paksu unemölli külge, mis pole meie ümbert veel täielikult hajuda jõudnud. Kogu meie tegevusest õhkub mingit olemuslikku rituaalsust. Mõnikord asjad lihtsalt lähevad meiega niiviisi. Meie igapäevaellu imbub kröömike võlukunsti ja me poputame seda nagu kõrbetaime. Oleme seda ennegi teinud, selles on midagi meile omast. Aastapäevahommik. Kui parklasse pöörame, küsin endalt, kas me jätkame selle päeva tähistamist ka abiellumise järel, kahe kuu pärast? Või saab pulma-aastapäevast meie uus tähtpäev?
Ronime Holkham Hallis tihkes vaikuses autost välja. Vaikust lõhestavad lindude hootised valjud laulutörtsatused. Hirvekari kõrval asuval väljal kergitab autouste paugatust kuuldes pea ja tardub paigale. Jääme nendega hetkeks liikumatult tõtt vaatama, kuni nende pilk taas karjamaale langeb.
Meie auto on sel päeval kruusaga kaetud parklas üks esimesi, päeva peale muutub liikumine tihedamaks – see on alati nii olnud. Siis saabuvad koerapidajad, hobuste vedamise boksid ja ratsanikud, ilusast ilmast viimast võtta üritavad perekonnad. On selge, et selline kuumus ei saa kauaks püsima jääda. Aga eks me kuule seda ju igal aastal, või kuidas?
Kedagi pole veel näha, kui me mööda kruusaga kaetud jalgrada Holkham Beachi kõrbe meenutavale nelja miili pikkusele kullakasvalge liivaga kaetud ja männimetsadega palistatud tühjale rannaribale jalutame. Põhjamerelt puhuv tuul painutab maadligi metsikuid kõrrelisi ja pillutab kõrguvate luiteharjade kohal liiva õhku. Kilomeetrite kaupa vaid tuulest värskelt soetud liiva, nägemisulatuses ei ühtki hingelist. See kõik mõjub koidueelses valguses ebamaiselt. Karge viljatu maastik. See tekitab alati tunde, nagu oleks tegemist uue algusega. Nagu uue aasta alates.
Mark võtab mu käe pihku ja me jalutame koos kalda suunas. Veepiirile jõudes lükkame saapad jalast ja pistame jalad Põhjamere jääkülma vette, olles teksad põlvini üles käärinud.
Ta naeratus. Ta silmad. Ta tugevasti mu kätt pigistav tuline pihk. Mu jalgu puudutava kärekülma vee tekitatud terav pingetunne, mis sääri mööda üles kulgedes valge kuumusena plahvatab. Põletav külm. Oleme kõik täpselt õigesti ajastanud. Taevas hakkab valgeks muutuma. Naerame. Mark loendab oma käekellal sekundeid, kuni see näitab 5.05, ning me vaatame kannatlikult üle vee ida suunas.
Kogu taevast täidab hetk enne seda, kui päike hõbedase veepinna kohale vupsab, videvikuvalgus. Silmapiiri viirutavad kollased ja ookrikarva triibud, mis värvivad päikese pilvede alumise servani jõudes kõik virsikukarva ja roosaks, kuni terve taevas sinise leegi alla mattub. Lasuursinise. Oeh. See on nii ilus. Nii ilus, et süda läheb pahaks.
Kui me külma enam taluda ei suuda, suman tagasi kalda suunas ja kummardun madalas vees, et jalgu enne saabaste uuesti jalgapanekut liivast puhastada. Läbi kristallselge vee murduva päikesevalguse võimas hõõgus tabab mu kihlasõrmust. Aoeelne udu on kadunud, õhk täis soolast ja karget niiskust. Nii kirgas. Nii klaar. Taevasina on lausa silmipimestav. Aasta parim päev. Alati. Igal aastal nii palju lootust.
Mark tegi mulle abieluettepaneku eelmises oktoobris, pärast oma kolmekümne viiendat sünnipäeva. Me olime küll aastaid koos olnud, aga miskit moodi tuli see ometi üllatusena. Vahel küsin endalt, kas ma vaatan teistega võrreldes palju rohkemast mööda. Vast ei pööra ma ümberringi toimuvale piisavalt tähelepanu või ei ole ma signaalide tabamisel kuigi osav. Igasugu asjad tulevad minu jaoks tihtipeale üllatusena. Olen alati üllatunud, kui Marki käest kuulen, et sellele-ja-tollele ei meeldi see-ja-too või keegi on minust sisse võetud või reageerib mingite muude tugevate emotsioonidega. Mina ei pane selliseid asju kunagi tähele. Aga küllap on see isegi hea. See, mida me ei tea, ei saa meile ka kahju tekitada.
Mark märkab kõike. Ta on väga hea suhtleja. Inimesed löövad teda nähes särama. Nad armastavad teda. Neil harvadel juhtudel, kui me midagi eraldi teeme, küsitakse minu käest alalõpmata hämmastunud ja pettunud tooniga: „Kas Mark ei tulegi?“ Ma ei pane seda pahaks, kuna mu enda tunded on samasugused. Mark muudab kõik olukorrad paremaks. Ta kuulab inimesi, tõepoolest kuulab. Ta vaatab neile otsa. Mitte agressiivselt, vaid rahustavalt mõjuval viisil – pilguga, mis ütleb: ma olen siin ja mulle sellest piisab. Tema tunneb inimeste vastu huvi. Mark ei võta mingeid seisukohti, ta on lihtsalt inimeste jaoks olemas.
Me istume kõrgel luiteharjal ja suuname pilgu üle taeva ja mere ääretu avaruse. Üleval on tuulisem. Õhk vilistab kõrvus. Olen rõõmus, et meil on seljas paksud kampsunid. Jämedast villasest Iiri lõngast uhkab soojenedes loomalõhna. Meie jutuajamine veereb tulevikuteemadele. Plaanidele. Meil on sel päeval alati kombeks plaane teha. Küllap neid võib nimetada lubadusteks, näiteks poolaastalubadusteks. Mulle on lapsest saadik plaanide tegemine meeltmööda olnud. Mulle meeldib planeerida. Inventuuri teha. Mark ei olnud enne meie kohtumist selliste lubaduste andmisega tegelenud, kuid see hakkas talle kohe meeldima – selle tegevuse progressiivne tulevikku suunatud olemus sobis talle.
Minu poolaastalubadustes ei ole midagi erilist. Need on tavalised: rohkem lugeda, vähem telekat vaadata, tööl arukamalt tegutseda, veeta rohkem aega kallite inimestega, tervislikumalt süüa, vähem juua, õnnelik olla. Ja siis teatab Mark, et tema tahab rohkem tööle keskenduda.
Mark töötab panganduses. Jah, ma tean, nüüd kõlab põlastav vilekoor. Aga ma võin öelda vaid ühte: tema ei ole mölakas. Selles osas peate mind uskuma. Ta ei ole päris kindlasti joomaklubisse ja polomeeskonda kuuluv Etoni vilistlane. Tema on elus edasi jõudnud Yorkshire’i kutt. Hea küll, tema isa polnud küll söekaevur või midagi sarnast. Praeguseks pensionipõlve pidav härra Roberts oli East Ridingis firma Prudential pensionifondide nõustaja.
Mark tegi Citys kiiresti karjääri, sooritas eksamid, sai börsimaakleriks, spetsialiseerus valitsuse võlakirjadele, meelitati üle teise firmasse, teda edutati ja siis see juhtuski. Finantskrahh.
Finantssektoril kadus põhi alt. Kõik, kes asjast vähegi aru said, tundsid esimesest päevast alates hirmu. Nad kõik nägid ees ootavaid probleeme ette. Marki ei ähvardanud tegelikult mingi oht. Tema töökoht oli turvaline – tegelikult koguni endisest turvalisemgi, kuna tema spetsialiseerus just valdkonnale, milles krahhi järel kõik abi vajasid, nimelt valitsuse poolt tagatud võlainstrumentidele. Aga boonused kukkusid kõigil. Sellest polnud ka midagi, me ei elanud sellegipoolest sugugi toimetulekupiiril, kuid mitmed ta sõbrad koondati ja see oli hirmutav. Tundsin kõhedust, vaadates, kuidas täiskasvanud inimesed korraga enam toime ei tulnud; neil olid lapsed koolitada ja järsku käisid kodulaenu tagasimaksed neil üle jõu. Naised polnud rasedaks jäämisest alates tööl käinud. Mitte kellelgi ei olnud varuplaani. See oli aasta, mil inimesed tulid õhtusöögile ja nutsid. Nad lahkusid meie juurest vabandust paludes, näole vaprat naeratust manades ja lubades taas läbi astuda niipea, kui on tagasi kodulinna kolinud ja oma eluga uuesti järje peale saanud. Me ei kuulnud paljudest enam midagi. Mõne puhul saime teada, et nad olid kolinud tagasi vanemate juurde Berkshire’i, Austraaliasse tööle läinud või lahutanud.
Mark vahetas panka. Tema algses kohas olid kõik ta kolleegid koondatud ja tema teha jäi viie inimese töö, niisiis otsustas ta riskida ja läks mujale.
See uus pank ei meeldinud mulle. Selles oli midagi veidrat. Sealsetel meestel õnnestus välja näha ühekorraga paksude ja sitketena. Nad olid vormist väljas ja suitsetasid, mis varem mulle üldse korda ei läinud, kuid tähistab praeguseks minu jaoks närvilist meeleheidet. See häirib mind. Sellest õhkub sapi ja purunenud unistuste lehka. Käisime mõned korrad koos Marki töökaaslastega napsi võtmas ning nad tegid oma naiste ja laste aadressil tigedaid ja sapiseid märkusi, justkui mind polekski seal. Justkui võinuksid nad kuskil plaažil peesitada, kui ainult neid naisi poleks.
Mark ei ole nendesugune, tema hoolitseb enda eest. Ta jookseb, ta ujub, ta mängib tennist, ta hoiab end vormis – ja nüüd istub ta nende meestega üksteist tundi järjest samas ruumis. Ma tean, et tal on tugev iseloom, kuid ometi näen, kuidas see teda väsitama hakkab. Ja nüüd, just sellel päeval, meie aastapäeval, teatab mees, et tahab rohkem tööle keskenduda.
Keskendumine tähendab seda, et ma näen teda vähem. Ta teeb juba niigi liiga palju tööd. Mark tõuseb igal tööpäeval kell kuus hommikul, lahkub kodust kell 6.30, lõunastab kontoris oma laua taga ja jõuab täiesti kustununa koju kell pool kaheksa õhtul. Me sööme õhtust ja ajame juttu, ehk vaatame filmi, ning tema on voodis juba kell kümme, tuled kustus,