kirjutatud teksti ja pani paberi tagasi. Seejärel pomises kapten veel midagi ja läks samuti järgmise kannatanu juurde.
Ruumi kaugemast otsast kostis mehe karjatus. Charlotte võpatas, ajas vett maha ja pöördus vaatama, milles asi. Kapten Gadsden tõttas kolme sammuga sinna. Lizzy ja ühe verise kõrvaga sõduri abiga suruti hüsteeritsev mees tagasi põrandale.
„Ta ei veritse kuskilt,“ teatas Lizzy.
Mehe pea viskus küljelt küljele, nii et pulstunud punakas habe sahises sinise särgi vastas. Mees mõmises seosetuid lauseid ja juhuslikke sõnu. „Tooge ämber! Nad tulevad. Donald! Donald!“
Viimaks hakkas ta kileda häälega halama.
„Kas ta on pime?“ Kapten Gadsden lehvitas klaasistunud silmade ees. Sellele ei järgnenud mingisugust reaktsiooni.
Charlotte laskus mehe kõrvale põlvili, süda täis haletsust. „Tss, tss, te olete väljaspool hädaohtu.“
Noor sõdur kahmas Charlotte’il käest ja sikutas seda valusalt. Naine võpatas, kuid ei tõmbunud eemale.
„Sally? Sally?“
Charlotte kiikas pahaselt kapteni poole, kes istus teisel pool meest. Tosina jagu erineva vigastusastmega sõdurit jõllitas stseeni.
„Kas Sally on tema abikaasa?“
„Jah.“
„Ajupõletik, proua Charlotte,“ nentis Lizzy. „Ta on mõistuse kaotanud.“
„Kapten!“ hõikas keegi lävelt. „Tulge ruttu, härra!“
Vaene kapten ei teadnud, kuhu minna. Nii palju abivajajaid. Nii palju hüüdvaid hääli.
Charlotte’i majas oli liiga palju võõraid.
„Ma tegelen selle mehega, kapten. Lizzy, kas tema rahustamiseks on mingisugust ravijooki?“
Tumedate silmadega Lizzy pilk vilas ettevaatlikult ringi, rännates perenaiselt kaptenile ja teistele kuulajatele. Sugugi mitte kõik ei kiitnud tema ravivahendeid heaks. „Kohe vaatan, mida mul leidub.“
Ta kiirustas toast välja samal hetkel, kui tuppa sööstis Charlotte’i abikaasa. Tulija vahtis hämmeldunult ringi, kuni tema pilk peatus oma naisel. Ta müristas kalgil vihasel toonil: „Proua Portland!“
Charlotte tõusis põlvedele. „Edgar, ma palun sind. See mees on…“
„Marss minu kabinetti! Kohe!“ Nende sõnadega tuiskas Edgar läbi salongi, hoolimata jalge ees lebavatest haigetest ja haavatutest.
Charlotte võpatas, kui abikaasa kabinetiukse pauguga kinni lõi ja kirjutuslaua juurde loivas. Mees laksas käed vastu puitu ja kummardus tema poole. Tema nägu oli tulipunane ja suu vihast kriipsuks tõmbunud.
„Kas sul puudub igasugune sündsustunne?“
Charlotte seisis, käed kleidivoltide vahel. Ta ei vaevunud vastu vaidlema.
Edgar põrutas rusikaga vastu lauda. Charlotte võpatas jälle tahtmatult.
„Vasta, kui ma sinuga räägin!“
Naine ajas pea püsti. „Meie maja on haavatuid täis, Edgar, tahame seda või mitte. Sündsusetu oleks nad abita jätta!“
„Ma ei taha neid siia.“
„Mina ka mitte, aga me ei saa neid ära ajada. Parem on koostööd teha kui kuul kerre saada.“
„Koostööd? Kas sa nimetad jänkiga põrandal püherdamist koostöö tegemiseks?“
„See sõdur oli peast segi läinud. Ta ei saanud aru, mida ta teeb.“ Charlotte astus sammu võrra lähemale, üks käsi anuvalt ette sirutatud. Abikaasa reageeris alati leebemalt, kui ta kõneles paluval toonil. „Palun luba mul selle asjaga tegelda. Haigete hooldamine on kristlikult õige tegevus.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.