aju tööd muuta oluliselt enam kui varem arvasime. Aju juhib küll meie mõtteid ja tegusid, aga meie mõtted ja teod võivad muuta ka aju ja selle tööd. Sina juhid oma aju, mitte vastupidi. Just selles kontekstis tuleb näha, et võib-olla on ajuosade ühenduste tugevdamiseks kõige tähtsam just korrapärane liikumine ja hea vorm mõjutab positiivse-negatiivse telge just positiivselt.
AJU MUUTUB TERVE ELU – PLASTIKA
„Ma oleksin võinud seda pilli lapsena mängima õppida, nüüd on juba liiga hilja.” Enamik meist on ju mõnikord nii mõelnud. Lapse aju on erakordselt muutuv ja seepärast õpitakse lapsena kõike alates keeltest kuni motoorsete oskusteni kiiresti ja loomulikult. Aga kuidas suudab lapse aju kerge vaevaga nii lühikese ajaga nii palju õppida?
Laps peab kiiresti õppima, kuidas maailmas toime tulla. Ajus on see näha nii, et rakkudel on erakordne võime omavahel ühendusi nii luua kui ka katkestada (ingl pruning) ning see toimub lapsepõlves palju kiiremini kui hilisemas elus. Teadlased nimetavad aju muutumisvõimet plastilisuseks ja see on selle organi võib-olla et kõige tähtsam omadus. Kuigi painduvus on nii hea vaid lapsepõlves, siis päriselt ei kao see kunagi. Painduvus säilib ka täiskasvanutel ja isegi siis, kui oled juba 80-aastane. Et aru saada, kui mõjutatav ja muutuv on täiskasvanu aju, vaatame, mis juhtus 42-aastase ameeriklanna Michelle Mackiga, kelle tähelepanuväärne saatus muutis arusaama inimese aju tegelikest võimetest.
Naine, kel oli vaid pool aju
Michelle Mack sündis 1973. aasta novembris Virginias. Juba paar nädalat pärast tüdruku sündi märkasid vanemad, et midagi on valesti. Michelle’i pilk ei kinnitunud kuskile ja ta ei liigutanud normaalselt, eriti paremat kätt ja jalga. Vanemad käisid tüdrukuga läbi hulga arste, et uurida tema silmi ja teha kindlaks, ega ei ole tegemist ajukahjustusega, aga seda ei leitud. Michelle’i sümptomeid ei osanud selgitada ükski arst, kellega perekond kohtus. Vastust ei andnud ka röntgeniuuring. Tänapäeval kasutatav kompuuter- ja magnetresonantstomograafia oli 1970. aastate alguses vähe arenenud.
SINU AJU KUJUNDAB ELUSTIIL
Vaidlus selle üle, kas meid kujundab pärilikkus või keskkond, on lainetanud edasi ja tagasi, tihti on üks seisukoht ekstreemsem kui teine. Nüüd teame, et loomulikult ei mõjuta meie elu kas pärilikkus või keskkond, vaid me oleme nende kahe tulemus. Samuti teame, et pärilikkus ja keskkond on tihedalt seotud nii, et keskkond mõjutab pärilikkust – see tähendab meie DNA-d – erakordselt keeruliste bioloogiliste mehhanismide kaudu.
On paar arvu, mis näitavad selgelt, et aju arengut ja seda, milliseks inimeseks sa kujuned, ei mõjuta ainult sinu genotüüp, sinu DNA. Sul on umbes 23 000 geeni. Samas on sul sadu tuhandeid miljardeid ajurakke, mis loovad omavahel sadu tuhandeid miljardeid ühendusi. Pole lihtsalt võimalik, et 23 000 geeni mõjutavad kõiki neid sadu tuhandeid miljardeid ühendusi. Aju on lihtsalt liiga keeruline, et seda saaks juhtida geneetiline programm, kus on täpselt määratud, kuidas aju peaks elu jooksul arenema.
Geenid loovad raamistiku, kuidas ajurakud moodustuvad ja surevad, omavahel ühenduvad ja ühendusi katkestavad. Seda, kuidas see täpselt juhtub, milliseid omadusi sa arendad ja kuidas vaimselt toimid, mõjutab see, millega sa kokku puutud, millises keskkonnas elad ja ‒ mis eriti tähtis ‒ millise elustiili valid.
Loomulikult ei mõjuta aju arengut vaid liikumine, see osa elustiilist, millest kõneleb see raamat, aga uuringud näitavad, et see on ülitähtis osa, palju tähtsam kui enamik inimesi arvab.
Kolmeselt ei osanud Michelle ikka veel käia ja rääkida oskas väga vähe. Siis otsustas arst ta uuesti röntgenisse saata, sest selleks ajaks oli tehnika edasi arenenud. 1977. aastal tehtud kompuutertomograafia tulemus šokeeris nii Michelle’i vanemaid kui ka arste. Põhimõtteliselt puudus Michelle Mackil aju vasak poolkera ja ta elas vaid poole ajuga. Arvatavasti oli see põhjustatud millestki, mis juhtus tüdruku looteeas. Michelle’i võis enne sündi tabada insult või oli vasak unearter blokeeritud, nii et Michelle’i kasvava aju vasak pool ei saanud piisavalt verd. Keegi ei osanud kindlat põhjust öelda, aga üks oli selge: aju vasakust poolkerast oli alles vähem kui 10%.
Aju vasakut poolkera peetakse tavaliselt analüütiliseks ja ratsionaalseks pooleks – seal asub matemaatiline ja keeleline mõtlemine –, samal ajal kui parem pool on kunstiline ja loominguline. Nüüd teame, et see jaotus on lihtsustatud, kuid peab siiski väga hästi paika. Vasaku poolkera vastutusalasid silmas pidades said paljud Michelle’i probleemid selgituse. Ta ei osanud veel rääkida, kuna ajust puudus verbaalne pool. Kuna vasak ajupoolkera kannab hoolt keha parema poole liigutuste eest ja vastupidi, siis oli täiesti loomulik, et tüdruku parema jala ja käe liikumine oli takistatud.
Siiski ei avaldanud enim muljet mitte Michelle Macki esimesed eluaastad, vaid see, mis juhtus pärast. Kõik need oskused, mis seni olid puudunud, arenesid edukalt ja sellise kiirusega, mida arst ei julgenud lootagi. Ta õppis käima, rääkima ja lugema ning arenes üldjoontes normaalselt, enamikust teistest ainult aeglasemalt.
Nüüd elab Michelle paljuski normaalset elu ja töötab osaajaga ühe koguduse juures. Sõnu suudab ta leida peaaegu normaalselt, kuigi selle võime eest hoolitseb tavaliselt ajupoolkera, mida temal ei ole. Parema käe ja jala liikuvus on küll endiselt väike, kuid kõndida ta saab. Testide järgi valmistab Michelle’ile mõnevõrra raskusi abstraktne mõtlemine, aga see-eest on tal fenomenaalne võime pidada meeles üksikasju. Sinna juurde kuulub üks väga haruldane võime: kui pakkuda välja suvaline kuupäev, siis oskab Michelle kohe öelda, mis nädalapäev sellele vastab. Kui näiteks pakkuda „18. märts 2010”, siis tuleb hetkega vastus „neljapäev”.
Michelle’i parem ajupoolkera on vasaku poolkera vastutusala enamjaolt üle võtnud. Juba varem teati, et see on väikses mahus võimalik, aga vaid vähesed oletasid, et olemasolev poolkera võib puuduva poole tööd sellises ulatuses kompenseerida. Michelle’i aju muutis oma tööd nii palju, et tundub, nagu oleks tema ajul paremas poolkeras kitsas. Nimelt on naisel probleeme visuaalruumilise orienteerumisega, see tähendab võimega ruumiliselt orienteeruda ja hinnata vahemaid. Visuaalruumilist orienteerumist juhib tavaliselt parem ajupoolkera, mis Michelle’il ju olemas on, aga arvatakse, et seal ei ole lihtsalt piisavalt ruumi, kuna poolkera tegeleb ka nende ülesannetega, millega tavaliselt tegeleb vasak pool.
Michelle’i võime arvata ära kuupäevale vastav nädalapäev ei ole arvatavasti juhus. Nimelt töötavad ajupoolkerad teineteise suhtes nii-öelda võrdõiguslikkuse alusel. Üks pool võib korvata teise puuduvat võimet, aga ühtlasi võib teist ka piirata, kui see muutub mingis valdkonnas liiga tugevaks. Arvatakse, et sel moel tekib meie mõttevõimete vahel tasakaal. Nii ei ole me enamasti mõnel alal erakordselt head ja teisel halvad, vaid oleme paljudes valdkondades normaalsete võimetega. Kui ajupoolkerad ei saa omavahel suhelda, siis võib tasakaal paigast minna ja mõned omadused löövad õitsele, sageli aga teiste arvelt.
Inim-Google
Arvatakse, et just see juhtus „Vihmamehe” filmis Dustin Hoffmani kehastatud Raymond Babbiti prototüübi, ameeriklase Kim Peekiga. Juba sündides oli kahjustunud tema aju mõhnkeha, mis loob kõige tähtsamad ühendused vasaku ja parema ajupoolkera vahel, ja kahjustuse tõttu oli tema ajupoolkerade vaheline kontakt nõrk. Käima õppis ta alles neljaaastaselt ja arstid olid veendunud, et tema areng on nii peetunud, et soovitasid vanematel ta hooldekodusse paigutada. Kuid Kim Peek arenes nagu Michelle’gi nii, nagu keegi poleks osanud aimata.
Lugema õppis ta viieselt ja läbiloetud raamatud asetas esikaanega allapoole. Vanemad olid üllatunud, kui kiiresti tagurpidi asetatud raamatud maja täitsid. Nüüd ilmnes ka, et Peekil oli uskumatu detailimälu, võib-olla lausa parim, mis kunagi ühel inimesel mõõdetud. Ta suutis raamatu mõlemat lehekülge korraga lugeda – vasaku silmaga vasakut ja parema silmaga paremat. Lehekülje luges ta läbi kümne sekundiga ja raamatu tunniga. Kõige rohkem meeldis talle käia raamatukogus ja päevas luges ta läbi kaheksa raamatut.
Tal olid peas kõik need umbes 12 000 raamatut, mis ta oli läbi lugenud. Tal oli peas mõõtmatu hulk vähem ja rohkem tähtsaid andmeid alates Shakespeare’ist kuni Ameerika postiindeksikataloogini ja kõikmõeldavad üksikasjad seoses Briti kuningakojaga. Kim Peek oli tõesti inim-Google.
Ka