ütles, et olla maale sõitnud, aga talus pole küll kedagi. Anna ütles, et taba oli ukse ees ja õues jumala vaikus. Aimar käis teda isegi ülikoolis otsimas, aga sealt öeldi, et see Lepatriinu pole nädalapäevad ühelgi loengul käinud. Küllap lõi vedelaks, sest tema ju seepäev Dixi jalutama viiski, aga … aga tagasi ei tulnud. Dixi roomamisrada tuli otse Metsa talu poolt ja plika laskis ilmselt hirmu pärast jalga. No ma ei usu, et ta ise looma tappis, aga ta võis midagi või kedagi näha ja nüüd redutab.”
„Nime on mul ikka vaja teada,” kordas Ira oma küsimust.
„Ei mina neid naiste nimesid meeles pea,” rahmas mees uuesti käega ja viitas siis oma kaasa poole. „Triinu või Miinu ta oli, aga küsige Anna käest. Tema teab!”
Ira tänas oma vestluskaaslast ja võttis järgmisena ette vanaperenaise, kelle poole mees oli viidanud.
„Triinu Lepisk,” vastas too veel enne, kui Ira midagi küsida jõudis. „Tema oli Marise ainus pärija ja mina teadsin teda, kuigi ta lapsena siin harva käis, aga peale oma vanatädi surma on ta seal sageli olnud. Isegi talvepuud laskis metsameestel maja juurde vedada. Rääkis, et sõbrad tulevad talgupäeval ja saevad ning lõhuvad need siis ära.”
„Mida ta ülikoolis õppis?” päris uurija, püüdes juttu teda huvitama hakanud isikul hoida.
„Seda ma ei tea, aga ta rääkis kogu aeg telefoniga ja mitte meie keeles,” vastas Anna Leetsoo selga sirgu ajades ja vaatas esimest korda Irale otsa, lisades: „Ta on vast nagu teiegi, mingi peenemat sorti elukutse peal väljas. Õppis muudkui, aga mida, sellest mina aru ei saanud. Küll ta välja ilmub. Ehk on mõne sõbra pool. See oli Aimaril rumal mõte, et ta kohe politseile pidi avalduse tegema – milles Triinu süüdi on?”
Inimene, kes end varjas, oli Ira Teveri meelest alati milleski süüdi, kuid mitte alati ei pruukinud see süü seadusega karistatav olla. Enamasti süüdistati juhtunus iseennast, oma lähedasi või sõpru ja taolistel puhkudel oli peitu pugemine alateadlik. See oli esmane ja lihtsaim moodus süü veeretamiseks kellegi teise peale, aga samas ka võimalus järele mõelda. Ehk Triinu Lepisk redutas tõesti seepärast mõne sõbra või kallima pool, kuid see ei tähendanud, et ta oleks lähipäevil kusagil nähtavale ilmunud – vaba inimene vabal maal.
„Ega Aimar süüdistagi Triinut,” selgitas uurija, et kergelt ärritunud vanainimest rahustada. „Teie poeg tegi politseile avalduse, et koera tapmise asjaolusid uuritaks.”
„Jah, aga ikkagi! Vaene tüdruk on niigi õnnetu! Isa joodik, ema surnud ja pole kedagi, kes aitaks ning ega ta siis niisama koertega tegelenud. Ta ikka hoolis loomadest, vaata et rohkemgi kui mõnedest inimestest. Mitte ainult Dixi, vaid ta käis ka linna varjupaigas loomade eest hoolitsemas ja aitas neid linnainimesi, kes ise oma loomaga jalutamas käia ei saanud. Meidki aitas seepärast, et … noh, et polnud käijaid. Ester lapsi koeraga omapäi metsa ei lubanud. Mul polnud mahti ja vanamees on jalutu, aga räägi seda Aimarile! Tema meelest on kõik okei … vabandust! Aga noortel ongi kõik okei ja mitte ei saa sotti, mida see tähendab.”
Aimar, kes vahepeal oma naisega jutud ilmselt räägitud sai, tuli majast välja ja kutsus Ira tuppa ning hetk hiljem oli lausa raske uskuda, et tegu oli ühes kõrvalises maakohas asuva hoone siseruumidega, sest kõik oli kujundatud just nii nagu tipptasemel linnakorteris. Lapsed istusid diivanil, seljad sirgu, põrnitsesid puuvilju täis kuhjatud vaagnat lauakesel ja ootasid ema korraldusi. Aimar palus vabandust, et pidi telefonihelina peale kõnele vastama ning kohe nende vestluse algul korraks toast lahkuma. Ira neelatas, aga juua ei pakutud, mitte enne, kui ta oli ise klaasi vett palunud.
Jäi mulje, nagu ei riskiks pereema lapsi hetkekski valveta jätta ja nõnda see oligi, sest nii kui ema kööki läks, lasid lapsed oma seljad longu ning suurem tüdruk küsis poolsosinal: „Kas sa oled päriselt politseinik ja hakkad meie Dixi tapmist uurima?”
„Kas sa saad ta ellu äratada?” päris väiksem tüdruk takkaotsa, kuid niipea kui ema veeklaasiga tuppa naasis, ajas temagi õe eeskujul taas rühi sirgeks.
See tähendas, et Ira alustaski oma vestlust, vastates laste esitatud küsimustele ning palus siis Editil meenutada päeva, mil nad Dixi leidsid. Seda paludes vaatas Ira muidugi küsival pilgul ka tüdrukute ema poole, sest ainult temal oli see võti, mis nende suud lukust lahti keeras.
Piisas noogutusest ja Edit hakkas rääkima, minnes oma jutus üha detailsemaks kuni selleni välja, et ta mäletas isegi halli liivakihti koera pähe paakunud pruunil verekorbal. Väiksem tüdruk Loora hakkas seda kuuldes nutma ja Ester soovis ülekuulamist lõpetada.
„Ma ei kuula neid üle,” parandas uurija ema sekkumisest häirimata. „Ma vestlen lastega ja on parem, kui nad tohivad oma emotsioone välja näidata. Nii on neil endil kergem halbadest mälestustest vabaneda ja minul suurem tõenäosus juhtunu kohta tõde välja selgitada. Te ju tahate teada, mis Dixiga tegelikult juhtus. See võis vabalt õnnetus olla …”
„Aga ühes multifilmis oli nii, et paha mees lõi oma koerale kiviga pähe,” seletas Loora vahele ja Edit lisas, et see polnud päris kivi, vaid kalliskivi, mis sädemeiks pudenes.
„Jah, aga ta ei surnud siis päriselt ära, vaid ärkas uuesti ellu ja muutus võlurkoeraks, mitte nii nagu Dixi, kelle isa maa sisse kaevatud auku pani.”
„See on liig. Lõpetame selle vestluse kohe ära,” nõudis Ester Leetsoo ja käskis tüdrukutel oma tubadesse minna.
Ira Teveri meelest oli selline käitumine vale, aga sama vale oli ka lapsevanema poolt tehtud otsust kõigutama hakata, nii laskis ta asjaoludel omasoodu kulgeda ning jätkas vestlust laste emaga.
„Teie nägite looma laipa koos oma lastega. Ka märkasite samu asju, või nägite midagi teistmoodi?” küsis ta hoolega sõnu valides, et hapraks kiskunud vestlus lõplikult ei katkeks.
„Jaa!” venitas tütarlaste ema mõtlikuks jäädes ja lisas siis: „Kui ma nüüd Editi sõnu kuulsin, siis meenub ka mulle, et ta peahaavas oli tõesti liiva. See oli selline hallikas ja tükiline, mitte nagu tavaline liiv, vaid mingi ehitusmaterjal.”
„Noh? Kuidas läks?” päris Aimar hoogsalt tuppa naastes. „Kas Loore rääkis seda, mida ta sel hommikul nägi?”
„Ei! Selleni me veel ei jõudnud!” vastas Ira äraootavalt, sest karta oli, et abikaasad olid lastega vestluse osas eelnevalt milleski kokku leppinud.
„Kas ma võin ise Loora eest kõnelda?” päris Aimar uurija pilku püüdes, kuid Ira jättis selle varju, ent noogutas nõusolevalt, vaatas korraks oma nutitelefoni ja poetas selle siis hooletu liigutusega tagasi õlakotti.
„Ma oleks parema meelega seda Looralt endalt kuulnud, aga rääkige siis teie,” lausus ta ja jälgis kuulamise kõrvalt ka rääkiva mehe kehakeelt.
„Jah. Loora kõneles, et Triinu oli tol hommikul heinamaal edasi-tagasi jooksnud, aga ilma Dixita, või ta siis lihtsalt ei näinud kõrge rohu sees koera. Korraks oli Triinu tulnud ka lähemale, aga siis kadunud äkki justkui mingil võluväel. Tüdrukud ronisid aia peale, et näha, kuhu ta kadus, aga siis kutsus Ester nad enda juurde. Rohkem nad teda ei näinud, aga koer jäi tüdrukutele silma alles palju hiljem. Ester püüdis neid tagasi hoida ja ise vaatama minna, aga kus sa sellega – tüdrukud trügisid väravast välja ja jõudsid enne ema Dixi juurde …”
„Jah! See oli nii õudne vaatepilt,” sekkus abikaasa mehe jutu vahele. „Ma mõtlen Loorat, seda, kuidas ta looma kallistas ja … ja mina sain kohe aru, et koer on surnud, aga ei saanud seda tal kaisust ära kiskuda, sest siis hakkas ta veel hullemini röökima … õudne! Miks lapsed peavad seda uuesti läbi elama?”
„Kallis!” lausus mees noomivalt. „Me ju leppisime kokku, et uurime seda asja ja meil kõigil tuleb rääkida, seda mida me teame. See tegu ei tohi karistamata jääda. Said aru?”
Ester sai aru, kuid ta ei leppinud sellega ja näitas oma pahameelt mornil ilmel huuli kokku surudes. Aimar näis aga kõnelust uurijaga nautivat. Ta rääkis vahetpidamata, korrates mõne aja möödudes üle talle olulisena tundunud fakte. Õnneks oli ta nõutud mees ja peale seda, kui oli paarile telefonikõnele vastamata jätnud, pidi ta lõpuks