tle>
Emale ja isale – mu parimatele ergutajatele
Esimene raamat
Tüdruk ei teadnud, et hunt on üks nurjatu elajas, ja seetõttu ei kartnud teda.
Esimene peatükk
Scarlet laskus Rieux’ trahteri taga asuva kõrvaltänava poole, kui tahvel ta kõrvalistmel plärisema lõi ja kostis masinlik teade: „Sissetulev sõnum mademoiselle Scarlet Benoit’le Toulouse’i Politseiteenistuse kadunud isikute osakonnalt.”
Süda kurku hüppamas, suutis ta veel viimasel hetkel kõrvale põigata, enne kui hõljuki parempoolne külg oleks vastu kivimüüri kriipinud. Ta vajutas pidurit, kuni sõiduki pidama sai. Scarlet seiskas mootori, teise käega juba kõrvale heidetud tahvli järele kobamas. Selle kahvatusinine valgus helkles kokpiti juhtnuppudelt vastu.
Nad on midagi teada saanud.
Toulouse’i politsei on midagi teada saanud.
„Võta vastu!” kisas ta tahvlit näppude vahel peaaegu puruks muljudes.
Tüdruk oleks oodanud videolinki uurijalt, kes ta vana-ema juhtumiga tegelema määrati, kuid sai selle asemel vaid hulga lihtsas formaadis teksti.
28. AUG 126 K.A.
RE: JUHTUMI ID #AIG00155819, SISSE ANTUD 11. AUG 126 K.A.
KÄESOLEVAGA TEAVITAME SCARLET BENOIT’D, AADRESSIGA RIEUX, PRANTSUSMAA, EÜ, ET SEISUGA 28. AUG 126 KELL 15.42 ON KADUNUD ISIKU(TE) JUHTUM SEOSES MICHELLE BENOIT’GA, ELUKOHAGA RIEUX, PRANTSUSMAA, EÜ, PIISAVATE VÄGIVALDA VÕI TÄPSUSTAMATA KAHTLASI ASJAOLUSID KINNITAVATE TÕENDITE PUUDUMISEL SULETUD. OLETUS: ISIK(UD) LAHKUS(ID) VABAL TAHTEL JA/VÕI SUITSIIDI TAGAJÄRJEL.
JUHTUM LÕPETATUD.
TÄNAME, ET VALISITE MEIE UURIMISTEENUSED.
Sõnumile järgnes politsei videoreklaam, milles manitseti kõiki transpordihõljukite piloote ohutusele. Ühtlasi meenutati, et mootorite töötamise ajal peavad turvarakmed olema kinnitatud.
Scarlet põrnitses tillukest ekraani, kuni sõnad muutusid kilavaks mustvalgeks häguks ja maapind näis sõiduki alt kaduvat. Tahvli plastist tagapaneel krigises tema tugevnevas haardes.
„Idioodid,” sisistas ta tühjale hõljukile.
Sõnad JUHTUM LÕPETATUD irvitasid talle ülbelt vastu.
Tüdruk päästis valla kurguhäälse röögatuse ning virutas tahvli vastu hõljuki juhtpaneeli lootuses see tuhandeks plastist, metallist ja juhtmetest tükiks purustada. Pärast kolme korralikku obadust lõi ekraan vaid leebes pahameeles võbelema. „Te idioodid!” Scarlet virutas tahvli hõljuki kõrvalistme ette põrandale ja räntsatas kräsus juukseid sõrmitsedes tahapoole.
Rihmad hakkasid äkitselt kägistades ta rinda soonima. Tüdruk vabastas ühekorraga klambri ja lõi jalaga ukse lahti, poolenisti alla pimedale kõrvaltänavale kukkudes. Kõrtsist voogav rasva- ja viskilehk peaaegu lämmatas Scarleti, kui ta üritas end sügavalt sisse hingates rahunema veenda.
Ta läheb politseisse. Nüüd on juba liiga hilja – homme siis. Kohe hommikul. Ta on rahulik ja loogiline ning selgitab neile, kuidas nende oletused on ekslikud. Ta veenab neid juhtumit taas avama.
Scarlet tõmbas randmega üle hõljuki luugi kõrval asuva skanneri ja rebis ust järsult ülespoole kõvemini, kui hüdraulikale meeldinud oleks.
Ta veenab uurijat, et too lihtsalt peab edasi otsima. Ta sunnib teda kuulama. Ja teeb talle selgeks, et tema vanaema ei lahkunud omal soovil ega ole kohe kindlasti ennast ära tapnud.
Hõljuki tagaossa oli litsutud pool tosinat köögiviljadega täidetud plastkasti, kuid Scarlet pani neid vaevu tähele. Tema viibis juba miile eemal Toulouse’is ja mängis mõttes eesootavat vestlust läbi. Kasutas ära viimset kui põhjendust, iga grammikest veenmisoskust, mis temas maad võttis.
Ta vanaemaga juhtus midagi. Midagi oli valesti ja kui politsei ei kavatse teda edasi otsida, annab Scarlet asja kohtusse. Ta hoolitseb selle eest, et kõik need kartuliajudest uurijad sule sappa saaks ega töötaks enam kunagi ja…
Tüdruk krahmas mõlemasse pihku läikivpunase tomati, keeras end kannapealt ringi ja lajatas need vastu kiviseina. Viljad lendasid sodiks ning mahl ja seemned pritsisid üle pressi ootavate prügihunnikute laiali.
Hea tunne. Scarlet haaras veel ühe ja meenutas uurija kahtlusi, kui ta üritas selgitada, et lihtsalt heast peast ära kadumine ei ole tema vanaema puhul tavaline käitumine. Tüdruk kujutles, kuidas tomatid üle kogu ta ennasttäis väikese…
Uks avanes just siis, kui neljas tomat põrmuks lendas. Juba järgmise vilja järele haarav Scarlet tardus paigale, kui kõrtsmik end uksepiida vastu nõjatas. Gilles’i kitsas nägu läikis lirtsuvat punakaspruuni sodi takseerides, millega Scarlet ta hoone seina äsja kokku mäkerdas.
„Parem oleks, kui need poleks minu tomatid.”
Tüdruk tõmbas käe kastist välja ja pühkis selle plekiliste teksade vastu puhtaks. Ta tundis, kuidas nägu kuumusest õhetas ja süda meeleheitlikult peksles.
Gilles pühkis peaaegu täiesti kiilanenud pealaelt higi ja põrnitses Scarletit altkulmu. See oli tema puhul täiesti tavaline ilme. „Nii?”
„Need ei olnud sinu omad,” pobises tüdruk. Mis vastas ka tõele – tehniliselt võttes kuulusid tomatid talle, kuni mees nende eest maksab.
Kõrtsmik uratas. „Siis võtan selle segaduse koristamise eest ainult kolm univeri maha. Kui oled oma märgipildumisega ühele poole saanud, võtad ehk vaevaks midagi sisse ka tuua. Serveerin juba kaks päeva närtsinud salatit.”
Mees kadus tagasi restorani ning jättis ukse enda järel pärani. Kõrvaltänavale tulvas kõlksuvate nõude ja naeru kaja – oma tavapärasuses lausa kummaline.
Kogu Scarleti maailm oli kokku kukkumas ja keegi ei pannud tähelegi. Ta vanaema kadus ja see ei huvitanud kedagi.
Tüdruk pööras luugile selja ja haaras tomatikasti äärtest ootuses, et süda enam rinnus nii pööraselt ei taoks. Sõnumist loetud sõnad trummeldasid endiselt mõtteis, kuid pea hakkas pisut selginema. Esimene vihalaine jäi koos purukspekstud tomatitega tänavale mädanema.
Kui ta suutis juba hinge tõmmata, ilma et kopsud krampi tõmbuks, tõstis ta kasti kollakaspruunide kartulite otsa ja vinnas need korraga hõljukist välja.
Kokaabid ei teinud Scarletit märkamagi, kui too nende pritsivate pannide eest kõrvale põigeldes jaheda laoruumi poole teed rajas. Ta surus kastid riiulitele, mis olid markeriga tähistatud, seejärel puhtaks kratsitud ja aastate jooksul veel tosin korda uuesti üle kirjutatud.
„Bonjour, Scarmas!”
Scarlet pöördus ning tõmbas juuksed külmalt ja märjalt kaelalt eemale.
Ukseavas säras Émilie, silmad saladuslikult sädelemas. Scarleti ilmet nähes tõmbus tüdruk aga tagasi. „Mis…”
„Ma ei taha sellest rääkida.” Ettekandjast mööda lipsates suundus ta tagasi kööki, kuid Émilie tõi ta selja taga kuuldavale tõrjuva kurguhäälse puhina ja sörkis Scarletile järele.
„Siis ära räägi. Mul on lihtsalt hea meel, et siin oled,” vastas ta end Scarleti käevangu riputades, kui nad tagasi kõrvaltänavale sukeldusid. „Sest ta on tagasi.” Kuigi Émilie nägu ümbritsesid ingellikult blondid kiharad, vihjas ta naeratus erakordselt saatanlikele mõtetele.
Scarlet tõmbus eemale, rabas kätte pastinaake ja rediseid täis kasti ning ulatas selle ettekandjale. Ta ei vastanud, suutmata huvi tunda, kes on tema ja miks on oluline, et ta on tagasi. „Vahva,” ühmas ta krõbisevaid punaseid sibulaid korvi täis ladudes.
„Sa ei mäleta, on ju? Ole nüüd, Scar, see tänavavõitleja, kellest sulle ükspäev… oi, äkki rääkisin hoopis Sophiale.”
„Tänavavõitleja?” Scarlet surus silmad kinni ja tundis, kuidas laup valust lõhkuma hakkas. „Päriselt, Ém?”
„Ära ole selline. Ta on nunnu! Ta on sel nädalal pea-aegu iga päev siin käinud ja istub alati minu sektsiooni. See asjaolu tähendab kindlasti midagi, kas sa ei arva?” Kui Scarlet ei vastanud, asetas