sagin. Charlotte jälgis kasvava õudusega, kuidas üks sõdur prantsatas kapjade vahele maapinnale ja jäi vaikselt lebama.
„George!“ Mõõk küljel rippumas, tõttas kapten Gadsden langenu juurde. Teine sõdur laskus Virsikuaia farmi tee peal ühele põlvele, hoidis peopesa lamava kaaslase suu kohal ning surus kõrva liikumatule rindkerele. Alles poisieas põlvitaja tõstis pilgu ja vaatas ootava kapteniga tõtt, näol rabatud ilme. „George on surnud, härra.“
Kapten langetas pea. Tema rinnust kostis raske ohe. Ta asetas käe sõduri õlale ja pidas vaikse leinaminuti. Terve kompanii vakatas, vaikust lõhestasid üksnes rakmete kõlin ja hobuste ninasõõrmete puhisemine.
Reaktsioon liigutas Charlotte’i. Sellel kaptenil oli hea ja hooliv süda.
Ent vaevalt oli ta seda mõelnud, kui William Gadsden ajas end sirgu, näol otsusekindel ilme. Kapten vahtis enda ette ja lausus autoriteetsel toonil: „Vabandage, proua, minu kohus on teatada, et teie maja läheb Uniooni valdusesse.“ Ta tõstis kinnastatud käe. „Mehed, astuge sisse!“
Will nägi naise õrnu näojooni täielikult kahvatamas. Too oli oma heledate juuste ja briti aktsendiga kenake. Kapten oli kindel, et kuulis naise kõnes inglise, mitte Massachusettsi hääldusviisi. Tema südant pitsitas kahetsus. Nii peen, armas ja nõtke naine – just nagu tema enda õed ja ema – ei peaks sõjakoledustega kokku puutuma. Oh, kuidas ta igatses kodu järele päevil nagu täna, mil laipu langes loogu.
Ta jättis hobuse sinnapaika, lähenes naisele ja võttis mütsi peast. „Proua, me võtame teie kodu haavatutele ajutiseks laatsaretiks. Vajame ka varustust, toitu ja puhkust, kuid meestele on antud karm käsk hoiduda teie kodu ning peret kahjustamast. Võtame ainult seda, mida vajame.“
Charlotte ajas pea püsti. „Ja kui palju te vajate? Meiegi peame inimesi toitma. Ma ei või lasta teil oma peret paljaks röövida.“
Tal polnud mingit õigust vastu vaielda või kaubelda, kuid ometi jäi ta endale kindlaks nagu habras tammepuu. Ta ei olnud vihane, vaid raevukalt otsusekindel. Willis tärkas imetlus. „Hoolitsen selle eest, et teile jääks piisavalt. Annan oma sõna.“
Jõhkras sõjas polnud kaptenile peale ausõna suurt midagi järele jäänud. Sõna ja au. Will oli otsustanud naasta koju Ohiosse kumbagi kahjustamata.
Tema mehed olid juba elegantsesse majja tunginud ja ta tundis kohustust nende käitumisel silma peal hoida. Enamik meestest olid head sõdurid, kuid siiski kodusest kombekusest kaua eemal olnud. Ta ei soovinud pahandusi tekitada ega kavatsenud midagi taolist sallida. Ta teadis, et mõni kompanii kogus usinalt sõjasaaki, ent temal oli raske isegi inimeste kodusid vallutada, et sealt hädavajalikku toitu ja hobuseid võtta.
Naise ilme leebus, kuid hoiak jäi kangeks ja valvsaks. Ta noogutas põgusalt. „Tänan teid.“
Vana ori, kes oli maja küljelt ligi astunud ning perenaise kõrval küürutanud, võttis sõna. Tema kortsus mustal näonahal peegeldusid higipiisad, murelikkus ja kõrge vanus. „Proua Charlotte, härra Portland tuleb.“
Ta nookas magnooliaallee poole ja jätkas siis Willi takseerimist. Selle peale ilmutas naine esimesi ärevuse märke, justkui muutnuks abikaasa saabumine olukorra hullemaks, mitte paremaks.
Charlotte kogus end kiiresti – seda omadust imetles ja hindas kapten kõrgelt. Ja siis osutas ta veranda poole, nagu kutsuks naabrit teed jooma. „Kas tohib teha ettepaneku teid salongis mu abikaasale tutvustada? Sees on märksa jahedam. Hub juhatab teid sinna.“
Enne kui Will jõudis vastata, hõikas kirurg tema nime ja viipas lävelt. Doktor polnud suvatsenud aega raisata, mis oli igati asjakohane, arvestades hommikuse lahingu olemust ja selle tagajärgi.
„Stokes küsis teie järele, härra.“
Stokes. Hea mees, raskelt haavatud. Ainult jumal, mitte kirurg otsustab, kas ta näeb järgmist hommikut.
„Pean kõigepealt meeste juurde minema,“ lausus Will majaperenaisele.
„Väga kena. Informeerin oma abikaasat.“ Proua Portland napsas rohelise seeliku oma väikeste õrnade sõrmede vahele ja tõttas mööda teed minema.
Will saatis teda põgusalt pilguga ning suundus siis majja kohuseid täitma, ent kujutluspilt vaprast ja nägusast Charlotte Portlandist sööbis pikaks ajaks mällu.
4
Tennessee, Honey Ridge, tänapäev
Eli ronis Bob Oliveri sinisesse Accordi – uuemat sorti mudelisse, mis ei jäänud arvatavasti kunagi tee peale. Erinevalt 500-dollarilisest risuhunnikust, millega ta ise sõitis.
See mees oli öelnud, et täna on Eli õnnepäev. Arvestades asjaolude ja sihtpunktiga, polnud Eli valmis kihla vedama. Kuid sõbraliku mehega kokkusattumine oli tõepoolest ootamatu õnn. Telefoni oli ta küsinud puhtalt meeleheitest. Isegi kui ta oleks mingisuguse mehaaniku kätte saanud, poleks tal olnud raha töömehele maksta, vähemalt mitte täies mahus. Tema ainuke lootus oli tasuda arve tööga.
„Mu auto on maanteel, siit vähem kui kilomeetri kaugusel.“ Ta osutas lõuna poole, kus risuhunnik oli möödunud südaöö paiku välja surnud. Autos magamine polnud tema jaoks probleem. Talle meeldis viibida lageda taeva all, kus ta nägi tähti ja tundis värsket õhku.
„Kas olete kohalik?“ Bob pööras näo kõrvalistme suunas. Tema tumedate raamidega prillidel peegeldus hommikupäike.
„Ei.“
„Mina ka mitte. Me naisega plaanime sinnapoole liikuda, aga tuleme Memphisest.“
Eli süda vajus saapasäärde. Ta oli veetnud Memphises seitse närust aastat. Isegi pärast kuut kuud vabaduses viibimist oli mälestus trööstitult ere.
Ta otsis pingsalt uut jututeemat, et mitte rääkida kohast, mis talle kõige vähem meeldis, ning pahvatas: „Tundub kena külalismaja olevat.“
„Virsikuaed? See on parim. Sõidame abikaasaga Julia juurde alati, kui meil selleks mahti tekib. Kui te ei ole just kodusõja fänn, siis pole siin muud teha kui verandal istuda või hoovis ja viljapuuaias jalutada, võib-olla natuke kala püüda – aga just sellepärast me siin käimegi. Siin on rahu ja vaikus. Ilus maastik. Ja suurepärane kohv.“ Bob puhkes naerma ja kummutas tassi sisu kurku.
Eli nautis parimat kohvi, mida oli seitsme aasta jooksul saanud. Tema ema oli samuti uhkes presskannus sarnast kohvi valmistanud. Ta nuputas, kas ema vahel nüüdki temale mõtleb. Enamasti üritas ta ise mitte mõelda emale, isale ega sellele, missuguseks elu võinuks kujuneda, kui ta olnuks parem poeg. Mälestused tegid liiga palju haiget ning tõid kaasa suure häbi ja kahetsuse.
Ta rüüpas jooki, rõõmustades, et on midagi, millega tühja kõhtu täita, ja olles külalismaja perenaisele tänulik.
Julia. Ilusa nimega ilus naine, meekarva juuksed kuklale hobusesabasse kinnitatud, sinistes silmades kurb pilk. Eli üritas arvata, miks naine oli nutnud. Aga ta ei peaks Juliale mõtlema. Ei peaks kujutlema, mis tunne oleks säravpuhtas köögis istuda ja koos säärase naisega hommikusööki nautida. Ta keeldus viimasel ajal üldse naistele mõtlemast, iseäranis korralikele naistele.
„Kena daam,“ märkis Bob, kui nad lõunasse keerasid ja Eli seisvale sõidukile lähenesid. „Iga külaskäigu lõpus kingib ta meile oma aia virsikutest tehtud hoidise. Ülimaitsev.“
Mõte moosiga röstsaiast pani Elil suu vett jooksma ja tuletas meelde, et ta polnud söönud juba eelmisest hommikust saadik, kui oli krohvimise lõpetanud, kasina palga kätte saanud ja Nashville’ist lahkunud. Ta võttis tühja kõhu täiteks veel ühe suutäie Julia kohvi. Bobil oli õigus. See maitses oivaliselt. Kohv oli ühtaegu mahe ja kange, just nagu Eli vanasti.
Ta vaatas küljeaknast välja ja silmitses mööda tuhisevat maastikku, mis oli kevadiselt roheline ja õites. Tema üllatuseks paistsid eemalt majad. Tal polnud aimugi, et linn on siinsamas, aga kui hästi järele mõelda, siis miks pidanukski külalismaja keset tühermaad asuma?
„Kas see seal on teie auto?“ Bob nookas viltuselt maanteepervele pargitud vana logu Dodge’i suunas.
Eli