pikkuseks – kui ta ometi oleks paargi tolli pikem. On ebatavaliselt raske käituda kuninglikult, kui kõik näevad su pealage. Ent, tuletas ta endale meelde, pikkus ei loe. Victoria mõtles veidi ja otsustada kasutada väljendit, mida oli kord kuningast onu suust kuulnud ja sellest ajast peale igatsenud kasutada.
„Tänan, peapiiskop, ülemkammerhärra. Teil on mu luba lahkuda.”
Ta hoidis näo nii ilmetuna, kui sai, kuni mehed kummardasid ja taganesid raamatukogust välja. Vaatepilt, kuidas kaks vana meest nagu nähtamatutest nööridest tõmmatuna tagurpidi liiguvad, oli vastupandamatult koomiline, ent Victoria teadis, et naerda ei tohi. Kuningannaseisus andis talle õiguse ära saata, aga mitte naeruvääristada. Monarh peab olema väärikas. Victoria mäletas, millist piinlikkust ta oli tundnud, kui onu oli löönud keset riigibanketti lahti laulu vintis madrusest. Ta oli olnud üsna purjus, meenutas Victoria, ning laulmise ajal olid tema suunurkadesse valgunud pisikesed süljenired. Victoria oli vaadanud lauas istuvate õukondlaste nägusid, et näha, kuidas nad reageerivad, aga viimne kui üks oli olnud sile ja kiretu, nagu ei toimuks midagi sündsusetut. Ainus märk, et keegi oli märganud joobnud kuninga tembutamist, oli see, et noore teenri õlad olid naerust vappunud, kuni vanem ametivend teda nügis, et ta järele jätaks. Victoria oli sealsamas otsustanud, et kui temast saab kuninganna, ei lase ta millelgi säärasel juhtuda. Oli talumatu mõelda, et ilmetu näoga õukondlased võiksid sisimas tema üle naerda.
Victoria vaatas ringi, aga et kedagi polnud näha, võttis ta öösärgisaba näppu ja jooksis trepist üles, Dash klähvides kannul. Jooksmine oli Kensingtoni süsteemis keelatud, selles reeglite süsteemis, mille olid kehtestanud tema ema ja Conroy, et Victoriat igas vähimaski pisiasjas endale allutada. Alles eile oleks olnud mõeldamatu trepist üles joosta, aga täna võib ta teha, mida tahab.
Riietaja Jenkins ootas teda. Must siidkleit, mis oli tellitud eelmisel nädalal, kui oli saanud selgeks, et kuningas enam ei parane, oli laotatud lamamistoolile. Jenkins oli tahtnud tellida mitu kleiti, aga Sir John oli öelnud, et see on tarbetu kulu. Veel üks asi, mis peab muutuma, nüüd kui Victoria on kuninganna.
Jenkins silmitses teda uudishimulikult. Victoria hoomas, et oli käed rusikasse pigistanud.
„Telli mulle nüüd ka ülejäänud leinarõivad, Jenkins. Ma ei näe põhjust kauem viivitada.”
„Jah, ma’am.” Lai naeratus poolitas Jenkinsi ümmarguse näo.
Victoria tõstis käed ja riietaja tõmbas kleidi üle tema pea. Victoria pöördus, et vaadata end suurest pöördpeeglist. Puhvvarrukatega must siidkleit oli hoopis teistsugune kui lihtsad pastelsetes toonides musliinkleidid, mida ema pidas talle kohasteks. Leinakleit tegi ta vanemaks, varrukad andsid siluetile teravust, mis oli Victoriale meeltmööda. Ta silus pihal siidivolte.
Kuuldes justkui ohke ja ahhetuse vahepealset häälitsust, keeras Victoria ringi ja nägi oma selja taga seisvat Lehzenit.
„Oi … andestage … majesteet. Ma pole harjunud teid mustas nägema, te näite nii … täiskasvanud.”
Victoria naeratas Lehzenile. „See rõõmustab mind. On aeg, et inimesed ei näeks minus enam väikest tüdrukut.”
Magamistoa uks prahvatas lahti. Kenti hertsoginna tormas kireva suurräti lehvides sisse, juuksed alles papiljottides.
„Mein Kind5, kuhu sa kadusid?” Hertsoginna hääl oli etteheitev nagu alati. Siis aga nägi Victoria, et ema pilk peatus mustal kleidil, ning jälgis, kuidas tema haavunud ilme asendus vapustusega.
„Der König?”6
Victoria noogutas. Ema võttis tal ümbert kinni ja Victoria lubas endale viivukese lavendlilõhnalises embuses lõdvestuda.
„Mein kleines Mädchen ist die Kaiserin.”7
Victoria kiskus end lahti. „Enam ei räägi saksa keeles, ema. Sa oled nüüd Inglismaa kuninganna ema.”
Hertsoginna noogutas papiljottide võdisedes. Ta pani väriseva käe Victoria põsele. Tema kahvatusinised silmad olid märjad.
„Mu väike Drina, kas ma olen sulle rääkinud oma reisist Amorbachist läbi kogu Prantsusmaa, samal ajal sind kõhus kandes?” Ta näitas kätega kaheksanda raseduskuu suurust.
Victoria noogutas. „Palju kordi, ema.” Kuid hertsoginna ei lasknud end katkestada.
„Ma sõitsin üüritõllas, väga ebamugavas. Hoidsin kogu aeg jalgu ristis, et sina, Liebes, sünniksid Inglismaal. Ma teadsin, et kui sünniksid kusagil mujal, ütleks mõni su hirmsatest onudest, et sa pole inglane, seega ei või sa kuningannaks saada. Ent ma pidasin vastu.”
Hertsoginna naeratas oma lapsekandmislugu meenutades. Tal oli muidugi õigus, Victoria teadis seda. Niigi oli piisavalt neid, kes kahtlesid, kas kaheksateistkümneaastane tütarlaps sobib monarhiks, aga et monarhiks saaks kaheksateistkümneaastane tütarlaps, kes on sündinud Saksamaal, oleks olnud täiesti mõeldamatu.
„Oleks vaid su vaene isa tänase päevani elanud.” Hertsoginna vaatas nende selja taga seinal rippuvat kadunud Kenti hertsogi elusuuruses portreed, millel hertsog seisis, käsi kahuril.
„Aga ema, isegi kui ta poleks surnud, siis kui ma olin alles imik, poleks ta mind ikkagi mingil juhul kuningannana näinud. Ma olen kuninganna ju ainult sellepärast, et isa on surnud.”
Hertsoginna raputas pead, kärsitu, et Victoria troonijärgluse fakte nii pedantselt toonitab. „Jah, ma tean, aga sa saad aru küll, mida ma mõtlen, Drina. Ta oleks nii õnnelik teades, et kõigi vendade seast oli just tema see, kelle laps sai kuningannaks. Mõelda vaid – kui ma poleks olnud see, keda su isa nimetas alati Coburgi tõumäraks, siis oleks su onu Cumberlandist, sellest koletisest, saanud kuningas.” Hertsoginna judistas end teatraalselt ja lõi risti ette.
„Igatahes ei saanud temast kuningat. See tähendab mitte Inglismaa oma. See-eest on ta nüüd Hannoveri kuningas,” ütles Victoria. Troonijärgluse seaduses oli kaval nõks, mille kohaselt võis ta pärida küll Briti trooni, kuid naisena ei tohtinud ta valitseda Saksa riiki, mida oli ühiselt valitsetud sellest ajast peale, kui Hannoveri kuurvürstist oli 1713. aastal saanud George I. Järgmine meessoost pärija, Victoria onu Cumberland, oli pärinud Hannoveri kuurvürstkonna.
„Hannoveri! See on, kuidas seda öeldaksegi, vistrik keset Saksamaad. Mingu pealegi sinna kuningaks ja jätku meid rahule.”
Victoria sikutas pihiku sirgeks. Ema oli püüdnud teda niinimetatud nurjatu onu Cumberlandiga hirmutada sellest ajast peale, kui ta mäletas. Onu Cumberland oligi põhjus, miks Victoria oli alati maganud ema toas: nimelt uskus hertsoginna, et kui Cumberland peaks saatma kellegi öösel Victoriat tapma, siis oleks vähemalt tema oma lapse ja mõrvari vahel.
Victorial polnud sugugi raske uskuda, et onu on võimeline mõrvaks; too oli välimuselt peaaegu koomilisel kombel lurjuse moodi: pikk ja kooljalik, põsel vihaselt punetav duelliarm. Kui Cumberlandi toapoiss oli leitud läbilõigatud kõriga, oli peaaegu üleüldiselt oletatud, et seda oli teinud Cumberland. Märksa vähem usku oli Victorial sellesse, et ema oleks suutnud teda kaitsta. Hertsoginna oli küll otsusekindel, kuid Victoria meelest poleks isegi tema jaksanud ajada minema kuue jala8 pikkust meest, kel vahe habemenuga käes.
Ema oli hakanud sekeldama. „Miks sa mind kohe üles ei ajanud?” Ta vaatas Lehzenile etteheitvalt otsa. „Sa oleksid pidanud mulle teatama, paruness.”
Paruness laskis pea norgu, kuid ei vastanud. Ta ei võinud ju öelda, et oli täitnud hertsoginna tütre otsest käsku. Enne kui hertsoginna jõudis tõrelemist jätkata, läks uks lahti, Sir John Conroy astus sisse ja seadis end seisma keset tuba, nagu vastvallutatud territooriumi üle võttes.
Hertsoginna keeras end otsemaid ringi ja laperdas tema poole. „Oi, Sir John, kas sa kuulsid juba? See hirmus vanamees on surnud ja meie väike Drina on kuninganna.”
Vaadates, kuidas hertsoginna paneb käe mehe käsivarrele,