Armastuse tähtsus. Барбара Картленд

2 Bon voyage – prantsuse keeles „head teed”. Tlk

      3 Prantsuse keeles „Kiirustage, härra. Gare Saint Lazare’i rongijaama palun.” Tlk

      4 Kedgeree – vürtsikas riisi-muna-suitsukalasalat. Tlk

      Teine peatükk

      Teekond Calais’st Doverisse oli Luellale ja ta tädile raske. Meri pillutas laeva nii armutult, et mõlemad jäid merehaigeks.

      Kui nad lõpuks Doveri sadamasse jõudsid, oli Luella krahvinna pärast väga mures, sest tädi hakkas juba arutut juttu rääkima.

      „Ma arvan, et peaksime täna ööseks Doverisse jääma, mitte üritama Hastingsisse jõuda,” lausus ta, kui kaks madrust tädi mööda maabumistreppi laevalt alla aitasid.

      „Ei, me peame edasi minema. Ma olen piisavalt terve, et tõllasõidule vastu pidada.”

      Luella uuris murelikult tädi kaamet nägu. Kuigi vanadusnõtrusest oli naine veel kaugel, jättis ta hetkel väga põdura mulje. Ta oleks nagu üleöö vanaks jäänud.

      Madrused leidsid neile ruttu kiirete hobustega postitõlla ja veendusid enne lahkumist, et tädi on end mugavalt sisse seadnud.

      „Millised lahked härrasmehed,” pomises krahvinna, kui Luella talle tekki jalgade ümber sättis.

      Kuigi tõotas tulla järjekordne ilus juulikuu päev, tundis krahvinna külmavärinaid ja vajas teki lisasoojust.

      Luella võttis madruste antud tassist lonksu vett ja hoidis teise käega kõhust kinni. Ta tundis end küll juba paremini, mitte nagu tädi, kes vahetpidamata oigas, kui tõld mööda ebatasast teed Hastingsi poole suundus.

      Kohale jõudsid nad alles hilisel pärastlõunal ja krahvinna oli suurema osa teest maganud.

      Luella üritas tädi olemise võimalikult mugavaks teha ja ka kutsar oli väga hoolitsev, tuues neile pudeli vett, leiba ja võid. Krahvinna jättis söögi puutumata, võttes vaid paar väikest lonksu vett. Seetõttu pidi Luella ise kutsarile teed juhatama nende sihtkohta, milleks oli Hastingsi lähedal Battle’is asuv George’i hotell.

      See oli vana postijaama võõrastemaja ja Luella kartis, et see ei pruugi neile meelt mööda olla. Kuid sisse minnes juhatati nad õdusatesse tubadesse, mille akendest avanes vaade Battle’i kloostrile.

      „Loodetavasti ei leia Frank Connolly meid siit,” lausus Luella endamisi, oodates võõrastemajapidajat, kes pidi neile midagi süüa tooma. „Ta ei tule selle pealegi, et meid sellisest tagasihoidlikust kohast otsida.”