keegi igati ideaalsest ja otse näkku jõllitavast klišeest mööda vaatama? Mees oli kena viisil, mida viiekümnendates meeste puhul vaatamata hallinevatele juustele ja väikesele punukesele (või koguni nende tõttu) nägusaks peetakse. Pikk ja enesekindel Matthew jättis mulje, et naudib oma alfaisaseseisust. Ta juuksed hakkasid küll hõrenema, kuid ta kandis neid endiselt kraeserva riivavas üle pea kammitud soengus, varjates niimoodi edukalt ümmargust juusteta laiku. Ja kui kunagi pidi saabuma aeg juuksed maha ajada ja piirduda uhke kiilaspeaga, õnnestuks see tal kindlasti niisama edukalt nagu kõik muugi, kuna mehele oli omane viis maailmas niimoodi ringi liikuda, nagu kuuluks see talle. Ta esines erakooli poistele omase absoluutse eneseusuga, mis heidab väljakutse kõigile, kes võiksid nende kõrge koha seltskondlikus hierarhias kahtluse alla seada. Ta oskas tekitada kõigis tunde, nagu oleksid nad vajalikul hetkel tema maailma keskpunkt. Füüsilises plaanis olid tema kõige silmatorkavamaks jooneks – tegelikult ainsaks silmapaistvaks jooneks – kahvatud jääsinised silmad, kuid ta käitus sellegipoolest nii, nagu oleks ta ruumis viibijatest kõige ligitõmbavam mees, ja miskit moodi õnnestus tal just niimoodi mõjuda. Tema edu tööl näis teatud tüüpi naistele, kelle ehedaks esindajaks Helen oli, samuti armurohuna mõjuvat. Aga ennekõike oli mees hea kaaslane: vaimukas, oskas lugusid jutustada, oli hea kuulaja. Ta oli ustav. Kui ta oma naine muidugi välja arvata.
Helen oli alustanud töötamist firmas Global PR kolmekümne nelja aastaselt ehk pisut hiljavõitu, kuna tema kahekümnendad olid kulunud reisides ja pidu pannes, üritades samal ajal eirata ärritavat häält peas, mis käskis koht karjääriredelil enne sisse võtta, kui selleks liiga hilja on. Maailmareisilt tagasi, oli aeg möödunud ühelt töökohalt teisele triivides: raamatupidaja assistent, kaupluse juhataja, teatri administraator. Ta oli korduvalt kandideerinud ühe suure ja silmapaistva avalike suhete firma kliendihalduri kohale, kuid polnud kunagi valituks osutunud. Viimaks otsustas naine, et jalg alumisel redelipulgal on parem kui igasuguse jalgealuse puudumine, ning võttis vastu töökoha Global PR nime kandva, keskmise suurusega, kuid õitsval järjel oleva ettevõtte tegevdirektori Matthew Shallcrossi assistendina.
Global oli eranditult brittidest koosneva klientuuriga firma jaoks küll pisut ülespuhutud nimi, kuid neil oli õnnestunud endale kindlustada teatud tüüpi perspektiivikatest kõmulehtede lemmikutest koosnev turunišš. Rikaste ja kuulsate ligimeelitamiseks sellest ei piisanud, kuid firma oli aastate jooksul omandanud oskused suhete loomiseks oma viieteistkümne kuulsuseminuti lävel seisjatega ning teadis, kuidas neid osavalt lavastatud trikkide abil ajalehtede huviorbiiti lennutada. Klientide puhul, kes olid riikliku leviga lehtedesse jõudmise nimel valmis tegema mida iganes, polnudki see kuigi keeruline. Aeg-ajalt keeras mõni neist eneseupitajatest mõistagi käki kokku – jäi purjuspäi autoroolis vahele, tegi lapse kellelegi, kes polnud tema naine, sattus võõrutusravile – ja Globali kliendihaldurid kiirustasid tuld kustutama ja raha kokku kraapima. Sedalaadi pealtnäha juhuslikud kõrge profiiliga vääratused tagasid õige asjakorralduse puhul huvi kliendi vastu ja see võis vägagi tulutoovaks osutuda. Tegelikult oli kogu see värk võrdlemisi labane: meelitada noori ja mitte eriti arukaid inimesi oma elu avalikkuse ette laiali laotama. Kuid Helen pidas seda avalike suhete põnevamaks pooleks ja talle see meeldis. Ja mõne aja pärast, kui ta oli üle saanud ärritusest, mida põhjustas vajadus oma sõpru parandada iga kord, kui nood teda sekretäriks nimetasid …
„Ma olen tema isiklik assistent.”
„Aga mida sa täpselt teed?”
„Ma tegelen tema asjadega … korraldan kokkusaamisi ja koosolekuid.”
„Ja paberimajandus?”
„Sedagi on natuke.”
„Koostad kirju?”
„No ja siis?”
„Mina teen täpselt sedasama: koostan kirju, tegelen paberimajandusega, korraldan koosolekuid. Sa oled sekretär, saa sellest juba üle.”
… hakkas naine nautima teatavat võimu, mida ülemuse assistendi positsioon talle pakkus. Just tema oli see, kes kohtumiste või telefonikõnede ning mõne aja möödudes ka pressile tehtavate avalduste osas jaatava või eitava vastuse andis. Ja kui Matthew teda usaldama hakkas, lasi ta naisel kõigepealt lugeda ja hiljem ka kirjutada ajalehtedele madalama profiiliga klientidega seotud pressiteateid. Ta toetas naise ambitsioone saada endale oma kliendid ja mida enam Matthew teda julgustas, seda suuremaks need ambitsioonid kasvasid.
Helen uskus, et teised kontoritüdrukud kadestasid teda, sest ta oli nii lähedal mehele, keda peeti ettevõtte juhtidest kõige mõjukamaks, kuid ta keskendus üksnes tööle. Kuni saatusliku ja kõike muutnud lõunasöögini. Kui keegi oleks temalt sel hetkel pärinud ta arvamust abielumeestega suhtes olevate naiste kohta, oleks ta öelnud, et tegemist on haledate, meeleheitel ja teiste naiste suhtes tundetute reeturitega. Väitnud, et sellised naised on tema jaoks patustajate pingereas esikohal. Sellised inimesed, kellele vaadatakse ülevalt alla ja kes kuuluvad häbimärgistamisele …
Helen oli mehe alluvuses töötatud aja jooksul vahel loomulikult endamisi aru pidanud, kas Matthew on ka atraktiivne, ja leidnud, et teatud vanematele meestele omasel viisil ta seda tõepoolest on, kuid sellega asi piirduski. Niisiis oli naine isegi üllatunud, kui mees Quo Vadise restoranis käe üle laua sirutas, et tema kätt pihku võtta, ja tema seda ära ei tõmmanud.
„Ma olen seda juba terve igaviku teha tahtnud,” oli mees öelnud ja Helen seepeale tundnud, kuidas ta süda kurku kerkib. Tal polnud aimugi, kuidas reageerida, niisiis oli ta lihtsalt istunud ja lasknud mehel ohjad enda kätte haarata.
Matthew oli edasi rääkinud: „Asjalood on sedamoodi, et minu meelest oled sa kaunis. Ja ma olen kuude kaupa üritanud enda eest varjata, et ma sinust niimoodi mõtlen.”
Helen oli punastanud. Mitte kaunilt õhetama lüües nagu romantiliste jutukeste haprad kangelannad, vaid sügavat, higist lõõskavpunast värvitooni omandades.
„Sa muidugi tead, et ma olen abielus.”
Naisel õnnestus kraaksatada „jah”.
„Meil on väikesed lapsed. Kui neid poleks … Ma ei hakka sulle seda tavalist juttu rääkima – tead küll, et mu naine ei mõista mind enam, aga … vastab tõele, et me oleme lahku kasvanud. Meil on ühised lapsed ja sellega asi laias laastus piirdubki.” Mees naeris. „Kas sa hakkad juba taipama, kuhu ma sihin?”
Helen oli endiselt kõnevõimetu. Ta vaba käsi näppis pokaalijalga.
„Ära näe selles surve avaldamist. Ma ei taha, et arvaksid, nagu muudaksin ma äraütlemise korral su elu tööl raskeks või midagi muud säärast. Aga mõtle selle peale ja kui otsustad, et võiksime asjadega sammukese edasi liikuda, siis otsi mind üles. Midagi muud ma öelda ei tahtnudki.”
Ja just sel hetkel oli naine taibanud, et tahab selle mehega magada. See oli kuidagi seotud mehe enesekindlusega; sellega, kuidas tolle sõrmed naisega rääkides ta käeselga silitasid, kuidas ta silmad kogelema ja higistama hakanud naise näolt hetkekski ei lahkunud. Helen oli tagasi kontorisse minnes viibinud otsekui paksus udus ega suutnud kogu pärastlõuna mehe poole vaadata.
Samal õhtul kõrtsis oli ta oma parima sõbranna Racheli peaaegu hulluks ajanud.
„Ehk ma peaksin?”
„Ei,” vastas Rachel.
„Aga võib-olla …”
„Ei,” vastas Rachel.
„Aga kui …”
„Kas sa üldse ei kuula, mida ma räägin?” nähvas Rachel viimaks. „Ta on abielus. Ära tee seda. Ära muutu üheks nendest naistest, keda me vihkame.”
„Naised, keda me vihkame” olid Racheli ja Heleni suhte oluline osa. Nad olid seda mõttelist nimekirja alustanud üsna varsti pärast tutvumist, seljakotimatkajatena Indias. Tagasi Londonisse jõudes, ajal, mil Helen oma elamist otsides Racheli West Bromptoni korteris peatus, olid nad seda ka kirja panema hakanud. Kummalgi oli oma eksemplar ja teineteise korteris kokku saades ning jokkis olles võtsid nad nimekirjad läbi ja täiendasid neid vastastikku uute kannetega. „Naised, kes varastavad teiste naiste abikaasasid” olid algusest peale nimekirjas figureerinud, kuid Helen leidis, et tema olukord