Tule pärija
Taas Susanile,
kelle sõprus muutis minu elu paremaks ja andis sellele raamatule südame.
ESIMENE OSA
Tuha pärija
1
Jumalad küll – see hale ettekujutus kuningriigist lausa kees kuumusest.
Või tundus olukord seepärast selline, et Celaena Sardothien lösutas terrakota-katuse äärel juba keskhommikust saati. Käsi üle silmade heidetud, küpses ta päikese käes aeglaselt nagu need lameleivad, mida linna vaeseimad elanikud aknalaudadele jätsid, sest ei saanud omale tellisahjusid lubada.
Ja jumalad küll, tal oli kõrini sellest lameleivast – teggya, ütlesid nemad selle kohta. Tal oli kõrini krõmpsuvast, sibulasest maitsest, mida isegi suutäied vett ei suutnud minema uhtuda. Kui ta ei saa enam iialgi ühtki ampsu teggya’t, poleks sellest midagi.
Enamasti seetõttu, et see oli ainus, mida ta endale üldse sellest ajast peale lubada sai, kui kaks nädalat tagasi Wendlynis maabus ja pealinna Varesesse suundus. Täpselt nii, nagu andis käsu Suur Keiserlik Majesteet ja Maailma Valitseja, Adarlani kuningas.
Ta oli sunnitud piirduma teggya ja veini virutamisega tänavamüüjate kärudelt pärast seda, kui tal raha otsa sai. Üsna varsti pärast seda, kui oli heitnud ühe pilgu tugevalt kindlustatud lubjakivist lossile, eliitvalvele, nii uhkelt selles kuivas, kuumas tuules lehvivatele koobaltlippudele – ja otsustanud mitte tappa talle määratud sihtmärke.
Niisiis jäid üksnes näpatud teggya… ja vein. Lossimüüride ümber olevaid laugeid künkaid ääristavate viinamarjaistanduste hapukas punane vein – algselt sülitas ta selle maitse välja, ent nüüd nautis vägagi. Eriti alates sellest päevast, kui ta võttis vastu otsuse, et enam pole mõtet suurt millestki hoolida.
Ta küünitas selja taga laskuvate terrakota-katusekivide poole ja kobas samal hommikul sinna vinnatud savist veinikannu järele. Patsutas, otsis seda ja siis…
Ta vandus. Kus pagana päralt see vein on?
Maailm kaldus ja muutus pimestavalt kirkaks, kui ta end küünarnukkidele ajas. Linnud tiirlesid pea kohal ja hoidsid heaga eemale valgesabalisest haukast. Too karmivõitu suleline passis kogu hommiku läheduses asuva korstna otsas ja ootas, millal saaks endale järgmise eine napsata. All looklev turutänav oli hunnitu lõim värvist ja helist, täis eeslikisa, sortimendiga lehvitavaid kauplejaid, nii tuttavaid kui ka võõrapäraseid rõivaid ning rataste kolksumist kahvatutel munakividel. Aga kus pagana pärast oli see…
Ahaa. Seal. Torgatud raske punase katusekivi alla, et seda jahedas hoida. Just seal, kuhu ta toppis selle mõned tunnid tagasi, kui ronis massiivse siseturu katusele kahe kvartali kaugusele jääva lossi välismüüre uurima. Või mis iganes kõlas tema arust ametliku ja kasulikuna enne, kui taipas pigem varjudes lesida. Varjudes, mis ammu selle järelejätmatu Wendlyni päikese käes ära põlesid.
Celaena rüüpas veinikannust – õigemini, üritas. Kann oli tühi. See ilmselt osutus õnnistuseks, sest, jumalad küll, kuidas pea pööritas. Ta vajas vett ja veel teggya’t. Ja vahest midagi ka vapustavalt valuliku lõhkise huule ja kriimustatud põsesarna peale, mille eelmisel ööl linna ühes taberna’s teenis.
Oiates rullis Celaena end kõhuli ja uuris kümmekond meetrit allapoole jäävat tänavat. Ta tundis nüüdseks seal patrullivaid valvureid – registreeris nende näod ja relvad täpselt samamoodi, nagu tegi kõrgetel lossimüüridel passivate valvuritega. Ta jättis meelde nende vahetused ja selle, kuidas nad lossi viivat kolme massiivset väravat avasid. Näis, et Ashryverid ja nende eelkäijad võtsid ohutust väga-väga tõsiselt.
Varesesse saabumisest oli möödas kümme päeva. Pärast seda, kui ta rannikult otse sinna ruttas. Mitte seepärast, et ta kihutas nii innukalt oma sihtmärke tapma, vaid seetõttu, et linn oli nii neetult suur. See näis olevat parim võimalus vältida immigratsiooniametnikke, kelle eest ta minema lipsas. Selle asemel, et registreerida end nende oh-kui-heldesse tööprogrammi. Pealinna kiirustamine andis ka teretulnud tegevust pärast merel veedetud nädalaid, kus polnudki erilist soovi teha muud, kui oma kitsukese kajuti ahtal voodil lebada või peaaegu usulise fanatismiga oma relvi teritada.
Sa pole muud kui argpüks, lausus Nehemia talle.
Iga tõmme luisuga kajas sellest. Argpüks, argpüks, argpüks. See sõna jälitas igal kilomeetril üle ookeani.
Ta andis tõotuse – tõotuse Eyllwe vabastada. Niisiis otsustas Celaena nende ahastus- ja raevuhetkede vahel ning Chaoli ja Wyrdi võtmetele ja seljataha jäetule ning kaotatule mõtlemise seltsis, et järgib siinsele rannale jõudes üht plaani. Üht plaani, mis, olgu kuitahes hullumeelne ja ebatõenäoline, aitaks vabastada orjastatud kuningriiki: tuleb leida ja purustada Wyrdi võtmed, mida Adarlani kuningas oma jubeda impeeriumi ehitamiseks kasutas. Ta nõustus rõõmuga end hävitama, et seda plaani ellu viia.
Ainult tema, ainult kuningas. Just nii, nagu pidigi olema. Ei mingit elukaotust peale tema enda, ei ühtki määritud hinge peale tema. Koletise põrmustamiseks on vaja koletist.
Kui ta peab siin olema tänu Chaoli vääriti suunatud headele kavatsustele, võis vähemalt saada vajalikke vastuseid. Erileas leidus üks isik, kes oli kohal siis, kui Wyrdi võtmeid kasutas vallutav deemonirass. Kes moonutas need kolmeks nii võimsa väega tööriistaks, et need peideti ära tuhandeteks aastateks ja pühiti peaaegu mälust. Haldjate kuninganna Maeve. Maeve teadis kõike – nagu võiski eeldada, kui sa olid vanem kui muld.
Niisiis oli esimene samm tema rumalas, totras plaanis üsna lihtne: otsi Maeve üles, hangi vastused selle kohta, kuidas Wyrdi võtmeid hävitada ja mine siis Adarlani tagasi.
See oli vähim, mida teha saab. Nehemia ja – ja… paljude teiste heaks. Temasse polnud enam midagi alles jäänud. Mitte eriti. Üksnes tuhk ja tühimik. Lisaks sõbranna eest ihusse kraabitud murdmatu tõotus. Sõbranna eest, kes nägi tema tegelikku palet.
Kui nad Wendlyni suurimas sadamalinnas maabusid, imetles ta paratamatult ettevaatust, millega laev randumisse suhtus – oodati kuuvalguseta ööd. Seejärel topiti Celaena ja teised Adarlani pagulasnaised galeeri ja navigeeriti edasi korallbarjääris olevate salakanalite kaudu. See oli mõistetav: korallrahu pakkus peamist kaitset, mis Adarlani leegione sellest rannalt eemal hoidis. Lisaks oli see osa temale kui kuninga kangelasele antud missioonist.
See oli see teine ülesanne, mis kuklas kripeldas: tuleb leida viis takistada kuningal Chaoli või Nehemia peret hukkamast. Too jäle Adarlani türann tõotas seda teha, kui Celaenal ei õnnestu Wendlyni merekaitse plaane hankida ja kuningat ning printsi nende iga-aastasel kesksuve ballil maha nottida. Aga maabudes tõukas ta kõik sellised mõtted kõrvale, kui pagulasnaised rannale aeti ja sadama ametnikud nad ridamisi ette võtsid.
Paljusid naisi katsid seest ja väljast vermed, nende silmades kiiskas kaja mis iganes neile Adarlanis osaks langenud õudustest. Nii et isegi pärast seda, kui Celaena maabumise kaoses laevalt haihtus, jäi ta lähedal asuvale katusele, kuni naisi ühte majja saadeti – seal leiaks nad kodud ja töökohad. Ainult et Wendlyni ametnikud võisid nad hiljem mõnda vaiksesse linnajakku viia ja nende kallal omavolitseda. Müüa neid. Teha haiget. Need olid ju pagulased: soovimatud ja igasuguste õigusteta. Ühegi hääleta.
Aga ta ei jäänud sinna pelgalt paranoia tõttu. Ei – Nehemia oleks samuti paigale jäänud veendumaks, et naised pole ohus. Seda taibates sattus Celaena pealinna viivale teele niipea, kui oli kindel, et naistega on kõik hästi. Lossi imbumise välja mõtlemine oli lihtsalt midagi, millega sisustada oma aega, kuni ta otsustas, kuidas plaani esimesi samme teostada. Kuni ta üritas lõpetada Nehemia peale mõtlemist.
Kõik sujus kenasti – kenasti ja kergesti. Tee peal väikestes metsasaludes ja küünides redutades läbis ta maastiku nagu vari.
Wendlyn. Müütide ja monstrumite maa. Maa, kus legendid ja luupainajad said lihaks.
Kuningriik ise oli sooja kaljuse liiva laotus tihke metsaga. See muutus üha rohelisemaks seal, kus künkad sisemaa poole rullusid ja kõrguvateks tippudeks teravnesid. Rannik ja maa pealinna ümber olid kuivad, justkui oleks päike küpsetanud ära kõik peale kõige sitkema taimestiku. Meeletu