mida tegi ta praegu, kust oli pärit tema varandus – ilmselgelt üsna korralik, arvestades tema külluslikku härrasmeheelu – ja kus asus tema alaline elukoht, rääkimata kuunari kodusadamast, ei osanud keegi arvata ja ta ise oli sõnadega nii kitsi, et temalt ei söandatud ka küsida. Ta ei tundunud mehena, kes end intervjuuga kompromiteeriks, isegi ameeriklastest reporterite ees.
Temast teati ainult nii palju, kui rääkisid ajakirjad, mis teatasid Ebba ilmumisest järjekordsesse sadamasse, eriti sageli Ühendriikide idarannikul. Seal käis kuunar peaaegu korrapäraste vaheaegadega, et täiendada varusid kõigega, mis on vajalik pikkadeks merereisideks. Laevale ei viidud mitte ainult toidumoona, jahu, küpsiseid, konserve, kuivatatud ja värsket liha, veiseid, lambaid, veini, õlut ja teisi alkohoolseid jooke, vaid ka riideid, tarbeesemeid, luksusasju ja muud tarvilikku. Kauba eest maksti kõrget hinda kas dollarites, ginides või mõne muu riigi rahas.
Niisiis, kuigi krahv d’Artigasi eraelust oli vähe teada, oli ta siiski hästi tuntud kõigis Ameerika sadamalinnades Florida poolsaarest Uus-Inglismaani.
Sestap pole üllatav, et krahv d’Artigasi külaskäigusoov Healthful House’i direktorile sellist au valmistas ja ta krahvi viivitamatult vastu võttis.
See oli kuunar Ebba esimene visiit New Berne’i sadamasse. Kahtlemata tõi laeva Neuze’i suudmesse üksnes omaniku kapriis. Mida nad sealt otsisid? Kas tulid varusid täiendama? Ei, sest Pamplico laht ei pakkunud sääraseid võimalusi nagu paljud teised sadamad, näiteks Boston, New York, Dover, Savannah ja Wilmington Põhja-Carolinas ning Charleston Lõuna-Carolinas. Milliseid kaupu ihkas krahv d’Artigas Neuze’i ääres New Berne’i vähetuntud turul oma piastrite ja pangatšekkidega soetada? Craveni maakonna pealinnas elas vaevu viis-kuus tuhat inimest. Siinne kaubandus piirdus teravilja, sealiha, mööbli ja laevade laskemoona ekspordiga. Pealegi oli kuunar paari nädala eest kümme päeva Charlestonis peatunud, et võtta peale täislast siiani teadmata reisiks.
Kas see salapärane isik tuli tõesti ainult selleks, et külastada Healthful House’i? Võimalik, ja selles polnud tõesti midagi üllatavat, sest sanatoorium oli õigustatult väga kuulus.
Võib-olla tekkis ka krahv d’Artigasil huvi kohtuda Thomas Rochiga? Prantsuse leiutaja ülemaailmne kurikuulsus oleks sellist uudishimu igati seletanud. Oli ju tegu hullumeelse geeniusega, kelle leiutised tõotasid kaasaegse sõjakunsti palet revolutsiooniliselt muuta!
Pärastlõunal, just nagu kirjas mainitud, saabus krahv d’Artigas Healthful House’i sadamasse, kaasas Ebba komandör kapten Spade.
Vastavalt korraldustele võeti mõlemad mehed vastu ja juhatati direktori kabinetti.
See ametimees tervitas krahv d’Artigasi isiklikult ja andis end tema teenistusse, soovimata jätta teejuhiks olemise au kellelegi teisele. Krahv avaldas talle vastutulelikkuse eest siirast tänu. Asutuse ühis- ja eluruume tutvustades ei väsinud direktor kirjeldamast haigetele määratud ravi, tema jutu järgi kõvasti paremat kui nad võinuks saada pere keskel, lausa luksuslikku kohtlemist, kordas ta, mille tulemused tõid Healthful House’ile teenitud kuulsuse.
Krahv d’Artigas kuulas oma tavalisest loidusest virgumata, näides katkematust lobast huvituvat, ilmselt selleks, et varjata oma tuleku tõelist põhjust. Pärast tunniajast jalutuskäiku pidas ta siiski paremaks lausuda:
«Härra, kas teil pole siin mitte üht haiget, kellest on viimasel ajal palju kõneldud ja kes on isegi Healthful House’ile märkimisväärselt palju avalikkuse tähelepanu tõmmanud?»
«Te vist peate silmas Thomas Rochi, härra krahv?» päris direktor.
«Tõepoolest … Seda prantslast … Leiutajat, kelle aru näib olevat tõsiselt vaevatud …»
«Tõsiselt vaevatud, härra krahv, ja võib-olla ongi nii parem! Minu arvates ei võida inimkond midagi avastustest, mida saab rakendada ainult hävitustööks, neid on juba niigi palju …»
«Väga tark mõte, härra direktor, selles osas olen teiega päri. Tõeline progress ei vii selles suunas ja mina pean niisuguse tee järgijaid kurjadeks geeniusteks … Aga kas see leiutaja on siis täielikult mõistuse kaotanud?»
«Täielikult mitte, härra krahv, ainult kõiges, mis puudutab igapäevaseid eluks vajalikke toiminguid. Selles osas ei mõista ta enam midagi ega suuda enda eest vastutada. Aga tema leiutaja geenius on endiselt alles, see on vaimu kängumisele vastu pidanud ja kui keegi tema arutute nõudmistega soostuks, siis ma ei kahtle, et ta võiks sünnitada mõne uue sõjamasina … Mille järele pole mingisugust vajadust …»
«Mitte mingisugust, härra direktor,» kordas krahv d’Artigas ja kapten Spade näis temaga nõustuvat.
«Ülejäänu üle, härra krahv, võite ise otsustada. Jõudsimegi just Thomas Rochi paviljoni juurde. Kuigi ta on kõigi turvalisuse huvides teistest eraldatud, koheldakse teda endiselt tema isikule kohase suure hoolega ja ravitakse vastavalt tema seisundile. Siin Healthful House’is on ta pealegi varjul mõistmatute eest, kes võiksid tahta …»
Direktor vangutas lõpetuseks paljutähenduslikult pead, mispeale võõra huulile ilmus vaevumärgatav naeratus.
«Aga kas Thomas Roch ei jää siis hetkekski üksi?» päris krahv d’Artigas.
«Mitte kunagi, härra krahv, mitte kunagi. Tema läheduses viibib alati hooldaja, äärmiselt usaldusväärne mees, kes valdab tema keelt. Juhul, kui tema suust peaks pääsema mõni vihje tema avastuse kohta, pannakse see sedamaid kirja ja eks siis näis, mida sellega edasi peale hakata.»
Sel hetkel heitis krahv d’Artigas kiire pilgu kapten Spade’ile, kes viipas talle arusaamise märgiks. Kui keegi oleks külaskäigu jooksul kaptenit jälginud, oleks ta tähele pannud, et mees silmitses erilise huviga 17. paviljoni ümbritsevat parki ning kõiki selle sissepääse – küllap mingiks tulevaseks ülesandeks valmistudes.
Paviljoni aeda ümbritses Healthful House’i välismüür. See müür kulges piki künka serva, mille teine nõlv laskus lauge kallakuga alla Neuze’i parema kaldani.
Paviljon oli ainult ühekorruseline, Itaalia stiilis terrassiga. Hoone koosnes kahest toast ja eeskojast, mille aknaid kaitsesid rauast trellid. Mõlemal pool paviljoni kõrgusid kaunid puud, tol hetkel suursuguselt täies lehes. Maja ees haljendas värske sametine muru, kust ei puudunud ei mitmekesised põõsad ega värvikirevad lilled. Kogu see umbes poole aakri suurune toredus oli ainult Thomas Rochi käsutuses, kes võis hooldaja valve all vabalt aias ringi käia.
Kui krahv d’Artigas, kapten Spade ja direktor sellesse nurgakesse astusid, märkasid nad paviljoni uksel hooldaja Gaydoni.
Krahv d’Artigasi pilk kinnitus kohe hooldajale ja ta asus teda tungiva tähelepanuga uurima, direktor aga ei pannud seda üldse tähele.
See polnud esimene kord, kui võõrad 17. paviljoni asukat külastasid, sest prantsuse leiutaja oli kindla peale Healthful House’i kõige huvitavam patsient. Sellegipoolest tärkas Gaydonis huvi, sest need kaks meest, kelle rahvust ta aimata ei osanud, olid väga omapärased. Kuigi krahv d’Artigasi nimi polnud talle tundmatu, polnud ta rikast härrasmeest tema idasadamate peatuste ajal kunagi näinud ega teadnud, et kuunar Ebba seisis ankrus Neuze’i suudmes, Healthful House’i künka jalamil.
«Gaydon,» nõudis direktor, «kus on praegu Thomas Roch?»
«Seal,» vastas hooldaja, osutades mehele, kes jalutas mõtlikul sammul paviljoni taga puude vahel.
«Härra krahv d’Artigas sai loa Healthful House’i külastada ja ta ei tahtnud lahkuda nägemata Thomas Rochi, kellest on viimasel ajal nii palju räägitud …»
«Ja räägitaks kindlasti veel rohkem,» lisas krahv d’Artigas, «kui valitsus poleks teda ettevaatuse mõttes sellesse asutusse sulgenud …»
«See oli vajalik ettevaatusabinõu, härra krahv.»
«Tõesti vajalik, härra direktor. Parem, kui leiutaja saladus kustub koos temaga, et maailm saaks rahulikult hingata.»
Olles krahv d’Artigasi silmitsenud, ei lausunud Gaydon enam sõnagi, vaid seadis sammud kahe võõra ees lilleklumbi poole aia tagaosas.
Kõigest