järgmise pärastlõuna kargesse ja niiskesse õhku astusid, oli kaotus naisele viimaks pärale jõudnud. Väljas kiskus hämaraks, õhk oli tulvil sulalume ja toore mulla lõhna. Taevas oli pilves, sükomooripuude teravate raagus okste taga valge ja teraline. Ta kandis Pauli süles – laps oli kerge nagu kassipoeg – ja mõtles, kui veider on viia nende koju täiesti uus inimene. Ta oli tuba suure hoolega remontinud, valinud kauni vahtrapuust voodi ja öökapi, karudega kaunistatud tapeeti seinale liiminud, kardinaid õmmelnud, käsitsi lapitekki valmistanud. Kõik oli korras, kõik oli valmis, poeg oli tal süles. Ja sellele vaatamata jäi naine hoone sissepääsu kahe koonilise betoonsamba vahele seisma, suutmata sammugi edasi liikuda.

      „David,” ütles naine. Mees pöördus tema poole, kahvatu ja tumedajuukseline, meenutades taeva taustale joonistuva puu siluetti.

      „Mis on?” küsis mees. „Mis lahti on?”

      „Ma tahan teda näha,” ütles naine. Norah rääkis sosinal, kuid sellele vaatamata kõlas ta hääl vaiksel parkimisplatsil valjuna. „Ainult ühe korra. Enne kui me minema hakkame. Ma pean teda nägema.”

      David surus käed taskusse ja põrnitses kõnniteed. Jääpurikad oli kogu päeva katustelt alla pudenenud; need vedelesid purustatuna trepi kõrval.

      „Oh, Norah,” ütles mees leebelt. „Palun, lähme ära koju. Meil on imeilus poeg.”

      „Ma tean,” ütles naine, kuna oli 1964. aasta ja mees oli tema abikaasa ja naine oli talle alati kõiges järele andnud. Kuid sellele vaatamata ei suutnud ta edasi liikuda, tundes, et on ühe väga olulise osa endast maha jätnud. „Oh! Ainult korraks, David. Miks mitte?”

      Nende pilgud kohtusid ja mehe silmis nähtud piin tõi naise silmadesse pisarad.

      „Teda ei ole seal.” Davidi hääl oli valu täis. „Sellepärast. Ta on Bentley peretalu surnuaial. Woodfordi krahvkonnas. Mina palusin ta sinna viia. Me võime kevadel hiljem sinna minna. Oh, Norah, palun. Sa murrad mu südame.”

      Norah sulges silmad ja tundis, kuidas mõte sellest, et pisike laps, tema tütar, külma märtsikuisesse mulda sängitatakse, paneb midagi temast välja voolama. Tema Pauli hoidvad käed olid jäigad ja kindlad, kuid ülejäänud osa näis olevat muutunud vedelaks, nagu võiks temagi koos lumeveega kraavidesse voolata ja kaduda. Davidil oli õigus, mõtles naine, ta ei tahtnud seda teada. Kui mees trepist üles astus ja käe naise õlgade ümber seadis, noogutas naine ja nad astusid koos läbi tühja parkimisplatsi hääbuvasse valgusesse. Mees sättis autoistme paika; ta sõidutas nad ettevaatlikult ja metoodiliselt koju; siis panid nad magava lapse tema tuppa. See, kuidas David oli kõige eest, ka tema enda eest hoolitsenud, pakkus naisele teatavat lohutust ja naine ei olnud rohkem oma soovi nende tütart näha peale surunud.

      Aga nüüd nägi ta igal öösel unes kaotatud asju.

      Paul oli magama jäänud. Akende taga vehklesid värskete pungadega kaetud kontpuu oksad kahvatuva indigosinise taeva taustal. Norah pööras ennast, sättis Pauli teisele rinnale ja sulges taas silmad, hõljudes kuskile mujale. Ta ärkas ühtäkki toas, mida täitsid rõskus, nutt ja päikesevalgus. Ta rinnad olid uuesti piima täis; vahepeal oli möödunud kolm tundi. Naine ajas end raske ja kohmakana tundes istuli; ta kõhunahk oli nii lõtv, et vajus ta pikali heites iga kord hunnikusse, rinnad olid pingul ja piima täis, liigeseid täitis endiselt sünnitusjärgne valu. Põrandalauad kriuksusid ta jalgade all, kui ta läbi koridori astus.

      Mähkimislauale asetatud Paul hakkas valjemini nutma ja tõmbus vihaselt punasetäpiliseks. Naine harutas tal niisked riided ja läbi ligunenud marlimähkme ümber ära. Lapse nahk oli nii õrn, jalad nii peenikesed ja punased nagu kanatiivad. Kuskil ta teadvuse piirimail tuletas end valvsa ja vaikivana meelde kaotatud tütar. Norah tupsutas Pauli nabakönti alkoholiga, viskas mähkme ämbrisse likku ja pani siis lapse uuesti riidesse.