või veinist või ratsutamisest.
Oma luudes, veres ja hinges oli ta nii-nii väsinud. Ükskõik kellega rääkimine kurnas liigselt. See tegi Rowanist täiusliku kaaslase, sest olend ei lausunud Celaenale ainsatki sõna.
Maapinnale langes hämarik. Tee juhatas neid läbi tihke metsa, mis levis mägedesse ja üle nende. Puud muutusid küpressidest tammedeks, kitsastest tüvedest pikkadeks ja uhketeks. Metsaalust täitsid põõsastikud ja siin-seal leidus sammaldunud rahnusid. Isegi paisuvas pimeduses tundus, et mets hingab. Soe õhk ümises ja jättis Celaena keelele metalse maitse. Kaugel nende taga mürises äike.
Oleks see vast tore. Eriti nüüd, mil Rowan viimaks laagri üles löömiseks sadulast alla ronis. Sadulakottide põhjal otsustades polnud tal telki kaasas. Ega magamisaluseid. Ega tekke.
Ilmselt oli nüüdseks mõistlik eeldada, et Celaena külaskäik Maeve juurde ei tule vist kuigi meeldiv.
Kumbki neist ei rääkinud, kui nad hobused puude vahele viisid. Tee pealt piisavalt kaugele, et mööduvate rändurite eest varjule jääda. Rowan kallas nende varustuse valitud laagripaika ja viis oma mära lähedalasuva oja juurde, mille vulinat ta ilmselt nende teravatipuliste kõrvadega kuulis. Tal ei vääratanud kerkivas pimeduses ükski samm, kuigi Celaena lõi küll mõne kivi ja juure vastu varbad ära. Suurepärane nägemine, isegi pimedas – veel üks haldjate omadus. Midagi, mida tal võiks olla, kui ta…
Ei, selle peale ei tohi mõelda. Mitte pärast seda, mis teisel pool väravat juhtus. Ta moondus siis – ja see oli piisavalt jube meenutamaks, et tal pole mingit huvi seda enam kunagi veel kogeda.
Kui hobused joodetud, ei jäänud Rowan teda ootama ning viis mõlemad märad laagrisse tagasi. Celaena kasutas privaatsust omaenda vajaduste rahuldamiseks, laskus siis rohusele nõlvale põlvili ja jõi ojast isu täis. Jumalad küll, see vesi maitses… uue ja iidse ja vägeva ja hõrguna.
Ta ahmis vett seni, kuni taipas, et tühimik kõhus võib vabalt ka näljast tuleneda. Neiu tuikus laagrisse tagasi ja leidis peatuspaiga üles Rowani hõbejuuste läike järgi. Haldjas ulatas sõnatult veidi leiba ja juustu ning jätkas hobuste harjamist. Celaena pobises tänutäheks, kuid ei vaevunud abi pakkuma ja vajus kõrguva tamme najale istuma.
Kui vats enam nii väga ei valutanud ja Celaena mõistis, kui valjusti ta õuna mugis, mille Rowan hobuseid toites talle samuti ette viskas, kogus neiu piisavalt energiat ja küsis siis ettevaatlikult: „On Wendlynis tõesti niipalju ohtusid, et me ei saa lõkkega riskida?”
Haldjas istus puu najale, sirutas jalgu ja ristas need pahkluu kohalt. „Surelike puhul mitte.”
Tema esimesed sõnad Celaenale pärast linnast lahkumist. See võis olla katse teda hirmutada, kuid Celaena luges mõttes siiski üles kõik oma relvad, mida kaasas kandis. Ta ei kavatsenudki küsida. Ei tahtnudki teada, mis sorti olendid võiks tule poole roomata.
Pea kohal tõusis õhku puidu ja sambla ja kivi pundar, mis oli täis raskete lehtede sahinat, paisunud oja kurinat ning sulistiibade laperdamist. Ja seal, ühe lähedalasuva rünka ääre kohal varitses kolm paari pisikesi, kumavaid silmi.
Silmapilkselt oli Celaena pistoda käepide tema peos. Kuid nemad vaid põrnitsesid. Rowan ei paistnud tähelegi panevat. Üksnes toetas pea tammetüve vastu.
Nad olid alati teda tundnud, see väike rahvas. Isegi siis, kui mandrit kattis Adarlani vari, tundsid nad ta ikkagi ära. Laagripaikadesse jäeti väikseid kinke – värske kala, üks musti sõstraid täis leht, üks lillepärg. Ta eiras neid ja hoidis Tammelaanest nii kaua eemal kui suutis.
Härjapõlvlased pidasid silmi pilgutamata valvet. Celaena soovis endamisi, et poleks nii kähku oma toitu alla kugistanud, ja jõllitas vastu. Ta oli valmis iga hetkega kaitseasendisse kargama. Rowan püsis endiselt paigal.
Mis iganes iidseid vandeid härjapõlvlased Terrasenis austasid, ei pruukinud need siin kehtida. Juba selle mõtte ajal kumas puude vahel rohkem silmi. Veel hääletuid tunnistajaid tema saabumisele. Sest Celaena oli haldjas või midagi krantsilaadset. Tema vaarema oli Maeve õde ja kuulutati pärast surma jumalannaks. Naeruväärne, tõesti. Mab oli vägagi surelik, kui sidus oma elu inimprintsiga, kes teda nii raevukalt armastas.
Neiu mõtiskles selle üle, kui palju need olevused teadsid sõdadest, mis Celaena maa laastasid. Kui palju teadsid nad maha notitud haldjatest ja härjapõlvlastest, iidsete laante põletamisest või Terraseni pühade hirvesokkude mõrvamisest. Ta mõtiskles selle üle, kas nad olid üldse kunagi kuulnud, mis nende sugulastest seal läänes sai.
Ta ei teadnud, kuidas suutis sellest üldse hoolida. Aga nad mõjusid nii… uudishimulikena. Ennastki üllatades sosistas Celaena ümisevasse öhe: „Nad elavad veel.”
Kõik silmad haihtusid. Pilku Rowani poole heites polnud too veel silmi avanud. Ent neiut vaevas aimdus, et sõdalane oli kogu selle aja valvas olnud.
6
Dorian Havilliard seisis isa hommikusöögilaua ees, käed selja taga. Kuningas saabus küll paar hetke tagasi, ent ei käskinud tal istet võtta. Varem oleks Dorian selle kohta juba ammu midagi öelnud. Ent võluvägi ja asjaolu, et ta tiriti mis iganes jamasse, kus viibis Celaena. Kui ta nägi salakäikudes teist maailma… see muutis kõike. Parim, mida ta neil päevil teha sai, oli hoida madalat profiili – et isa või keegi teine liiga pikalt tema suunas ei vaataks. Niisiis seisis Dorian laua ees ja ootas.
Adarlani kuningas lõpetas küpsetatud kana ja rüüpas lonksu oma veripunasest klaasist. „Oled sel hommikul vaikne, prints.” Erilea alistaja sirutas suitsukalaga liua poole.
„Ootasin, et te kõnetaks mind, isa.”
Öömustad silmad nihkusid tema poole. „Tõesti ebatavaline.”
Dorian tõmbus pingesse. Ainult Celaena ja Chaol teadsid tõtt tema võluväe kohta. Ja Chaol tõukas ta nii järsult eemale, et Dorian ei tundnud vajadust isegi proovida end oma sõbrale selgitada. Aga loss kihas nuhkidest ja tallalakkujatest, kes ei tahtnud muud, kui oma positsiooni mis iganes teadmiste abiga kergitada. Selle hulka kuulus omaenda kroonprintsi maha müümine. Kes teadis? Kes nägi teda koridorides või raamatukogus luusimas või avastas Celaena kambrisse peidetud raamatupaki? Nüüdseks oli ta selle küll hauakambrisse kolinud ja käis seal igal ööl – mitte selleks, et otsida vastuseid teda vaevavatele küsimustele, vaid lihtsalt ühe tunni puhta vaikuse nimel.
Isa jätkas einestamist. Dorian oli isa privaattubades viibinud ainult paar korda oma elus. See võis olla omaette mõis koos raamatukogu, söögitoa ja nõukogusaaliga. Need võtsid enda alla terve klaaskantsi tiiva Doriani ema majatiiva vastas. Ema ja isa polnud iial ühes voodis maganud ja Dorian ei tahtnudki sellest rohkemat teada.
Ta avastas endal isa uuriva pilgu. Kumerat klaasseina läbistav hommikupäike muutis iga armi ja täkke kuninga näol veelgi võikamaks. „Sa lõbustad täna Aedion Ashryverit.”
Dorian säilitas enesevalitsuse parimal võimalikul moel. „Kas tohin küsida, miks?”
„Kindral Ashryver ei suutnud oma mehi siia tuua. Tal on Turma saabumist oodates veidike vaba aega üle. Teile mõlemale tõuseks sellest tulu, kui õpiksite üksteist paremini tundma. Arvestades, et sinu sõprade valik on viimasel ajal nii… lihtlabane olnud.”
Maagia külm raev küünistas end mööda printsi selgroogu üles. „Kogu austuse juures, isa, on mul vaja ette valmistada kaks koosolekut ja…”
„See ei kuulu arutelu alla.” Isa jätkas söömist. „Kindral Ashryverit on teavitatud. Sina kohtud temaga Aedioni kambri ukse taga keskpäeval.”
Dorian teadis, et oleks pidanud suu kinni hoidma, kuid avastas end küsimas: „Miks te Aedioni ülepea sallite? Miks teda elus hoida – miks temast kindral teha?” Ta ei suutnud selle üle imestamist lõpetada mehe saabumishetkest alates.
Isa saatis väikese, läbinägeva muige. „Sest Aedioni maruviha on kasulik relv. Ta suudab oma rahvast joonel hoida. Tema ei riski nende tapatalgutega. Mitte nüüd, kus tal nii palju kaotada on. Ta oskas paljud võimalikud Põhjala mässud eos summutada just selle hirmu tõttu, sest teab hästi, et esimesena kannataks tema enda inimesed