„Oi, tere! Ma muudkui põrkan sinuga kokku!“
Lõin särama. Oleks kohane öelda, et selleks ajaks olin Stacy Lemkesse juba poolenisti armunud. Ta paistis mind nähes rohkem rõõmustavat kui mu enda sugulased, isegi need, keda harva nägin. Alles hommikul oli Emilie mind toa teisest otsast juukseharjaga visanud, sest olin tema liblikaga juukseklambri ära kaotanud. Stacy ei viskaks oma õdesid kunagi juukseharjaga – sellest sai juba talle peale vaadates aru. Mõtlesin, kas oleks kuidagi võimalik Emilie Stacy vastu vahetada, nagu oleksid nad mängukaardid.
„Niisiis,“ ütles ta naeratades, „kuidas su perel läheb?“
Mõtlesin mainida, et Emiliel oli pahandusi, kuna ta lõikas ühe oma seeliku viis tolli lühemaks, aga mõtlesin, et ilmselt ei tahtnud Stacy mitte seda kuulda. Tõmbasin sügavalt hinge ja ütlesin: „Unustasin sulle eelmine kord öelda. Johnny ütles, et peaksin sind tervitama, kui näen.“ Üllatav, kui lihtsalt vale mul üle huulte tuli ja kui sujuvalt järgmine kohe selle otsa: „Ta ütles, et kohtub sinuga teisipäeval mängul.“
„Ütles või? Tõesti?“ Stacy kõigutas end kandadel ning ajas siis selja sirgu. Järsku tundusid tema põsed roosamad, tedretähed meenutasid laialipuistatud liivateri. Mulle meenusid tema sõnad: „Vaevalt ta kedagi minusugust tähele on pannud.“
„Tõesti,“ kinnitasin. See polnud ju vale, kui ma seda viisakuse pärast ütlesin, eks? Kas me ei kiitnud alati ema vormiroogasid, ehkki keerutasime toitu taldrikul, ilma et oleksime seda söönud? Pealegi, Johnny sõnade kordamine oleks ebaviisakas: Ta on lihtsalt üks tüdruk.
Stacy naeratas mulle. „Noh, tervita teda vastu.“
„Tervitan,“ lubasin.
Kui ta oli oma raamatu tagasi andnud ja ära läinud, enne mulle üle õla naeratades, läksin leti juurde, kus raamatukoguhoidja, preili Elise jõulise liigutusega raamatuid tembeldas. „Kas ma võin selle raamatu laenata?“ küsisin, osutades raamatule, mille Stacy oli just tagasi toonud.
„Millise, selle?“ küsis preili Elise „Uhkust ja eelarvamust“ võttes. „Oled kindel? See võib sinu jaoks olla natuke keeruline.“
„Ma arvan, et olen selleks valmis,“ ütlesin.
Ta naeratas raamatut ulatades, aga tal oli õigus. Ma polnud selleks valmis; loobusin pärast esimest lehekülge. Aga mulle meeldis teadmine, et Stacy oli seda raamatut käes hoidnud, et tema ideaalselt lakitud küüntega sõrmed olid neid lehti keeranud.
Ja loomulikult nägin Stacyt kogu Haybalersi lühikese hooaja kõikidel mängudel tribüünil. Meie teise mängu ajal kõndis Stacy otse ema ja minu juurde ja ma ütlesin: „Ema, see on Stacy Lemke. Mäletad, ma rääkisin sulle temast?“
„Muidugi,“ ütles ema viisakalt ja tõusis püsti. Nad surusid kätt.
„Ma käin Johnnyga koos koolis,“ selgitas Stacy.
Just sel hetkel jooksid Haybalersid väljakule ja umbes sada pealtvaatajat pistsid möirgama.
„Ma peaksin ilmselt oma kohale minema,“ ütles Stacy.
„Tore oli sinuga tuttavaks saada,“ ütles ema veidi hajameelselt. Ta pööras tähelepanu mängule ja Stacy pilgutas mulle silma. Pilgutasin vastu, rõõmustades, et olin seda eelmisel talvel ühe eriti igava jutluse ajal harjutanud. Tundus, nagu oleksime salaagendid, kellel on ühine missioon: panna Johnny temasse armuma.
Kuna nüüd sain ma Stacyt jälgida, oli pehmepall palju huvitavam. Ta istus koos paari sõbraga, need tüdrukud tundusid temaga võrreldes igavad. Pidin paratamatult tähele panema, kuidas Stacy Johnnyt jälgis, ehkki tegi näo, et ta seda ei tee, jagades oma pilku võrdselt kõigile mängijatele ja siis ikka jälle keskendudes Johnnyle, kes seisis teise ja kolmanda pesa vahel. Kui tuli tema kord lüüa, liitus Stacy rahvaga, kes skandeeris: „John-ny! John-ny!“ Stacy kisas, kui Johnny püüdis teises pesas topeltlöögi ja rõkkas rõõmust, kui ta kodupessa jõudis.
Mängu ajal oli Johnny üleni keskendunud, tõeline sportlane. Ta oli alati olnud võistleja, ükskõik, mis alaga oli tegu. Teda vaadates oli selge, et tal oli loomupärane anne – ta lõi kaugemale, jooksis kiiremini, püüdis paremini, viskas tugevamini kui keegi teine. Ta võttis ka kaotust isiklikumalt kui keegi teine, vandus, kui isa löök ebaõnnestus, ja lõi mulda üles, et halvast löögist üle saada. Kui ta ka märkas, et Stacy Lemke teda jälgib, siis välja ta seda ei näidanud.
See oli Stacy, kes pärast seda teist mängu tema juurde läks. Tean seda, sest ma jälgisin neid hinge kinni hoides, käed külgedel rusikas nagu veidrik, kelleks Emilie mind alati nimetas. Kui keegi oleks minult küsinud, ei oleks ma osanud seletada, miks nende kohtumine oli minu jaoks nii oluline, aga võib-olla oli see kuidagi seotud omandusega. Mingil viisil kuulus mulle osa Johnny Hammarstromist, kes oli Lincolni keskkooli Shipbuildersite võistkonna täht, aga samas ka mu vend. Ja kuna mina sain Stacyga esimesena tuttavaks, sest ta oli mind tol päeval tribüüni alt üles otsinud, tundus mulle, et osakene temastki kuulub mulle.
Stacy oli enesekindlalt läinud otse tribüünile, mitte treppide, vaid istekohtade juurde. Ta läks kindlal sammul võrkaiast mööda väljakule, lühikesed püksid kreemikaid jalgu katmas, ruudulise särgi varrukad üle küünarnukkide lükatud. Ta läks otse Johnny suunas ja mingil hetkel pidi Johnnygi sellest aru saama, sest ta kangestus, tema põsed läikisid higist, teksaste vasak säär oli kolmandasse pessa libisemisest must.
Ma ei tea, mida Stacy talle ütles ja mida Johnny vastas, aga mu pead täitsid miljonid võimalused, jutud pesapallist, koolist, plaanidest ülejäänud suveks ja suurtest süngetest saladustest. Noh, seda ehk mitte – mul oli raske ette kujutada, et Johnny, kes suurema osa ajast tundus olevat sama keeruka hingeeluga nagu jaanimardikas, oleks suutnud mõnda saladust pidada. Aga midagi öeldi ja midagi nende vahel juhtus. Mingil hetkel viipas Stacy tribüüni poole – mulle? – ja Johnny järgnes tema käele pilguga. Enne äraminekut sirutas Stacy käe ja puudutas Johnny käsivart, kergelt, selline väike tähtsusetu puudutus, aga mina ahmisin vapustatult õhku. See oli flirt. See oli midagi.
„Mis sul viga on?“ küsis Emilie minu juurde tulles.
Raputasin pead. Mitte midagi. Kõik. Higistasin nii, nagu oleksin mina seal väljas ja armumas.
Ema, kes oli haigla sisehaiguste arstiga vestelnud, pöördus minu poole ja uuris mind. „Kirsten, sa oled vist liiga palju magusat söönud.“
„Ei, ma ei ole…“ vaidlesin, aga kui ma uuesti vaatasin, oli Stacy läinud ja Johnny seisis meestega oma meeskonna alal.
Kogu ülejäänud turniiri oli see kõikidel mängudel samamoodi. Bud Hirschi eestvedamisel tervitati vastaseid ja mehed lõid kõikidele konkurentidele patsu: „Hea mäng“… „hea mäng“… „hea mäng.“ Siis hakkasid Stacy ja Johnny aeglaselt, eesmärgipäraselt teineteisele lähenema, ja mina hoidsin hinge kinni. Isegi emale jäi see silma ja me jälgisime neid koos, ema raputas pead ja mina naeratasin nagu idioot.
Kõik teised pakkisid jahutuskaste ja tekke ja otsisid kojusõiduks küüti, aga Johnny ja Stacy seisid väikeses vaikusemullis ja nende sõnad olid ainult teineteisele mõeldud.
„Ära vahi, kribu,“ nügis Emilie mind kord, kui olin end nende armulugu jälgima unustanud. „Kas sinu magamaminekuaeg polegi juba möödas?“
Läksin tema järel auto juurde ja togisin tenniseninadega rohtu. Kui tagasi vaatasin, ajasid Johnny ja Stacy ikka veel juttu ja venna auto keeras sissesõiduteele alles siis, kui olime juba kakskümmend minutit kodus olnud.
Viis
Oli kuum, laisk Wisconsini suvi. Laudas lendasid kärbsed tuhandete kaupa meie lehmade selgadele, aga oli liiga palav, et lehmad oleksid jaksanud neid vähimagi sabaliigutusega tõrjuda. Ka maja oli liiga palav – ülemisel korrusel tegime Emiliega magamistoa akna ühel juunipäeval lahti ega vaevunud seda nädalate kaupa kinni panema. Hommikul ärkasime higistena, niiskus kattis meie kehasid nagu karusnahk. Mulle tundus, et kogu maailm puhkas, hoidis hinge kinni oodates, et Johnny ja Stacy armuksid.
Tööpäeva pärastlõunati päästis meid tädi Julia, kes kutsus meid enda