Palgamõrvari mõõk: Klaastrooni eellood. Sarah J Maas

et ei saa orje sinna jätta.

      „Rolfe lööb su maha,” lausus Sam. „Või teeb seda Arobynn, kui Rolfe seda enne ei tee.”

      „Ma pean siiski proovima,” ütles Celaena.

      „Miks?” Sam astus piisavalt lähedale ja Celaenal tarvitses kaaslase näo nägemiseks vaid pea kuklasse kallutada. „Oleme palgamõrvarid. Me tapame inimesi. Me hävitame iga päev elusid.”

      „Meil on valik,” kähistas Celaena. „Võib-olla mitte siis, kui olime lapsed… Kui valikuks oli Arobynn või surm. Aga nüüd… Nüüd on minul ja sinul valik, mida me teeme. Need orjad lihtsalt võeti. Nemad võitlesid vabaduse eest või elasid lahinguväljale liiga lähedal või läbisid siis palgasõdurid nende linna ja röövisid nad. Nad on süütud.”

      „Ja meie polnud?”

      Mälestusväreluse tõttu läbistas midagi jäist Celaena südame. „Meie tapame korrumpeerunud ametnikke ja truudusetuid abikaasasid ja me teeme seda kiirelt ning puhtalt. Siin kistakse lõhki terveid peresid. Igaüks neist oli kunagi keegi.”

      Sami silmad hiilgasid. „Ma ei vaidlegi sulle vastu. Mulle ei meeldi üldse selle asja mõte. Mitte üksnes orjad, vaid Arobynni osalus. Ja need lapsed…” Sam pigistas ninajuurt. „Aga meie oleme ainult kahekesi – meid ümbritsevad Rolfe’i piraadid.”

      Celaena heitis kõvera muige. „Siis on hea, et oleme parimad. Ja suisa suurepärane, et olen Rolfe’ilt ta järgmise kahe päeva plaanide kohta nii palju küsimusi küsinud.”

      Sam pilgutas silmi. „Sa ikka taipad, et see on kõige hulljulgem asi, mida oled iial teinud?”

      „Hulljulge, aga võib-olla ka kõige tähendusrikkam.”

      Sam põrnitses kaaslast piisavalt kaua, et kuumus saaks neiu palged üle ujutada. Justkui näeks Sam otse tema sisse – näeks kõike. Asjaolu, et Sam ei pööranud eemale sellest, mida iganes ta temas nägi, pani Celaena vere soontes trummeldama. „Kui me peamegi surema, eks see võiks siis juhtuda õilsa eesmärgi nimel,” lausus Sam.

      Celaena turtsatas ja kasutas seda ettekäändena Samist eemale astuda. „Me ei sure. Vähemalt minu plaani järgides mitte.”

      Sam ägas. „Sul on juba plaan?”

      Celaena irvitas ja rääkis siis kõigest. Kui ta lõpetas, kratsis Sam ainult pead. „Noh,” möönis noormees liival istudes. „Vahest see töötabki. Peame selle õigesti ajastama, aga…”

      „Aga see töötaks.” Celaena istus Sami kõrvale.

      „Kui Arobynn teada saab…”

      „Jäta Arobynn minu hooleks. Ma mõtlen välja, mida temaga ette võtta.”

      „Võime alati ju lihtsalt… Riftholdi mitte naasta,” pakkus Sam.

      „Mida, paneme putku?”

      Sam kehitas õlgu. Ehkki noormehe pilk püsis lainetel, võis Celaena endamisi vanduda, et Sami põski tumendas puna. „Ta võib väga hästi meid ka tappa.”

      „Kui me põgeneme, jahib Arobynn meid kogu ülejäänud elu. Kui võtame isegi uued nimed, leiab ta meid üles.” Justkui suudaks Celaena kogu oma elu maha jätta! „Arobynn on meisse liiga palju kapitali mahutanud – ja me pole talle veel kogu raha ära maksnud. Ta võtab seda halva investeeringuna.”

      Sami pilk nihkus põhja suunas, justkui näeks ta laiali sirutuvat pealinna ja selle kõrguvat klaaskantsi. „Minu arvates on siin käsil rohkem kui vaid see kaubanduslepe.”

      „Mis mõttes?”

      Sam joonistas nende vahele liiva sisse ringe. „Selles mõttes, et miks üldse meid saata? Arobynni ettekääne meie saatmiseks oli üdini vale. Meie pole selle tehingu jaoks hädavajalikud. Ta oleks võinud täpselt sama hästi saata kaks teist palgamõrvarit, kes kogu aeg üksteisel kõri läbi ei näriks.”

      „Millele sa vihjad?”

      Sam kehitas õlgu. „Võib-olla tahtis Arobynn meid just praegu Riftholdist eemal hoida. Ta soovis, et me terveks kuuks linnast kaoksime.”

      Celaenat läbistas külmavärin. „Arobynn ei teeks seda.”

      „Ei teeks?” küsis Sam kulmukergituse saatel. „Kas me saime kunagi teada, miks Ben tol ööl seal oli, kui Gregori kinni võeti?”