märguannet, tõusis ja painutas sõrmi. „Tundub korras olevat.”
„Need on pisivigastused, aga hoidke silma peal.” Sorscha kallas verise vee ruumi tagaosas olevasse valamusse. „Ja järgmine kord ei pea te siia alla tulema. Saatke – saatke vaid sõna, Tema Kuninglik Kõrgus. Tuleme rõõmuga appi.” Ta tegi tantsijale omase pikajalgse nõtkusega sügava kniksu.
„Sina oled kogu selle aja lõunatiiva eest vastutanud?” Küsimus küsimuse sees oli piisavalt selge: Oled näinud kõike? Igat seletamatut vigastust?
„Me peame patsientide kohta arhiive,” lausus Sorscha vaikselt. Nii, et seda ei kuuleks keegi, kes lahtisest uksest möödub. „Aga vahel unustame kõike üles kirjutada.”
Ta polnud kellelegi nähtust rääkinud. Asjadest, mis ei mõjunud loogilisena. Dorian kummardas kähku tänutäheks ja sammus ruumist välja. Kui paljud, mõtiskles ta, olid näinud enamat, kui nad välja näitasid? Ta ei tahtnudki seda teada.
Sorscha sõrmed lõpetasid õnneks vabisemise selleks ajaks, kui kroonprints katakombidest lahkus. Mingi kestma jäänud hool Silbalt, ravitsejate jumalannalt ja rahu ning rahuliku surma toojalt aitas neid hoida värisemast ka siis, kui ta kroonprintsi kätt lappis. Sorscha nõjatus leti vastu ja hingas pikalt välja.
Need kriimud ei väärinud sidet, aga iseka ja rumalana tahtis ta imekaunist printsi sel toolil nii kaua kinni pidada, kui ainult suutis.
Ja too isegi ei teadnud, kes ta on.
Ta määrati aasta tagasi täieõiguslikuks ravitsejaks. Teda kutsuti lugematuid kordi printsi, kaptenit ja nende sõbrannat üle vaatama. Ja kroonprintsil polnud endiselt tema olemusest aimugi.
Ta ei valetanud kroonprintsile selle kohta, et nad ei täheldanudki kõike üles. Küll aga mäletas ta kõike. Eriti seda ööd mitu kuud tagasi, kui nad kolmekesi ära veristati. Plika jahikoer sai samuti viga, kuid ühtki selgitust ei antud. Keegi ei tõstnud kära. Ja see plika, nende sõbranna…
Kuninga kangelane. See ta oli.
Tundus, et mingil ajal ka armuke nii printsile kui ka tollele kaptenile. Sorscha aitas Amithyl pärast jõhkrat duelli noort naist põetada, millega too oma tiitli võitis. Vahel käis Sorscha teda üle vaatamas ja avastas plika voodist printsi embusest.
Ta teeskles hoolikalt ükskõiksust, sest kroonprints oli selle koha pealt kurikuulus, mis naisi hõlmas, ent… see ei hoidnud ära ängistavat valu südames. Siis asjad muutusid. Kui plikat gloriellaga mürgitati, langes hoopis kapten tema käte vahele. Kapten käitus nagu puuri vangistatud elajas ja trampis ruumis ringi seni, kuni Sorscha enda närvid katkesid. Polnud üllatav, et mitu nädalat hiljem saabus plika ümmardaja Philippa Sorscha käest rasedusvastast jooki tooma. Philippa ei öelnud, kellele, aga Sorscha polnud idioot.
Nädal pärast seda külastas Sorscha kaptenit. Mehe nägu uuristasid neli jõhkrat vagu ja tema silmis helkis surnud pilk. Siis viimaks sai Sorscha asjale pihta. Ja mõistis veel seda, et mis iganes viimati printsi, kapteni, plika ja tema koera veristamise ajal nende vahel aset leidis, oli nüüd lõplikult murtud.
Eriti selle plika puhul. Celaena. Nii kuulis Sorscha neid kogemata ütlemas, kui arvasid, et tema on ruumist lahkunud. Celaena Sardothien. Maailma vägevaim palgamõrvar ja nüüd kuninga kangelane. Veel üks saladus, mida Sorscha pidas nii, et nemad seda ei teadnudki.
Ta oli nähtamatu. Ja enamikul päevadel selle üle rõõmus.
Sorscha kortsutas töölauda vaadates kulmu. Ta peab enne lõunasööki valmistama pool tosinat jooki ja mähist. Kõik neist keerukad, kõik Amithy poolt tema kaela visatud. Too hiilis ju alati esimesel võimalusel minema. Kõigele lisaks ootab veel ees iganädalane kiri sõbrale, kes soovib palee kohta igat väiksematki üksikasja teada. Juba ainuüksi nendele ülesannetele mõtlemine pani pea valutama.
Oleks see olnud ükskõik kes muu peale printsi, oleks ta käskinud neil mõni teine ravitseja otsida.
Sorscha asus taas usinalt tööle. Naine uskus kaljukindlalt, et kroonprints unustas ta nime juba uksest väljudes. Dorian on maailma võimsaima impeeriumi pärija ja Sorscha surnud vanemad olid pärit Fenharrow’s tuhaks põletatud külast – külast, mida keegi enam ei mäleta.
Aga see ei takistanud naisel Doriani armastamast, nagu ta seda endiselt tegi. Nähtamatuna ja salajas sellest ajast saati, kui printsi kuus aastat tagasi esimest korda silmas.
7
Pärast esimest ööd ei lähenenud Celaenale ja Rowanile enam keegi. Rowan igatahes ei öelnud selle kohta sõnagi ega pakkunud külma vastu oma keepmantlit või muud kaitset. Celaena magas küljel kerratõmbununa ja vahetas iga paari minuti järel poolt, kui mingi juurikas või kivike tema selga kaevus. Või kargas siis ärkvele selle peale, et öökull kriiskas – või midagi hullemat.
Ajaks, kui valgus halliks tõmbus ja udu puude vahelt allapoole hõljus, tundis Celaena end rohkem kurnatuna kui eelmisel ööl. Pärast hääletut hommikueinet leiva, juustu ja õuntega jäi ta oma mära seljas peaaegu tukkuma, kui nad jätkasid teed ülesmäge mööda metsast künkarada.
Nad möödusid üksikutest teelkäijatest – peamiselt inimestest, kes oma vankreid alla turule juhtisid. Kõik nad heitsid pilgu Rowanile ja tõmbusid vaistlikult tee pealt eest. Mõned pobisesid koguni armuandmispalveid.
Celaena kuulis juba ammu, et haldjad elasid Wendlynis rahumeelselt inimeste kõrval, nii et vahest tulenes nende kohatud kabuhirm Rowanist endast. Ega see tätoveering just kaasa ei aidanud. Celaena kaalus küsimust, mida need sõnad tähendavad, kuid see sisaldaks kõnelemist. Ja kõnelemine tähendas luua mingit… suhet. Tal oli sõpradest kõrini. Kõrini ka sellest, et nad surid.
Niisiis hoidis Celaena kogu päeva suu kinni, kui nad läbi metsa üles Cambria mägedesse ratsutasid. Laas muutus lopsakamaks ja tihedamaks ning mida kõrgemale nad jõudsid, seda udusemaks läks mets. Hiigelsuured udulaamad hõljusid mööda ja hellitasid nägu, kaela, selgroogu.
Veel üks külm ja õnnetu laagriöö tee kõrval ja nad ratsutasid koidikul edasi. Selleks ajaks jõudis udu imbuda läbi tema riiete ja naha ning sättis end sisse otse luude kõrval.
Kolmandaks õhtuks loobus Celaena lootusest tule järele. Ta leppis koguni külma ja nende talumatute juurte ning selle näljaga, mille tera ei suutnud nüristada ükskõik kui suur kogus leiba ja juustu. Tuiked ja valu koguni rahustasid omamoodi.
Mitte lohutavad, aga… tähelepanu kõrvale juhtivad. Teretulnud. Ära teenitud.
Celaena ei tahtnud teada, mida see tema kohta tähendas. Ta ei lubanud endal nii kaugele sisemusse vaadata. Ta jõudis sel päeval ohtlikult lähedale, kui nägi prints Galanit. Ja sellest piisas.
Nad kaldusid kustuva pärastlõuna viimastel tundidel rajalt kõrvale ja lõikasid üle samblase maa. See pehmendas igat sammu. Ta polnud juba päevade kaupa ühtki linna näinud ja graniitrahnudesse olid nüüdseks uuristatud keerised ning mustrid. Ilmselt tähised – hoiatused inimestele, et need heaga eemale hoiaks.
Nad pidid olema Doranelle’ist veel nädala kaugusel, ent Rowan suundus mägesid mööda, mitte neist üle. Üsna sageli ronis vaikiv kaaslane veelgi kõrgemale ja nende tõusu katkestasid aeg-ajalt platood ning metslillede välud. Celaena ei kohanud oma teel vaatluspaiku, niisiis polnud tal aimugi, kus nad olid või kui kõrgel. Ainult lõputu mets ja lõputu ronimine ja lõputu udu.
Suitsu haistis ta enne, kui nägi tulesid. Mitte laagrilõkkeid, vaid valgust hoonest, mis kerkis puude vahelt üles ja liibus mäenõlva seljale. Kivid olid tumedad ja iidsed – tahutud millestki muust kui kõikjal laiuvast graniidist. Silmad nägid suurt vaeva, kuid tal ei jäänud märkamata puude vahele põimitud rõngas kõrguvatest kivilahmakatest, mis kogu kindlust ümbritsesid. Raske oli neid mitte märgata, kui nad kahest hiigelkivist möödusid. Kivihiiglased keerdusid üksteise poole justkui võimsa lojuse sarved ja tema naha vastu laksas kõrvetav vool.
Kaitsepiirded – maagilised kaitsepiirded. Tema sisikond keerles. Kui need ei hoidnudki vaenlasi eemal, siis kindlasti hoiatasid nende saabumisest. See tähendas, et kolmest kogust koosnev patrull kõigis kolmes tornis,