p>Midagi tõelist
Inspireeritud tõsielusündmustest
Leo
Meil polnud enam midagi.
See oli juba mõnda aega nii olnud, kuigi väliselt paistis kõik veel korras ja polnud justkui põhjust kogu elu kahtluse alla seada.
Aga sellel õhtul, kevadel, see oli siis see hetk, kui ma mõistsin, et kõik on jäädavalt, lõplikult hävinud.
Lumi oli sulanud, akende taga helkisid lombid, värske tuul kolistas pimedas. Tallinna külje alla tekkinud uus alev oli ennast tubadesse polsterdanud. Ühesugused ridaelamud seisid vesisel põllul nagu kari kivistunud mäletsejaid, ootasid ööd, mis kõik välja lülitaks. Maantee poolt kostis liiklusmüra, eemal metsatukas lõgisesid lepad ja kased. Ma teadsin neid õhtuid, seda pimedat aega, mis sind iseendasse surub. Väljas pole midagi, mis aitaks tähelepanu mujale viia – laternate ümber helendab kuupmeetri jagu niisket tühjust, kuuvalgus lõikab põlluservale kontuure, aga see on vaid ilmutus, miraaž. Ja toas on su ümber kogu see kola, otsekui su mannetu siseilma säratu peegeldus.
Me istusime enda ridaelamuboksi elutoas. Telekas mängis vaikselt – mingi loodussaade varaanidest, kes lamasid süsimustal laavarannal ja libistasid oma draakonikeeli üle lõugade. Paar matkaselli üritasid neid toigaste abil liikuma ärritada. Ma kuulasin kõrvaklappidest Schuberti „Valssi” ja telekast kostis kellegi hüüatus: „Vaata ette!” See lõikas läbi muusika, mu pilk nõksas fookusse ja pöördus siis millegipärast hoopis Dianale, kes lamas diivanil, läptop süles, ja klõbistas oma jututubades ringi, klapid kõrvas nagu minulgi. Ma vaatasin teda tugitoolist ja järsku tõesti justkui nägin teda üle pika aja – ootamatult tekkinud tähelepanu hajutas aastatega tihenenud harjumuseloori, ja seal ta nüüd oli – kollakasvalged lokid, tuim, ilmetu nägu, turris heledad kulmud, tuhmid silmad, vormitu suu avali nagu pisike nokk, et seda tohutusuurt keha hapnikuga varustada. Ta sõi viimasel ajal ainult roosasse kreemivahtu uppuvaid koogikesi või rasvast tilkuvaid pirukaid ja oli juba tõesti väga ülekaaluliseks muutunud.
Noh, see oli lihtsalt sümptom… sümbol?
Ma sain alles hiljem aru, kui ise juba kõige järgneva tumedas pöörises keerlesin, et see valimatu aplus polnud muud kui asendus millelegi, mis Diana elust juba ammugi minema oli lipsanud.
Aga sel õhtul…
Ma kuulsin läbi melanhoolse klaverikõmina tema vilisevaid hingetõmbeid ja mõtlesin: „Kes see inimene on? Ei, tõsiselt, kes ta on?”
Ta töötas hulgifirma logistikakeskuses, kuigi oli õppinud sotsioloogiks. Ja mulle meenus ähmaselt kunagine erutav avastus, et teatud nurga alt ja teatud näoilmega meenutab ta Marilyn Monroe’d. Võrdlus tundus praegu kohatu, aga selles mälestuses peegeldus ometi mingi ammu unustatud selgus ja soojus, mida me vist õrnusehetkedel armastuseks olime kutsunud. Ei, see oligi armastus, muidugi, see kõik oli meil olemas olnud.
Ma ise töötasin Tallinna teises otsas arhitektuuribüroos, minu osakond tegeles kaardistamisega.
Ja kodus me suhtlesime nagu eelinimesed – kasutusele olid jäänud ainult mühatused või viiped.
„Lapsed? Kas?”
„Hmh.”
„Poodi, mhm?”
„Mmhm, vaata, jah…”
„See, mhmh?”
„Sinna.”
„Hmh…?”
„Hm?”
„Hm-hmhhh!”
Armastuse asemele oli siginenud omamoodi leplik pettumus, mis paisus hetkiti millekski põlgusesarnaseks. Ja isegi see põlgus oli läbinisti kiretu – monotoonne taustamüra, millega me ammu harjunud olime.
Ma olen juba varasest noorusest maalikunsti vastu huvi tundnud. Noh, ma võin öelda, et mul on küllaltki rafineeritud maitse ja ilu on mind alati lohutanud – maalid, muusika, skulptuurid – ja mitte ainult väline ilu, ei-ei, vaid üldisemalt mistahes kompositsioon, olgu või vaimne, ka pisemgi vihje mistahes laadi harmoonia võimalikkusele.
Aga see siin oli totaalne deformeerumine.
Ja et oleks kohe selge – ma ise polnud parem. Ei, ei, tundus, et kõik vähegi väärtuslik oli mu seest aastatega lihtsalt välja nirisenud nagu lekkivast tünnist. Ja nüüd oli selline tunne, et ka see tünn ise hakkab kaduma. Ma hakkasin nähtamatuks muutuma – hall kuju, keskealise inimese nüri šabloon, kestendav näonahk, pisikesed pruunid silmad nagu kellegi teise peast laenatud, kiilanev pealagi, kõht üle värvli pungitamas. Firmapidude fotodel oli mul tavaliselt selline imestunud tühi pilk – suu veidi avali, kulmud tõstetud. Ma olin üritanud naeratada, aga jäi mulje inimesest, kes on hetk tagasi fataalse diagnoosi saanud.
Me olime kooselu jooksul võrdselt moondunud.
Miks me siin siis koos oleme?
Lapsed?
Poiss ja tüdruk.
Kas asi oli lastes?
Harjumuses?
Tuimuses?
Ma tundsin ennast aeg-ajalt süüdi, kui tülpimus masendama hakkas, ja vist soovisin, ilmselt tõesti lihtsalt soovisin, et mind peetaks heaks inimeseks.
See on mind alati tagant tõuganud, see hale…
„Sa pead olema hea inimene.”
Sa oled hirmust ja teadmatusest krampis, ängistus ajab hulluks, sa tahad karjuda, röökida, kõik segi peksta ja küüned seintesse suruda, aga sa pead olema hea inimene.
Me ei maganud Dianaga enam koos, see küsimus oli juba ammu päevakorrast maas. Aga ma olin endiselt väga truu, mul polnud mitte kedagi ja polnud lootustki selles suhtes mingit muutust näha, sest mu ümber olid pidevalt täpselt samasugused inimesed – tööl, poes, tänaval – väsinud näod ja igavad teemad. Ei mingit sädet ega ootamatut äratundmist, mis võiks midagi elusat sütitada.
Ja eks ma siis tõmbusingi aegamööda endasse ja hakkasin järjest rohkem internetis olema.
Algul…
Ma otsisin sealt ilu, midagi, mis erutaks ka vaimu, mitte ainult keha. Leidsin kunstipäraseid poose ja stiliseeritud erootikat. Mustvalged visuaalid, veepiisad puusakumerustel, viigileht poolenisti varjatud rinnal, noh, suhteliselt siivas fantaasiamäng, mis lõppes süütu rahuldushetkega.
Aga siis, üsna kiiresti…
Ma liikusin edasi, vajasin järjest kangemat doosi, järjest riivatumat, valusamat, piiritumat puudutust.
Ja mu ees avanes korraga see uus maailm, kõik need leheküljed, see hingeldav ja higistav, oigav ja imev, üdini vaba ja samavõrra räpane pelgupaik, ilma kõhkluste ja tabudeta, ohjeldamatu ja otsekohene. Tõsi küll, ilmselt vastand rafineeritud maitsele, aga seal ma nüüd omadega olin. See oli nagu salaklubi, mis ootas alati vaid mõne klõpsu kaugusel.
Karl
Ma kohtusin Leilaga tolle klubi ees. Ei mäleta nime, aga too oli kuskil Sikupilli juures, mu öömaja ligidal.
Joogitopsid, pori ja kuselaigud. Tümpsuv muusika ja välkuv valgus, mis kõike toda rahvast ligi meelitas. Sääl oli igasuguseid. Oli viisakamaid tüüpe ja oli ka sihukesi, kelle kohta võiks öelda, et need on „nigu maailma tagaotsast välja süljatud”. Nõnda oleks öeld Jaakob, sõber, kes kunagi sigareti pärast tapeti.
Alkohol, tabletiained, süstlaained, suitsevad ained. Nurgatagustes vahtisid mustade silmaaukudega koolnud koos mõne eksind pidulisega, kes olid liiga täis, et aru saada.
Leila oli väga purjus, ta naeris niiviisi tuimalt ja vahtis tühja pilguga enda ette, kirjud käevõrud klõpsusid vasta kiviseina.
Ta oli pidutsema tulnd koos endiste töökaaslastega ehituskaupade letist, aga need olid ta sinna maha jätt.
„Need kepihaiged kanapead,” nigu ta ütles.
Miski habemega