modernismi püsiva viipega
postmodernses maailmas.
Struktureeritud sümbiooside segu.
Liikumine ja staatika.
Mõõtmine ja plastika.
Inimesed ja robotid.
Rahavoog ja efektiivsus.
Lõiked, ääred, sooned. Liug, suunatud voog.
Kontrollitud kordused.
Ärge saage minust valesti aru!
Ma ei ole mees 19. sajandist,
kuigi mul on habe ja kaherealine bleiser.
Ma olen siin ja praegu.
Ma olen õrna hingega mees.
Ma tean, miks ma seda teen.
6
2. AMBITSIOONIVEKTORID
Kajakad on jõulised linnud.
Nad on mu sõbrad hoolimata asjaolust,
et sõprade iste freesib
mu Panamera pärlmutter-sinist.
Mere kutse on alati püha,
lõhnabüstid toidavad mu sõõrmeid.
Ma näen ja lä’en läbi rohekas-kreemja vahu.
Libisen laual, tõusen kergelt.
Tuuleaken on punaselt raamitud.
Mu erksavärviline draakon on mõõtudelt täpne
ja püüab maksimaalselt tuult.
Trapetslihas seljal teeb filigraanset tööd.
Mu käte lai haare
võtab embusesse nähtava horisondi.
Truud sõbrad toetavad mind lennul.
Vaatan taevast ja hingan õhku.
Tajun liikumise suunda.
Ma ei hõlju, vaid vektorina kasutan oma eelist
jättes pilved ja mere oma kohta
ning olles täiteks ruumis,
mis kuulub siin ja praegu vaid mulle.
Nii liigun soovitud paika.
Merel või äris, elus üldse.
See reegel kehtib kõikjal.
Koordinaadid on määramiseks.
Nõrgad ei tea seda ja hajuvad.