Talveks suletud. Йорн Лиер Хорст

Laia teed ääristasid tänavavalgustid, vihmast tekkivad kollased valgussõõrid ümber.

      Auto seisis ühel platsil, teel laevale olevate kiviploki koormate kõrval. Tuulepuhangud lennutasid vett horisontaalis üle asfaldi. Wisting kissitas auto suunas. See paistis mahajäetuna.

      Teisest suunast saabus ala seestpoolt patrullinud politseiauto. See peatus Wistingu autost 20 meetri kaugusel. Autost astusid välja kolm meest. Raadioside kaudu edastati lühidaid teateid. Nad liikusid laskevalmis relvadega auto poole, samal ajal kui kaks meest sellest autost, kus Wisting istus, neile katet tegid.

      Kiirelt tehti selgeks, et autos ei olnud kedagi. Üks meestest suunas relvatoru pagasiruumi luugile, samal ajal kui teine salongist selle avas. Hetke pärast kõlas teade: „Puhas.“

      Samal ajal kui Wisting auto juurde läks, laskis mees teisest politseiautost välja koera. Märg jope oli ikka veel kõrvalistmel. Ta avas ukse ja tõstis selle välja. Kilekott suvilarajoonist leitud mobiiltelefoniga oli selle all alles. Ta vaatas seda. Aku pidas ikka veel, kuid ühtegi uut sõnumit ega kõnet polnud tulnud.

      Üks politseinikest suunas võimsa taskulambi valgusvihu kabiini.

      „Mis me autoga teeme?“ küsis ta.

      Wisting viskas pilgu sisse. Võtmed olid süüteaugus. Juhi istme hele kangas oli pori ja saviga koos.

      „Me peame selle sisse vedama ja ekspertuuringu läbi viima. Hoolitsed sa selle eest?“

      Teine noogutas, samal ajal valgusvihuga autot läbi uurides.

      „Vigastasid sa teda?“ küsis ta, osutades lambiga mõnele tumedale plekile istmel.

      Wisting raputas pead ja tegi tiiru ümber auto.

      „Mitte eriti,“ vastas ta.

      „See näeb välja nagu veri,“ arvas teine.

      Wisting püüdis toimunut meenutada. Mehe kokku kukkumine oli olnud näitemäng. Tal olid olnud tumedad riided ja käes kindad. Oli võimatu teada, kas ta oli vigastatud. Selle lühikese löömingu käigus oli ta vaid vilksamisi näinud tema nägu ja mäletas tema pilku. Talle oli jäänud mulje, et mehel oli olnud surmahirm. Paanika.

      „Huvitav, miks ta siia sõitis,“ arutles politseinik ja tõi Wisting mõtetest välja. „Keegi pidi talle siia järele tulema.“

      Helikopter nende kohal tõusis kõrgemale ja jätkas otsimist. Wisting noogutas, tõstis krae üles ja läks tagasi patrullautosse. See jälg oli jahtumas.

      7

      Tagasiteel politseimajja valis Wisting numbri, mille ta oli telefonis salvestanud Thomas Rønningeni nime alla ja proovis veel kord helistada. Hääl kõnepostis kõlas niisama reipalt ja rõõmsameelselt nagu Wisting oli harjunud seda telerist kuulma.

      Seekord ootas ta vastuse lõpuni, kuni kõlas piiks. Ta jättis lühikese sõnumi oma telefoninumbriga, sõites samal ajal politseimaja garaaži.

      Torunn Borg oli juba kohal. Ta istus oma hämaras kontoris laualambi valgel. Laual olevate paberite peal oli kollane valgusring. Üks käsi oli valgusvihus. Teine toetas pead. Üle parema õla rippus pikk pehme juukselokk.

      Wistingut nähes ajas ta end sirgu.

      „Tore sind näha,“ ütles mees ja astus sisse.

      „Ma palusin Benjamin Fjeldil ka tulla,“ ütles Torunn ja lükkas kiire liigutusega juuksesalgu kõrva taha.

      Wisting noogutas. Hästi tehtud. Benjamin Fjeld oli korrakaitseosakonnast, kuid oli pea pool aastat vabakutselisena uurijatööd teinud ja hea mulje jätnud. Ta oli teotahteline ja võimekas ning tal oli suur tööjõudlus. Tal oli silma detailidele ning võime näha seoseid ja kokkulangevusi nii, nagu vähesed seda suutsid. Ta oli uudishimulik ja tal oli omamoodi võime mõelda teisiti ja uut moodi, kuid seni oli tal puudu kogemusest mõne suurema juhtumiga. Juhtumiga nagu see siin. Lisaks meenutas see 26aastane Wistingule noorukit, kes ta ise kunagi oli olnud. Sihikindel ja idealistlik.