pole edaspidi mingit põhjust oodata, et liigutakse reaalpalga ja tööhõivega kaasneva piirkasu kahanemise võrdsuse suunas.
Tuleb meeles pidada, et klassikalise teooria järeldused peavad silmas kogu tööjõudu, mitte üksikindiviidi, kes võib saada tööd, nõustudes rahapalga vähendamisega, millest tema kaastöötajad keeldusid. Eeldatakse nende järelduste kehtimist nii suletud kui ka avatud süsteemis, samuti seda, et nad ei sõltu avatud süsteemi omadustest või üksiku riigi rahapalga alandamise mõjust selle riigi väliskaubandusele, mis jääb käesoleva käsitluse raamest muidugi täiesti välja. Samuti ei võeta arvesse rahas makstud madalama palga kaudseid mõjusid, mis tekitavad teatud reaktsiooni pangandussüsteemis ning krediidiolukorras, mida me vaatleme lähemalt 19. peatükis. Need põhinevad usul, et suletud süsteemis toimuva üldise rahapalgataseme alanemisega kaasneb lühiperioodil igal tasemel ja ainult väikeste eranditega mõningane, kuigi mitte alati proportsionaalne reaalpalkade alanemine.
Nüüd ei pea ilmselt paika eeldus, et reaalpalga üldine tase sõltub tööandjate ja töötajate kokkulepetest rahapalga küsimuses. On tõesti veider, et selle tõestamiseks või ümberlükkamiseks on nii vähe vaeva nähtud. Kusjuures see ei ole kooskõlas klassikalise teooria üldpõhimõtetega, mis on sisendanud meisse usku, et hindasid kujundab rahas väljendatud esmane piirkulu ning rahapalgad on peamisteks esmase piirkulu kujundajateks. Seega võiks rahapalkade muutudes oodata klassikaliselt koolkonnalt väidet, et hinnad muutuvad peaaegu samas proportsioonis, mis jätab reaalpalga ja tööpuuduse praktiliselt samale tasemele kui enne. Iga tööjõule osaks langev väike võit või kaotus kaetakse kasumi või piirkulu teiste muutumatuks jäänud komponentide arvel.11 Näib aga, et klassikud on sellest mõtteviisist eemaldunud, osalt sügavast veendumusest, et tööjõud saab määrata oma reaalpalga, ning osalt võib-olla eeldades, et hinnad sõltuvad rahahulgast. Ning kord juba omaks võetud usku väitesse, et tööjõud saab alati määrata oma reaalpalga, on järgitud ning ekslikult segi aetud väitega, et tööjõud saab alati määrata, milline reaalpalk vastab täishõivele, s.t. milline on antud reaalpalga korral maksimaalne hõivatute arv.
Kokkuvõttes võib klassikalise teooria teisele üldväitele esitada kaks vastuväidet. Esimene on seotud tööjõu tegeliku käitumisega. Kui rahapalk jääb endiseks, siis reeglina ei põhjusta hinnatõusuga kaasnev reaalpalkade langus sel palgatasemel kasutada oleva tööjõu pakkumise vähenemist allapoole seda taset, kus hindade tõusu tõttu on tegelikult rakendust leitud. Kui see juhtuks, siis võtaksid kõik praegusel hetkel tööta olevad, aga samal palgatasemel töötada soovijad oma töösoovi tagasi isegi elatusmaksumuse väga vähese kallinemise korral. Kuid just see kummaline arvamus tõuseb esile professor Pigou’ “Tööpuuduse teoorias” ning seda eeldavad vaikimisi kõik ortodoksse koolkonna liikmed.
Teine, palju olulisem vastuväide, mille üle me järgmistes peatükkides veel arutleme, tuleneb meie poolt kahtluse alla seatud eeldusest, et üldise reaalpalga taseme määrab otseselt ära see, kuidas palgakokkuleppeid sõlmitakse. Eeldades, et palgakokkulepe määrab reaalpalga, on klassikaline koolkond osutanud kasutamiskõlbmatule seosele. Võib-olla pole ühtegi tööjõu kui terviku käsutuses olevat meetodit, mis viiks antud hetkel hõivatud töötajate hulga puhul üldisele rahapalgale ekvivalendiks olevad palgakaubad vastavusse töötamisest tuleneva kasulikkuse vähenemisega.12 Võib-olla polegi sobivat viisi, kuidas tööjõud tervikuna saaks oma reaalpalka vähendada, sõlmides ettevõtjatega uue, rahas väljendatud palgakokkuleppe. See on meie vaidlusküsimus. Püüame näidata, et eelkõige määravad reaalpalkade üldtaseme hoopis teised jõud. Selle probleemi selgitamine on üks meie põhiteemasid. Väidame, et selle majanduskeskkonna tegelikku toimimist, kus me elame, on täiesti valesti mõistetud.
Kuigi sageli arvatakse, et indiviidide ja rühmade võitlus rahapalkade pärast määrab reaalpalga üldtaseme, peab see tegelikult silmas teist eesmärki. Kuna tööjõu mobiilsus pole täielik ning palgad ei luba täpselt võrrelda eri ametikohtade omavahelisi eeliseid, siis kannatab iga indiviid või inimrühm, kelle rahapalka teistega võrreldes alandatakse, reaalpalga suhtelise alanemise all, mis on piisavaks põhjuseks, et selle vastu tõrkuda. Samas oleks ebapraktiline seista vastu kõigile kõiki töötajaid ühtemoodi puudutavatele raha ostujõu muutumisest tulenevatele reaalpalga alanemistele. Ning tegelikult ei äratagi sellest tulenev reaalpalga alanemine reeglina vastupanu, välja arvatud äärmuslikud juhud. Veel enam, vastuseis teatud tööstusharusid puudutavale rahapalga alandamisele ei teki samamoodi koguhõive suurenemise vastu, mida võiks käsitleda samaväärse vastuseisuna reaalpalkade alandamisele.
Teisisõnu mõjutab võitlus rahapalkade pärast eelkõige kogu reaalpalga jaotumist erinevate tööjõurühmade vahel, mitte aga hõivatud tööjõuühikule osaks langevat keskmist suurust, mis sõltub teistest jõududest, nagu me näeme. Töötajate rühma koostöö eesmärgiks on kaitsta oma suhtelist reaalpalka. Reaalpalkade üldine tase sõltub majandussüsteemi teistest jõududest.
Kuid õnneks on töölised osutunud ebateadlikult, kuid vaistlikult klassikalisest koolkonnast arukamateks ökonomistideks, sest nad on vastu rahapalkade alandamisele, mis on harva või tegelikult peaaegu mitte kunagi üldise iseloomuga. Samas ei protesti nad reaalpalkade alanedes, mis toob kaasa koguhõive suurenemise ning mille puhul rahapalgad jäävad muutumatuks, välja arvatud siis, kui palkade alanemisprotsess jõuab nii madalale, et ähvardab langeda antud hetkel hõivatud tööjõu töötamisega seotud piirkasu kahanemise tasemest allapoole. Iga ametiühing organiseerib vastuhakku igale rahapalga alandamisele, ükskõik kui väike see ka poleks. Ent ükski ametiühing ei kavatse streiki korraldada iga kord, kui elatusmaksumus tõuseb. Seetõttu ei takista nad kuidagi koguhõive kasvu, ehkki klassikaline koolkond üritab neid selles süüdistada.
Peame nüüd defineerima tööpuuduse kolmanda liigi, milleks on “mittevabatahtlik” tööpuudus sõna kitsamas tähenduses ja mida klassikaline teooria ei tunnista.
Kindlasti ei pea me “mittevabatahtliku” tööpuuduse all silmas töötamisvõimaluste ammendumist. Kaheksatunnine tööpäev ei tekita tööpuudust, kuigi inimvõimed lubavad töötada ka kümme tundi. Samuti ei käsitle me “mittevabatahtliku” tööpuudusena seda, kui mingi hulk töötajaid loobub tööst, sest nad on otsustanud töötada ainult teatud suurusega tasu eest. Liiati on meile kasulik jätta “hõõrduv” tööpuudus meie “mittevabatahtliku” tööpuuduse definitsioonist välja. Seetõttu on minu pakutud definitsioon järgmine: Inimesed on mittevabatahtlikult töötud juhul, kui palgakaupade suhteliselt väikese hinnatõusu korral rahapalgaga võrreldes on nii kogu tööpakkumine antud rahapalga tasemel kui ka kogu nõudlus selle töö järele sama palga puhul hõivemahust suuremad. Sama asja alternatiivne definitsioon esitatakse järgmises peatükis.
Sellest definitsioonist järeldub, et teise üldväitega eeldatud reaalpalga võrdsus kasulikkuse vähenemisega hõivatuse puhul tähendab realistlikus tõlgenduses “mittevabatahtliku” tööpuuduse puudumist. Me kirjeldame sellist olukorda “täishõivena”, kusjuures nii “hõõrduva” kui ka “vabatahtliku” tööpuuduse esinemine mahub nõnda defineeritud “täishõive” alla. See sobib klassikalise teooria teiste iseloomulike omadustega, nii et me võime seda käsitleda paremal juhul jaotusteooriana täishõive korral. Kuni klassikalised üldväited peavad paika, ei saa eespool esitatud kujul defineeritud mittevabatahtlikku tööpuudust esineda. Tegelikult esinev tööpuudus peab seetõttu olema seotud töötamise suuremahulise vähenemisega seoses “töökohtade vahel” olemisega, vahelduva nõudlusega kitsalt spetsialiseeritud ressursside järele või ametiühingute poolt vaba tööjõu suhtes “suletud poe” põhimõtte rakendamise mõjuga. Seega on klassikalise traditsiooni autorid, pööramata tähelepanu oma teooria erilistele eeldustele, jõudnud vältimatult nende eelduste kohaselt täiesti loogilisele järeldusele, et esinev tööpuudus on (mõningaid erandeid kõrvale jättes) põhiliselt tingitud sellest, et tööta olevad tootmistegurid ei nõustu nende piirtootlikkusele vastava tasuga. Klassikaline ökonomist võib rahapalga alandamist aktsepteerimast keelduvale tööjõule kaasa tunda ning nõustuda seisukohaga, et seda pole ajutiselt muutunud tingimustega kohanemiseks arukas teha, kuid