ei olnud nädala sees aega kohtuda. Aladdinil oli palju tegemist – kool, kodused ülesanded, klaveritunnid ja mudellennukid. Mida Billie tegi, seda ta ei teadnud. Aga küllap oli temagi kodus õppinud. Ja palju raamatuid lugenud.
Aladdin ei teadnud mitte kedagi, kes loeks nii palju kui Billie.
„Jah,“ kinnitas Aladdin. „Nii see on. Keegi hiilib öösiti meie torni ja varastab toitu. Vanemad arvavad, et see võib olla mõne pagulase laps laevalt.“
„Kas te politseisse olete helistanud?“ uuris Billie.
Aladdin ohkas. Muidugi olid nad politseisse helistanud. Kuid politseil oli tähtsamatki teha kui kadumaläinud lihapalle otsida.
„Ma võin Josefiga rääkida,“ lubas Bille. „Ehk aitab ta teid.“
Josef oli politseinik ja Billie ema sõber.
„See oleks hiiglama tore,“ rõõmustas Aladdin, kellele Josef meeldis. „Aga ära ütle, et varas võib olla laps. Kui see on tõesti laps, siis ei taha isa politseid asjasse segada.“
Aladdin pani sisimas imeks, mida Josef siin teha suudaks. Juba peaaegu terve nädala oli isa igal ööl trepil valvamas käinud. Õigupoolest küll mõne tunni kaupa korraga, ta pidi ju magama ka. Varast ei kohanud ta aga kordagi. Ometi kadus külmutuskapist toitu edasi. Viimane kord võeti sealt suur portsjon puuviljasalatit, mille ema oli õhtul valmis teinud.
Billie pistis suhu maiuse.
„Kas see on tõesti nii oluline, kui natuke toitu kaotsi läheb?“ küsis ta. „Ma pean silmas, et sinu vanematel on muudki toitu palju. Ja ka üpris palju raha.“
Aladdin lõi pilgu maha. Ta teadis, et paljud mõtlesid samaviisi nagu Billie. Et tema vanemad on kindlasti rikkad juba ainuüksi sellepärast, et neil on oma restoran.
„Ma arvan, et meil ei ole enam eriti palju raha,“ kostis ta vaikselt. „Sellepärast nad muretsevadki nii väga, kui toitu kaotsi läheb. Ja mõtle, kui vargale torkab pähe muud ka varastama hakata. Ma ei tea, mis siis saab.“
Isa oli viimasel ajal palju rahast rääkinud. Enamasti siis, kui ta arvas, et Aladdin ei kuule. Aladdin ei teadnud majandamisest kuigi palju, aga ta sai aru küll, et asjad maksavad raha. Ja kui ei ole võimalik maksta selle eest, mida vaja on, siis tekib probleeme. Suuri probleeme, kui asi on tõesti hull.
Billie muutus Aladdini jutu peale tõsiseks.
„Me peame midagi ette võtma,“ otsustas ta. „Kas see ei või olla see mees, mis ta nimi nüüd oligi – see, kellel on alati pahur nägu peas? See, kes teil restoranis töötab? Mats, jah, just nimelt, Mats? Kas see ei või olla tema, kes toitu võtab? Paistab ju, et varas käib oma võtmega sees.“
„Ka meie oleme seda mõelnud,“ vastas Aladdin. „Aga isa vestles Matsiga ja varas ei ole tema. Niimoodi asi paistab.“
Aladdin ise ei olnud selles päris kindel. Talle ei olnud Mats kunagi meeldinud. Ta ei olnud rumal ega paha, kuid ta oli iseäralik. Mats meeldis emale ja isale sellepärast, et ta tegi alati seda, mida vaja. Pealegi oli ta nobe ja tubli. Kuid Aladdinile ei meeldinud, et Mats alati nii pahur oli. Suur oli ta ka. Kui Mats köögis nõusid pesi, siis oli võimatu teda mitte tähele panna.
„Kuule, mis tähendab – vestles temaga?“ käis Billie peale. Ka temale ei meeldinud Mats. „Kui Mats on varas, siis vaevalt küll ta seda sinu isa küsimise peale tunnistab. Ta tuleb teolt tabada.“
Aladdin naeratas. „Ta tuleb teolt tabada,“ oli öelnud Billie. Samamoodi paljastas Billie koos Aladdiniga kummituse, kui ta oli alles äsja Åhusi kolinud.
„Selge see, et jutust ei piisa, aga isa on asja muulgi moel kontrollinud,“ rääkis Aladdin. „Mitmel korral, kui toitu kaduma läks, polnud Matsi kindlasti …husis. Nii et see võib olla ka keegi muu.“
Aladdin tundis Billiet vaid mõne kuu. Nad olid sõbrunenud suvel, kui Billie koos emaga Kristianstadist Åhusi kolis. Aladdin teadis, et Billie ei tahtnud algul Åhusis elada. Seepärast käis ta oma vanas koolis Kristianstadis edasi. Ehkki sinna oli kakskümmend kilomeetrit. Aladdinile oleks meeldinud, kui Billie oleks hakkanud hoopis Åhusis koolis käima. Siis oleksid neist saanud klassikaaslased.
„Me peaksime hakkama Matsi jälitama,“ arvas Billie. „Et saaksime kindlad olla. Võib-olla ta valetab. Ehk ei käi ta tegelikult mitte kusagil ära.“
Aladdin pahvatas naerma.
„Mis sa räägid, nii ju ei tehta. Inimestel ei käida, asja ees, teist taga, sabas.“
„Tehakse küll! Pealegi on see tähtis. Mõtle, kui su vanematel raha otsa saab. Mida te siis peale hakkate?“
Niisugustest asjadest ei tahtnud Aladdin kuigi meeleldi mõelda. Raha pidi olema piisavalt. See lihtsalt oli nii.
„Kas Mats töötab täna?“ küsis Billie.
Aladdin raputas pead. Laupäeval oli Matsil puhkepäev.
„Ta pidi sõitma Malmösse emale külla,“ teatas Aladdin. „Ta jõuab tagasi alles homme.“
„Või nii,“ kostis tüdruk. Siis lõi aga ta nägu särama. „See on ju suurepärane!“
„Mis asi?“ ei taibanud Aladdin.
„Kui ta ütles, et ära sõidab. Me võime tema poole minna ja vaadata, kas ta on kodus. Nii saame teada, kas ta räägib õigust.“
Aladdin kõhkles.
„Mismoodi see toimuma peaks?“ küsis ta. „Ta tunneb ju nii minu kui ka sinu ära. Mida me talle ütleme? Sel juhul, kui temaga kohtume.“
Billie pidas aru.
„Helistame Simonale ja kutsume ta meile,“ pakkus ta. „Ta võib bussiga Kristianstadist siia sõita. Teda Mats ei tunne.“
Simona oli Billie sõbratar, kes oli sõbrunenud ka Aladdiniga.
Aladdin mõtles järele. See oli hea idee.
„Helista Simonale,“ nõustus ta. „Mina otsin Matsi aadressi üles.“
Seda oli lihtsam öelda kui teha. Matsi nimi oli nii tavaline, et internet siin ei aidanud. Otsingutulemusi oli liiga palju. Aladdinil ei olnud mingit tahtmist emalt ja isalt aadressi küsima minna. Ta hiilis hoopis nende magamistuppa. Ta üritas ema käekotti üles leida. Selles hoidis ta nimelt oma märkmikku ja seal oli kindlasti kirjas ka Matsi aadress. Kuidas ta aga ei otsinud, käekotti ta ei leidnud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.