teda ise nägema, et aru saada. Tal on sellised silmad, mis lausa…” Émilie tegi kuumarabandust teeseldes endale käega tuult.
„Émilie!” ilmus Gilles taas uksele. „Lõpeta lõugade lõksutamine ja kobi siia. Neljas laud tahab teenindamist.” Mees heitis Scarletile altkulmupilgu vaikseks hoiatuseks, et võtab tüdruku tasust veel mõned univerid maha, kui see ta töötajate segamist ei jäta. Seejärel kadus ta vastust ootamata sisse tagasi. Émilie näitas mehele selja taga keelt.
Seadnud sibulakorvi puusale, sulges Scarlet luugi ja pühkis ettekandjast mööda. „Kas neljandas lauas on tema?”
„Ei, tema on üheksandas,” porises Émilie hunnikut juurvilju kokku kuhjates. Kui nad läbi auru täis köögi tagasi suundusid, ahmis tüdruk õhku. „Oh, ma olen täitsa lollakas! Olen terve nädala mõelnud sõnumit saata ja su grand-mère’i kohta küsida. Oled midagi uut kuulnud?”
Scarlet surus lõuad kokku ja tundis peas sõnumisse märgitud sõnu vaablastena sumisemas. Juhtum lõpetatud.
„Ei midagi uut,” vastas ta ja lasi siis vestlusel sumbuda kaosesse, mille põhjustasid üle tööpinna üksteise peale karjuvad kokad.
Émilie järgnes talle laoruumi ja pani koorma käest. Scarlet tegi asja korvide ümbersättimisega, enne kui ettekandja midagi optimistlikku öelda jõuab. Émilie tegi katset kohustusliku lohutusega „Püüa mitte muretseda, Scar. Küll ta tagasi tuleb,” ja suundus siis tagasi kõrtsi.
Scarlet kiristas nii kõvasti hambaid, et lõualuud hakkasid valutama. Kõik rääkisid vanaema kadumisest – nagu oleks ta hulkuv kass, kes tagasi koju uitab, kui kõht tühjaks läheb. Ära muretse. Küll ta tagasi tuleb.
Aga memm oli juba rohkem kui kaks nädalat kadunud. Lihtsalt haihtus õhku ilma sõnumi, hüvastijätu, vähimagi hoiatuseta. Memm jäi isegi Scarleti kaheksateistkümnendast sünnipäevast ilma, kuigi ostis nädal varem tüdruku lemmiksidrunikoogi koostisained ära.
Ükski talutöölistest polnud teda lahkumas näinud. Ükski töödroididest polnud midagi kahtlast talletanud. Vanaema tahvel jäi maha, kuigi sellesse salvestatud sõnumid, kalender ja võrguajalugu ei andnud mingeid juhtlõngu. Kahtlane tundus juba seegi, et ta seadmeta lahkus. Keegi ei astunud oma tahvlita sammugi.
Kuid see polnud veel kõige hullem. Mitte hüljatud tahvel või küpsetamata jäänud kook.
Scarlet leidis ka oma vanaema ID-kiibi.
Tema ID-kiibi. Jäetud köögikapile vereplekilisse marlisse mässituna ja nagu tillukese pakikesena.
Uurija sõnutsi käitusid niimoodi inimesed, kes põgenesid ega soovinud enda leidmist – lõikasid oma ID-kiibid välja. Mees kõlas seda öeldes, nagu oleks just müsteeriumi lahendanud. Ent Scarlet arvas, et ju teadis seda trikki ka enamik inimröövijatest.
Teine peatükk
Scarlet leidis Gilles’i pliidiplaadi juurest singivõileivale bešamellkastet peale tõstmas. Ta kõndis teisele poole plaati ja hõigatas mehe tähelepanu püüdmiseks, ent sai vastuseks vaid pahameele.
„Valmis,” teatas ta pahurale kulmukortsutusele samaga vastates. „Tule pane veolehele allkiri.”
Gilles kuhjas võileiva kõrvale portsu friikartuleid ja libistas taldriku üle terasleti Scarleti ette. „Viska see kärmelt esimesse lauda. Su tagasitulekuks on asi valmis.”
Scarlet tõmbus turri. „Ma ei tööta su juures, Gilles.”
„Ole parem tänulik, et ma sind küürimisharjaga välja tänavale ei saada.” Mees keeras talle selja, kunagine valge pluus aastatepikkusest higistamisest kollane.
Scarleti sõrmed võbelesid korraks kujutledes, kuidas oleks see võileib kõrtsmikule kuklasse lajatada ja vaadata, kuidas sel tomatitega võrreldes läheb. Paraku tungis sama kiiresti sellesse unelmasse ka vanaema range nägu. Kui suurt pettumust ta tunneks, kui koju jõudes avastab, et Scarlet on vihahoos ühe nende ustavaima kliendi kaotanud.
Tüdruk haaras taldriku ja tormas köögist välja. Ta oleks suisa ühe kiirustava kelneri alla jäänud, kui uks ta järel kinni kiikus. Rieux’ trahter ei olnud kena paik – põrandad kleepusid, mööbel koosnes omavahel kokkusobimatutest odavatest laudadest-toolidest ja õhk oli rasvast tiine. Kuid linnakeses, kus joomist ja keelepeksu peeti lemmikajaviiteks, oli see alati rahvast tulvil – eriti pühapäeviti, mil kohalikud talutöölised oma põllusaagi lausa kahekümne neljaks tunniks hooletusse jätsid.
Oodates, et rahvamass edasiliikumiseks pisut hajuks, jäi Scarleti pilk pidama baarileti taga asuvatele ekraanidele. Kõik kolm edastasid sama uudistelõiku, mis juba eelmisest õhtust saadik kogu võrku üle ujutas. Kõik kõnelesid Ida Ühendriikide iga-aastasest ballist. Uhkeldava peo aukülaliseks oli Kuu kuninganna ja sinna hiilis sisse ka üks küborgtüdruk. Viimane lennutas paar lühtrit tükkideks ja üritas külastavat kuningannat tappa… või võib-olla võttis ta sihtmärgiks hoopis äsjakroonitud keisri. Igaühel näis olevat oma teooria. Ekraanidel helendav stoppkaader videost näitas lähivaadet määrdunud näoga tüdrukust, kelle lohakast hobusesabast tilpnesid välja niisked juuksesalgud. Tundus arusaamatu, kuidas ta üldse keiserlikule ballile sisse lasti.
„Nad oleks pidanud plika piinad lõpetama siis, kui ta seal trepi peal kukkus,” kuulutas trahteri püsikunde Roland. Mees nägi välja, nagu oleks juba lõunast saati baari tühjaks kaaninud. Roland sirutas sõrme ekraani poole ja matkis tulistamist. „Oleksin talle otsejoones kuuli pähe kihutanud. Ja olekski saastast lahti.”
Kui lähimate kundede seast kostis nõusolevat mõmi-nat, pööritas Scarlet jälestusest silmi ja hakkas esimese laua poole tõuklema.
Ta tundis Émilie nägusa tänavavõitleja otsemaid ära – osalt oliivikarva nahka kirjavate armide ja sinikate tõttu, kuid rohkem seepärast, et mees oli trahteris ainuke võõras. Ta oli rohkem sakris, kui Scarlett oleks Émilie õhkamise põhjal oletanud. Mehe juuksed turritasid korratute puhmastena igas mõeldavas suunas ja ühe silma all paisus värske sinikas. Tema mõlemad jalad sörkisid laua all nagu üleskeerataval lelul.
Mehe laual vedeles juba kolm tühja taldrikut, kui mitte arvestada rasvalärakaid, munasalati tükikesi ning puutumata tomativiile ja salatilehti.
Scarlet ei pannud tähelegi, et oli meest jõllitama jäänud, kuni viimane pilku pööras ja tema omaga kokku põrkas. Võõra silmad olid ebaloomulikult rohelised, nagu alles väädi küljes rippuvad hapud viinamarjad. Scarleti sõrmed pigistasid taldrikut kõvemini ja korraga mõistis ta, miks Émilie nõnda õhkas. Tal on sellised silmad…
Tüdruk surus end rahvahulgast läbi ja asetas võileiva lauale. „Teil oli croque, monsieur?”
„Tänan.” Mehe hääl jahmatas teda – see polnud vali või räme, nagu võiks eeldada. Pigem vaikne ja kõhklev.
Ehk rääkis Émilie õigust. Äkki ta oligi häbelik.
„Olete kindel, et ei soovi tervet siga?” pakkus tüdruk kolme tühja liuda üksteise otsa virnastades. „Siis ei peaks teenindajad köögi vahet voorimisega vaeva nägema.”
Mehe silmad vajusid pärani. Hetkeks tundus Scarletile, et too küsib kohe selle võimaluse järele, kuid siis vajus võõra pilk taas võileivale. „Teil on siin hea toit.”
Tüdruk surus turtsatuse alla. Hea toit ja Rieux’ trahter olid kaks sõnapaari, mida ta tavaliselt omavahel ei seostanud. „Võitlemine ajab vist hundiisu peale.”
Mees ei vastanud. Ta sõrmed näperdasid joogi sees seisvat kõrt ja Scarlet nägi, kuidas mehe hüplevad jalad laua all värisema lõid.
„Ega’s midagi. Head nautimist,” sõnas ta nõusid kätte võttes. Ent siis jäi ta seisma ja kallutas taldrikuid mehe poole. „Olete kindel, et tomateid ei soovi? Need on toidu parim osa ja kasvasid mu enda aias. Tegelikult salat ka, aga see polnud selline närtsinud, kui selle üles noppisin. Olgu peale, salatit te ei soovi. Aga tomateid?”
Osa pingest hajus võitleja näolt. „Ma ei ole neid kunagi proovinud.”
Scarlet