John Maynard Keynes

Hõive, intressi ja raha üldteooria


Скачать книгу

muutus oma mõju realiseerimisel kaasa tuua sama kujuga võnkumisi nagu tsüklilistes muutustes. Just selliseid võnkumisi pidasin silmas oma teoses “Uurimus rahast”, kus jälgisin muutuste tagajärjel toimuvat tootmis- ja likviidsete vahendite kuhjamist või vähendamist.

      Eespool kirjeldatud uuele pikaajalisele positsioonile katkematu ülemineku detailid võivad olla keerulised. Kuid tegelik asjade käik on veel keerulisem. Ootustele on omane pidev teisenemine, uue muutuse mõju saavutab ülekaalu juba siis, kui eelmise muutuse mõju pole veel täielikult realiseerunud. Seega on majanduse masinavärk kogu aeg hõivatud kattuvate tegevustega, mida põhjustavad mitmesugused varasemad ootusseisundid.

II

      See näitab, miks käesolev arutlus on meie käsitluse seisukohalt oluline. Eespool kõneldust on ilmne, et hõivetase sõltub igal ajahetkel teatavas mõttes mitte ainult olemasoleva ootuse sisust, vaid ka nendest ootustest, mis on eksisteerinud mõne aja eest möödanikus. Siiski on varasemad ootused, mille mõju pole täielikult realiseerunud, kehastunud tänastes tootmisvahendites, millest lähtuvalt saab ettevõtja langetada oma tänaseid otsuseid ning mis mõjutavaid neid otsuseid seni, kui need tootmisvahendid on antud kujul olemas. Siit järeldub, et eelöeldule vaatamata saab tänast hõivet korrektselt kirjeldada tänaste ootuste mõjualusena, mis on ühendatud tänaste tootmisvahenditega.

      Käesoleva perioodi pikaajalistele ootustele viitamist pole eriti võimalik vältida. Samas on lühiajaliste ootuste kõrvalejätmine ohutu ning põhineb asjaolul, et praktiliselt on lühiajaliste ootuste revideerimine järkjärguline ja pidev protsess, mis toimub saavutatud tulemuste valguses põhiliselt nõnda, et oodatud ja saavutatud tulemuste mõju koondub ja kattub. Kuigi toodangut ja hõivet määravad tootja lühiajalised ootused ning mitte viimased tulemused, etendavad viimased tulemused tavaliselt ülekaalukat osa nende ootuste kujundamisel. Oleks liiga keeruline töötada ootusi välja de novo iga kord, kui tootmisprotsessi alustati, ning see oleks ka ajaraiskamine, sest paljud tootmisega seotud asjaolud jäävad samaks. Niisiis on tootjatel mõistlik rajada oma ootused eeldusele, et kõige viimasena saavutatud tulemused jäävad samaks, välja arvatud juhul, kui on kindlalt põhjust oodata muutusi. Seetõttu kattub toodangu viimaste müügitulemuste mõju hõivele suuresti praegustelt sisenditelt oodatava müügitulu toimega ning tootjad kohandavad oma ennustusi järk-järgult pigem saavutatud tulemuste valguses kui võimaliku muutuse ootuses.39

      Samas ei tohi unustada, et kestvuskaupade puhul tuginevad tootjate lühiajalised ootused investori käesoleva perioodi pikaajalistele ootustele, ning pikaajalistele ootustele on omane, et neid ei revideerita saavutatud tulemuste valguses lühiperioodide möödudes. Veel enam, nagu me näeme 12. peatükis, kus pikaajalisi ootusi käsitletakse üksikasjalikumalt, võib juhtuda, et nad ühtäkki muutuvad. Seega ei saa käesoleva perioodi pikaajalisi ootusi isegi mitte teatud piires elimineerida või tegelike tulemustega asendada.

      6. PEATÜKK

      TULU, SÄÄSTUDE JA INVESTEERINGUTE DEFINITSIOON

I. Tulu

      Igal ajaperioodil on ettevõtja müünud tarbijatele või teistele ettevõtjatele valmistoodangut teatud summa eest, mida me tähistame A-ga. Samuti on ta kulutanud valmistoodete ostmiseks teistelt ettevõtjatelt teatud summa, mille tähiseks võtame A1. Niisamuti on tal tootmisvara, mis sisaldab pooltoodete varu, käibevahendeid ja valmistoodangu varu ning mille väärtus on G.

      Kuid osa sellest tulust A + G – A1 pole seotud mitte vaadeldud perioodi majandustegevusega, vaid ettevõtjale juba perioodi alguses kuulunud tootmisvaraga. Seetõttu peame käesoleva perioodi tuluni jõudmiseks lahutama A + G – A1 väärtusest teatud summa, mis esindab (mingis mõttes) eelmistel perioodidel soetatud seadmetega loodud väärtust. Tulu määramise probleem laheneb kohe, kui leiame selleks lahutustehteks rahuldava meetodi.

      Selleni jõudmiseks on kaks printsiipi, millest kummalgi on oma tähendus. Üks on seotud tootmisega ja teine tarbimisega. Vaatleme neid ükshaaval.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      “Klassikalised ökonomistid” oli nimetus, mida Marx tarvitas Ricardo, James Milli ning nende eelkäijate, s.t. tolle teooria loojate puhul, mis kulmineerus Ricardo majandusteooriaga. Mina olen harjunud, võib-olla eksikombel, kaasama “klassikalisse koolkonda” Ricardo järgijaid – neid, kes nii-öelda tunnustasid ja täiendasid Ricardo majandusteooriat, sealhulgas (näiteks) John Stuart Mill, Marshall, Edgeworth ja professor Pigou.

      2

      Nõnda on see Ricardo traditsioonis. Erinevalt rahvusliku dividendi jaotusest, keeldus Ricardo rõhutatult huvi ilmutamast selle dividendi koguse vastu. Selles mõttes järgis ta täpselt omaenda teooria olemust. Kuid tema mitte nii teravapilgulised järgijad on kasutanud klassikalist teooriat rikkuse põhjuseid puudutavates aruteludes. Vt. Ricardo kirja Malthusele 9. oktoobrist 1820: “Teie arvate, et majandusteadus uurib rikkuse iseloomu ja põhjuseid – mina arvan, et see peaks uurima seaduspärasid, mille alusel jaotatakse tööstustoodangut nende klasside vahel, kes aitavad kaasa selle valmistamisele. Koguse puhul ei saa täheldada mingit seaduspära, küll aga kehtib selline seaduspära üsnagi täpselt proportsioonide puhul. Ma veendun iga päevaga üha enam, et esimese uurimine on asjatu ja petlik ning ainult teine väärib tõsist teaduslikku tähelepanu.”

      3

      Näiteks professor Pigou kirjutab oma “Heaoluökonoomikas” (4. trükk, lk. 127, minu kursiiv): “Selles arutelus on – välja arvatud juhul, kui on eraldi esile toodud vastupidist – ignoreeritud võimalust, et mõned ressursid on üldiselt kasutamata nende omanike soovi vastaselt. See ei muuda väite sisu, kuid lihtsustab selle esitust.” Seega samal ajal, kui Ricardo loobus otseselt tegelemast rahvusliku dividendi kui tervikuga, kinnitab professor Pigou raamatus, mis on konkreetselt pühendatud rahvusliku dividendi probleemile, et sama teooria peab paika nii mõningase mittevabatahtliku tööpuuduse olemasolu kui ka täishõive korral.

      4

      Selle väite mõte seisneb selles, et töötaja võib valida, kas töötada või mitte. Esimese otsusega kaasnev palk on kasulikkuse allikas. Samas on tööpingutus seotud negatiivse kasulikkusega (disutility). Otsus töötada või mitte töötada sõltub sellest, kas ülekaalus on pluss- või miinusmärgiga kasulikkus. Tänapäeva majandusteooria

      kasutab sama valiku kirjeldamiseks mõnevõrra teistsugust keelt. Töötaja koguaeg jagatakse tööajaks ja puhkeajaks (working time and leisure time); mõlemad on kasulikkuse seisukohast positiivsed ja toimub ajabilansi optimeerimine, kusjuures tööaeg loob rahalist tulu, mida saab kasutada kaupade ostmiseks. Kitsenduseks on seejuures rahapalk, ning optimeeritav kasulikkus lähtub nii tarbimisest kui ka vabast ajast. Ehkki keelekasutus on mõnevõrra erinev, on probleem sama (tlk.).

      5

      Tänapäeva majandusteooria kasutab rahapalga tähenduses pigem nominaalpalga mõistet