nad joovad just parajasti drinke…“
Lucy läks aeglaselt trepist üles oma tuppa, käis duši all ja pani selga villase kleidi, kammis juukseid ja meikis end. Ta teadis, et emale ei meeldi, kui ta kannab kodus neidsamu rõivaid mis orbudekodus, ehkki neid katavad seal kittel ja plastpõll. Ta ei kiirustanud – enne õhtusööki oli aega dringiks ja see tähendas, et ta ei pea kuulama Cyrilit, Pauline’i peigmeest, kui see räägib pikalt börsidest ja osakutest. Ta läks aeglaselt trepist alla, mõeldes, kas ta õde tõesti seda meest armastab või avaldab talle muljet see, et temast saab eduka ärimehe naine ja neil on linnas korter ning maal väike majake, kaks autot ja piisavalt raha, et saaks hästi riides käia ja luksuslikult lõbutseda. Lucy arvates polnud ükski neist põhjustest väärt Cyriliga abiellumist.
Ta leidis nad kõik elutoast kamina eest istumast ja ema pööras ringi, öeldes: „Seal sa oledki, kullake. Kas orvud väsitasid su ära? Sa tuled nii hilja…“
Lucy võttis dringi, mille isa talle ulatas, ja istus ema kõrvale. „Ma viisin ühe lapse haiglasse spetsialisti juurde, see võttis üpris kaua aega.“ Rohkem ei öelnud ta midagi, sest teisi see ei huvitanud – ehkki nad küsisid alati, kuidas ta päev möödus, ei kuulanud nad kunagi ta vastust. Ja tõepoolest, tunnistas ta endale, oli see igav, võrreldes Pauline’i tabavate kirjeldustega kunstigaleriis käinud huvilistest ja Imogeni lõbusate juttudega tähtsatest inimestest, keda ta sageli kohtas. Lucy lonksas oma šerrit ja kuulas, kuidas Cyril köhatas, et nende poole pöörduda. Sest niisama ei rääkinud ta kunagi, mõtles Lucy, ta kas pidas korraliku loengu või avaldas arvamust millegi kohta nagu inimene, kes arvab, et keegi pole nii tark kui tema. Lucy neelas šerri ühe lonksuga alla ja kuulas mehe halvakspanevat juttu riikliku tervishoiuameti kohta. Ta ei kuulnud sellest sõnagi, vaid mõtles doktor Thurloele.
Hiljem, kui Lucy emale head ööd soovis, ütles ema kergel toonil: „Sa olid õhtul nii vaikne, kullake – vaiksem kui tavaliselt. Kas su töökene valmistab sulle nii palju peavalu?“
Lucy mõtles, kas ta emal on üldse aimu, mida ta töökene tähendab, aga ei öelnud seda. „Oh ei, ema,“ ütles ta kohe. „See on päris lihtne…“
„Noh, siis on tore – igav ei ole?“
„Üldse mitte.“ Kuidas sai ta emale selgitada, et orvud polnud kunagi igavad? Väsitavad, vihaleajavad, kurnavad, aga mitte kunagi igavad. „Ma ainult aitan, tead küll.“
Ema pööras põse ette, oodates head-ööd-suudlust. „Noh, kui sa seal õnnelik oled, kullake. Ma nii tahaksin, et kohtaksid mõnda toredat meest…“
Aga olengi kohanud, mõtles Lucy, ja mis head see on mulle teinud. Ta ütles: „Head ööd, kallis ema…“
„Head ööd, Lucy. Ära unusta, et me kõik läheme homme õhtul Walterite juurde, niisiis ära jää hiljaks ja pane midagi ilusat selga.“
Lucy läks voodisse ja unustas järgmise päeva õhtusöögi; ta mõtles silphaaval igale sõnale, mida doktor Thurloe oli öelnud.
Ta tuli järgmisel õhtul õigel ajal koju. Päeval oli olnud kiire ja ta ei teadnud, mida selga panna, aga leidis kergendusega, et õed olid oma tubades riietumas ja vanemad ikka veel väljas. Ta jõi teed, mille Alice oli just valmistanud, sõi tüki röstsaia ja läks oma tuppa end peoks valmis seadma.
Walterid olid ta vanemate vanad sõbrad, kes olid hiljuti diplomaatilisest teenistusest pensionile jäänud, ning Lucy ja ta õed olid tundnud neid väikesest peale; nende lähedase sõpruse tõttu käidi sageli vastastikku õhtusöökidel. Lucy vaatas oma garderoobi üle, et otsustada, mida selga panna. Tal oli riiete suhtes hea maitse, ehkki ta ei järginud just viimast moodi, ja roheline kleit, mille ta lõpuks välja võttis, oli lihtne ja maani, pikkade kitsaste varrukate ja ümmarguse avara dekolteega. Ta pani vannivee jooksma ja lamas vannis, mõeldes doktor Thurloele ja olles unustanud, mis kell on, ning pidi siis kiiresti riidesse panema, juukseid kammima ning puudrit ja huulepulka kasutama, ilma et oleks jõudnud eriti palju oma välimusele mõelda. Kõik olid hallis ja ootasid teda, kui ta trepist alla jooksis ja ema leebelt sõnas: „Kullake, sul on jälle see roheline kleit seljas. Kindlasti on aeg midagi uut osta?“
„Lähme koos, kui sul järgmine vaba päev on,“ ütles Imogen. „Ma tean üht poodi, mis sulle täpselt sobiks – seal oli üks imeilus roosa kleit aknal, just sinu jaoks.“
Lucy ei hakanud ütlema, et talle roosa ei sobi, välja arvatud väga heledat tooni nagu mandliõied. „Palun vabandust, et panin teid kõiki ootama. Pauline, sina ja Imogen näete piisavalt head välja meie kõigi eest.“
Pauline patsutas teda õlale. „Sina võiksid samuti vapustav olla,“ märkis ta, „kui viitsiksid vaeva näha.“
Mõttetu oli õele meelde tuletada, et orbudel oli ükskõik, kas ta nägi vapustav välja või mitte. Ta järgnes isale autosse ja istus koos õdedega tagaistmele.
Walterid korraldasid üsna uhkeid õhtusööke; neil oli palju sõpru ja neile meeldis külalisi võõrustada. Lockittid leidsid, et kohal oli juba pool tosinat külalist, ja proua Walter, kes neid soojalt tervitas, mainis, et oodatakse vaid veel kahte külalist. „See võluv proua Seymour,“ sõnas ta, „nii ilus, ja tõenäoliselt väga üksik, nüüd, kui ta on lesk, ja ma ei tea, kas te olete kohtunud…“ Ta vaikis, vaadates naeratades ukse poole. „Aga seal ta ongi. William, kui tore, et sa said tulla! Ma just pidin ütlema… võib-olla sa tunned proua Lockittit?“
Imogen ja Pauline olid läinud härra Walteriga juttu ajama; ainult Lucy oli koos emaga seal. Ta jälgis, kuidas doktor Thurloe, näidiseksemplar hästi riietatud mehest, oma võõrustaja poole kõndis, ja neiu ilus suu oli kergelt poikvel, põsed roosatamas üllatusest ja heameelest. Seal see mees jälle oli, lausa talle sülle kukkunud ja üksi, nii et võib-olla ta polegi abielus ega isegi kihlatud.
Doktor tervitas oma võõrustajat, surus siis Lucy emal kätt ja kui proua Walter hakkas Lucyt tutvustama, ennetas mees teda ja ütles rõõmsalt: „Oh, aga me oleme juba kohtunud – töö kaudu…“
Ta naeratas Lucyle, kes naeratas vastu, tundes samas kahetsust, et oli pannud selga selle rohelise kleidi, mis polnud mitte mingil juhul ta kõige ilusam kleit. Ta kahetses seda veelgi rohkem, kui uks jälle avanes ja proua Seymour sisse kõndis. Tal olid oivalised blondid juuksed, ta oli äärmiselt kaunilt riides, upsakas ja väga hea välimusega ning ta tervitas proua Walterit, suudeldes teda põsele, ütles proua Lockittile veetlevalt tere õhtust, naeratas pealiskaudselt Lucyle ja pöördus doktori poole. „William!“ hüüatas ta. „Mul polnud aimugi, et sa siin oled – ma pidin takso võtma. Oleksid võinud mu kodust üles korjata.“ Ta naeratas armsalt ja Lucy surus hambad risti. „Aga sa ju viid mu koju – eks ole?“
„Meeleldi, Fiona.“
Naine pani käe ta varrukale ja ütles säravalt: „Oh, seal on Tim Wetherby, ma pean temaga rääkima – sa muidugi tunned teda…“
Paistis, et doktor tundiski. Nad kõndisid kahekesi eemale ja kuna proua Walter oli hakanud ühe külalisega rääkima, jäi Lucy ema kõrvale.
Proua Lockitt heitis talle ärritunud pilgu. „Ma tahan härra Walteriga enne õhtusööki rääkida. Mine räägi teistega juttu, kullake – nii kahju, et sa oled selline häbelik…“
See märkus tegi Lucy veel häbelikumaks. Aga, kuulates oma ema soovitust, läks ta nende inimeste juurde, keda tundis, ja vestles veidi, nagu temalt oodati, hoides samal ajal doktoril silma peal. Oli selge, et mees tundis Fiona Seymouri, aga Lucy oli juba otsustanud, et Fiona pole üldse selline tüdruk, kellega doktor peaks abielluma – mees vajas niisugust naist, kes kuulaks teda, kui ta iga päev töölt koju jõuab, kedagi sellist, kes armastaks lapsi, mõistaks, kui väsitavad nad võivad olla ja kui armsad ja kui haiged… Lucy noogutas kergelt pead, nähes end sellise naisena. Ta ei teadnud, kuidas ta selle asja korraldab, aga kavatses leida selleks võimaluse.
„Sa ei kuula mitte sõnagi sellest, mis ma räägin,“ ütles noormees, kes oli juba mõne minuti midagi rääkinud. Kui Lucy vabandas, hakkasid kõik naerma – kenasti, sest ta meeldis kõigile, ja keegi ütles: „Lucy mõtleb oma orbudele.“ Tema töö oli