isend sedagi, et Celaena järele jõuaks, kui ta paari tavapärase mära poole suundus. Ratsud olid ilmetul väljakul ühe küna külge seotud. Kui mälu Celaenat alt ei vedanud, sõitsid haldjad tavaliselt oluliselt uhkematel ratsudel. Ilmselt saabus too teisel kujul ja ostis need siitsamast.
Kõigil haldjatel oli teine, loomalik kuju. Celaena esines praegu oma kujul, tema surelik inimkeha oli sama loomalik kui pea kohal tiirutavad linnud. Aga mis oli haldja kujuks? Ta võis olla hunt, mõtles Celaena, sest mitmekihiline keepmantel voogas kasukana poolde reide ja sammude kaja polnud kuulda. Või siis mägilõvi, arvestades seda kiskjalikku nõtkust.
Haldjas istus selga suuremale märale ning jättis neiule kirju ratsu. Too näis juba alguses rohkem kiire ampsu hankimisest huvituvat kui üle maa vantsimisest. Sellisel juhul on neid kaks. Aga nad olid läinud piisavalt kaugele ka selgitusteta.
Celaena toppis pauna sadulakotti ja käänas käsi nii, et varrukad randmetel kitsaid armivöösid varjaks. Meenutusi sellest, kus olid kunagi ahelad. Kus oli olnud tema. Polnud haldja asi. Ega ka Maeve asi. Mida vähem nad temast teavad, seda vähemat saavad tema vastu kasutada. „Olen kohanud mõningaid rõõmutuid sõdalasetüüpe, aga sina oled vist see kõige süngem.” Haldja pea rapsas kähku tema poole ja Celaena venitas endast sõnad välja: „Oi, tere. Sa vist tead, kes ma olen, nii et ma ei hakka end tutvustamisega vaevama. Aga enne, kui mind kärutatakse jumalad-teavad-kuhu, tahaksin sinust aimu saada.”
Haldja huuled tõmbusid peeneks kriipsuks. Ta silmitses väljakut, kus inimesed nüüd neid vahtisid. Ja korraga leidsid kõik endale mõne muu koha, kus olla.
Kui rahvahulk laiali sibas, teatas haldjas: „Oled minu kohta nüüdseks tabanud ära piisavalt palju, et teada seda, mida vaja.” Ta kõneles tavakeelt ja aktsent oli vaevumärgatav – mõnus, kui Celaena olnuks piisavalt helde selle tunnistamiseks. Pehme, rulluv nurrumine.
„Hea küll. Kuidas ma pean sind siis kutsuma?” Celaena haaras sadulast, kuid ei hüpanud veel.
„Rowan.” Tundus, nagu oleks haldja tätoveering päikest imenud. See oli nii tume, et mõjus värskelt peale kantuna.
„Noh, Rowan…” Oi, talle ei meeldinud enda toon üldse. Haldja silmad ahenesid veidi hoiatuseks, kuid Celaena jätkas: „Kas tohib küsida, kuhu me läheme?” Ta pidi olema purjus – endiselt purjus või laskunud uuele apaatiatasemele, kui haldjaga sel moel kõneles. Aga ei suutnud peatuda ka siis, kui jumalad või Wyrd või saatuselõimed valmistusid tõukama teda tagasi algse tegevusplaani poole.
„Viin sinna, kuhu sind on kutsutud.”
Kuni Celaena saab kohtuda Maevega ja küsida vajalikke küsimusi, ei hoolinud ta eriti sellest, mil moel Doranelle’i läheb. Või kellega rändab.
Tee, mida vaja, ütles Elena talle. Oma tavapärasel moel jättis Elena muidugi täpsustamata, mida Celaena Wendlynisse saabudes tegema peab. Vähemalt tundus see etem kui lameleiba süüa ja veini kaanida ning lasta end hulkuriks pidada. Ehk on ta juba kolme nädala pärast Adarlani viival paadil, kaasas vastused kõigile küsimustele.
See oleks pidanud temasse energiat süstima. Selle asemel leidis neiu end hääletult mära selga istumas, otsas nii sõnad kui ka tahe neid kasutada. Juba viimased minutid suhtlust imesid ta täiesti tühjaks.
Oligi parem, et Rowan ei näidanud välja kavatsustki rääkida, kui Celaena tema järel linnast välja ratsutas. Valvurid viipasid nad niisama müüridest läbi, mõned taganesid koguni eemale.
Edasisel teekonnal ei küsinudki Rowan, miks Celaena siin viibib ja mida ta viimase kümne aasta jooksul teinud on, kui maailm põrgusse kihutas. Isend tõmbas kahvatu kapuutsi üle hõbedaste juuste ja liikus edasi, kuigi endiselt oli küllaltki lihtne tema teistsugusust ära tabada. Ta oli sõdalane ja talle kehtisid vaid tema enda seadused.
Kui ta oli tõesti nii vana, kui Celaena kahtlustas, ei tähendanud neiu tõenäoliselt tema jaoks tolmukübemest palju rohkemat. Üks elusähvakas haldja kaua põlenud surematuse leegis. Ilmselt suudaks haldjas ta pikemalt mõtlemata tappa ja liiguks siis järgmise ülesande juurde. Olles üdini häirimatu asjaolust, et lõpetas Celaena eksistentsi.
See ei hirmutanudki Celaenat nii palju, kui oleks pidanud.
3
Terve kuu nägi ta sama unenägu. Igal ööl, ikka ja jälle, kuni Chaolile kangastus see juba ka ärkvel olles.
Archer Finn oigamas, kui Celaena pistoda mehe ribide vahele ja südamesse torkas. Ta embas nägusat kurtisaani nagu armuke, ent kui Celaena pilgu üle Archeri õla heitis, olid tema silmad surnud. Õõnsad.
Unenägu nihkus. Chaol ei suutnud midagi öelda, midagi teha, kui kuldpruunid juuksed mustaks tumenesid ja agoonias tõmblev nägu ei kuulunudki Archerile, vaid Dorianile.
Kroonprints võpatas. Celaena hoidis teda tugevamini, väänas pistoda viimast korda enne, kui lasi Dorianil tunneli hallidele kividele variseda. Doriani veri kogunes juba loiku – liiga ruttu. Aga Chaol ei suutnud endiselt liigutada, ei suutnud sõbra või armastatud naise juurde minna.
Haavad Doriani kehal mitmekordistusid ja neist voolas verd – meeletult verd. Chaol tundis neid haavu. Kuigi Chaol ei näinud seda laipa, tuhnis ta läbi kõik hilisemad aruanded. Need kirjeldasid detailselt, mida Celaena Kalmuga seal kõrvaltänaval tegi. Kuidas neiu käest ära läinud palgamõrvarit Nehemia tapmise eest rappis.
Celaena langetas pistoda. Iga sätendavalt teralt langev veretilk saatis laineväreluse tema ümber juba kogunenud lompi. Neiu kallutas pea kuklasse ja hingas sügavalt sisse. Ahmis sisse surma enda ees, võttis selle oma hinge. Kättemaks ja ekstaas oma vaenlast veristades segunemas. Oma tõelist vaenlast. Havilliardi impeeriumi.
Unenägu nihkus taas. Nüüd jäi Chaol Celaena keha alla lõksu, kui neiu tema peal vähkres, pea endiselt kuklas. Sama ekstaatiline ilme üle tema verepritsmeid täis näo kirjutatud.
Vaenlane. Armuke.
Kuninganna.
Mälestus unenäos killustus, kui Chaol Doriani poole silmi pilgutas. Too istus suures saalis nende vanas lauas ja ootas vastust millelegi, mida just öelnud oli. Chaol võpatas vabandavalt.
Kroonprints ei vastanud Chaoli nõrgale muigele. Selle asemel lausus Dorian vaikselt: „Sa mõtlesid temast.”
Chaol võttis suutäie lambahautist, kuid ei tundnud mingit maitset. Dorian oli liiga tähelepanelik. Ja Chaolil polnud mingit huvi Celaenast rääkida. Ei Dorianiga, ei kellegagi. Tõde, mida Chaol tema kohta teadis, võib seada ohtu rohkem elusid kui Celaena oma.
„Mõtlesin oma isast,” valetas Chaol. „Kui ta paari nädala pärast Anielle’i naaseb, lähen kaasa.” See oli hind, mida tuli maksta Celaena toimetamise eest ohutusse Wendlyni. Tema isa toetus juhul, kui Chaol läheb tagasi Hõbejärve ja võtab jälle kanda oma tiitli Anielle’i pärijana. Ja Chaol oli valmis seda ohvrit tooma. Ta oleks toonud ükskõik millise ohvri, et Celaenat ja tema saladusi väljaspool ohtu hoida. Isegi nüüd, kui Chaol teadis, kes – mis Celaena on. Isegi pärast seda, kui Celaena talle kuningast ja Wyrdi võtmetest rääkis. Kui Chaol peab selle eest nii ränka hinda maksma, siis olgu nii.
Dorian heitis kiire pilgu kõrge laua poole, kus einestasid kuningas ja Chaoli isa. Etiketi järgi peaks kroonprints nende juures sööma, kuid tema otsustas hoopis Chaoli kõrvale istuda. See oli esimene kord terve igaviku jooksul, kui Dorian seda tegi. Esimene kord, kui nad vestlesid pärast pingelist otsust Celaena Wendlynisse saata.
Dorian oleks mõistnud, kui teaks täit tõtt. Aga Dorian ei tohtinud teada, kes ja mis Celaena on või mida kuningas tegelikult plaanib. Hävitava hukatuse võimalus on liiga suur. Ja Doriani enda saladused ise piisavalt surmavad.
„Kuulsin kuulujutte su lahkumisest,” lausus Dorian ebalevalt. „Ei taibanud, et need olid tõesed.”
Chaol noogutas. Ta üritas sõbra jaoks leida sobilikke sõnu – ükskõik mida.
Nad polnud endiselt omavahel kõnelenud sellest teisest asjast nende vahel. Sellest teisest tõekillust, mis ilmnes tollest tunnelis veedetud ööst: Dorianis leidub võluväge.