osa sellest, mis meid üldse inimeseks tegi. Hoolimata kogu tehnoloogiast, pole meie kehad lihtsalt valmis maailmaks, mis on täielikult allutatud mugavusihale. Stimulatsioonita pole reaktsioonid, mis on mõeldud keskkonnaga seotud väljakutsetega võitlemiseks, siiski alati soikus. Mõnikord pöörduvad need sissepoole ja tekitavad kaost. Autoimmuunhaiguste meditsiiniuuringud näitavad, et need pärinevad fundamentaalsest lahknevusest välismaailma ja alastimuleeritud bioloogia vahel.
See raamat on suuresti sellest, mis juhtub, kui taasavastame oma suhte keskkonnaga ja näeme end osana millestki suuremast kui mugavad paigad, mille enamasti elamiseks valime. Raamat uurib, kuidas keha ümbritseva keskkonna muutmine muudab põhjalikult ka keha ennast. Veel olulisem – see näitab, kuidas on võimalik väliskeskkonda manipuleerida, et käivitada oodataval moel autonoomsed reaktsioonid. Kui saad aru, et võid manipuleerida oma füsioloogia sügavusi, häälestades tahtlikult teatud eelprogrammeeritud reaktsioone, võid hakata selle automatiseerituse mõningaid aspekte üle viima oma teadvusse.
See on kummaline väide uurivalt ajakirjanikult, kes on suurema osa oma karjäärist pühendanud valeprohvetite ja meditsiinilise voodoo paljastamisele. See on kummaline avaldus mehelt, kelle vaimuloom koosneb endiselt valdavalt „tarretisest“. Kuid need järeldused on kooskõlas praeguse teaduse ja nende inimeste eludega üle maailma, kes on viinud kontrolli oma keha üle erakordsele tasemele.
Minu jaoks algas teekond omaenda bioloogia avamiseks isikliku madalseisu ajal, kui elasin Long Beachil Californias, juulis 2012. Olin arvuti ees kirjutuslaua taga istunud peaaegu kaheksa tundi järjest. Palmipuud õõtsusid kergelt akna taga. Hoolimata suhteliselt mugavast olemisest, süvenes mus tunne, et parimad ajad on möödas. Jalad tuikasid paigalistumisest ja selg valutas. Kinnitasin endale, et kolmekümnendate keskpaika jõudnuna on täiesti normaalne, et kõht ripub üle püksivärvli. Mõtlesin, et mu noorusaja seiklusrikkad päevad on möödas ja selline see keskiga ongi. Ameeriklasena – pagan, inimesena – arvasin, et aineline heaolu on parim kaitse vananemise paratamatuse vastu. Mõõdukas treening ja juhuslik põige toidupoe mahetoodete nurka peaks olema piisav, et säilitada vähemasti mingigi väline väärikus.
Siis aga nägin internetis pilti peaaegu paljast mehest, kes istus liustikul kusagil põhjapolaarjoone taga. Tundus, et see minust 20 aastat vanem härra pilkas kõike seda, mis oli muutunud mu elu määratlevaks narratiiviks. Ta selged sinised silmad uurisid maastikku ja neis ei paistnud mingit hirmu surnuks külmuda. Tundus, nagu oleks ta rännanud läbi aja iidsest Spartast, kus sõdalased on loodusjõududega vastakuti, et trotsida jumalaid endid. Mis iganes seda tüüpi ka huvitas, igatahes polnud see mugavus. Ja ma ei saanud eitada, et ta osutas millelegi olulisele, mille puudumist oma elus olin just märganud.
Google’i otsing näitas, et tema nimi on Wim Hof, Hollandi guru, kes väitis, et suudab oma tahte järgi tõsta ja langetada kehatemperatuuri ning kontrollida oma immuunsüsteemi vaid mõttejõuga. Ta juhtis treeninglaagrit Poola lumisel kõnnumaal, kuhu kogunesid inimesed kõikjalt maailmast, et õppida tema saladusi. Ta lubas, et pärast lühikest tööd endaga võib ta igaühele õpetada, kuidas praktiliselt ilma igasuguse varustuseta arktilises keskkonnas ellu jääda. Ta väitis, et on leiutanud hingamismeetodi, mis tugevdab vastupidavust, ja et ta võib õpetada mediteerimist, mis võimaldab piiluda omaenda peidetud bioloogiasse. Mida veel? Õppimiseks kulub vaid mõni päev. See kõik tundus hullumeelne. Hof oli ilmselgelt järjekordne valeprohvet, kes müüb mingit jura ja imerohtu. Ta poleks esimene kelm, kellega olen kokku puutunud. Olin just lõpetanud ligi aasta kestnud uurimistöö mehest, kes suri, püüdes Ameerikas sündinud Tiibeti guru eestkostel Arizona kõrbes supervõimeid arendada. Kümme aastat varem, kui juhtisin Indias kolledžitudengite programmi, korraldasime ühes budistlikus pühapaigas kümnepäevase vaikse meditatsiooni. Selle lõppedes väitis üks tudengeist, et sai valgustatuks ja see teadmine sundis teda enesetapule. Mõlemal juhul osutus millegi enama otsimine surmavaks. Need hoiatavad kogemused olid aluseks mu kahele raamatule, mille kirjutasin oma karjääri esimesel kümnendil. Võib öelda, et olin väga ettevaatlik igaühe suhtes, kes arvas, et inimesel on peidetud võimeid.
Ometi oli Hofi koolituses miski kummaliselt tuttav. Midagi sarnast olin näinud kõikjal Los Angeleses. Varem tol kuul oli sõber kutsunud mind takistustega maastikujooksule, mille lõpus visklesid osalejad mudas elektrijuhtmete all. See mõte tundus eemaletõukav ja ma keeldusin. Hiljem, ranna lähedal toimunud tasuta joogatunni ajal, nägin mitutsadat spartalaseks riietunud inimest täisrüüs lähedalasuvast järsakust üles rühkimas, möirates samal ajal oma sõjahüüdu. Ja loomulikult lõputud pildid Facebookis mudastest sõpradest, kes kahlavad läbi põrgulike külma veega täidetud süvendite. Nad ei naeratanud fotodel kunagi, aga oli näha, et nad nautisid täielikult selle katsumuse ületamist.
Just siis tegin plaani, mis oli ühtaegu lihtne ja küüniline. Sõidaksin Poola, näitamaks, et mu suureneval õllekõhuI oli kogu aeg õigus: inimelu vältimatu kulg on allakäik pidevalt halvenevasse tervisesse ja õnnetusse. Olin enam kui kindel, et Hof on šarlatan, kes lihtsalt kasutab kergeusklikke ära.
Broneerisin pileti Poola ülesandega, mis jõudis lõpuks ajakirja Playboy – proovida tema „meetodit“ enda peal. On ütlematagi selge, et ma ei leidnud, mida otsisin. Selle asemel alustasin oma isikliku ümberkujunemisega, millest on nüüdseks saanud 4-aastane teekond, et muutuda lihtsalt veidi rohkem inimeseks.
JÄÄMEHE ILMUMINE
LAGUNENUD TALUMAJA POOLA maakohas kriuksub ja ragiseb, kui kuus meest lõõtsutab ühes selle jäistest tubadest. Aknad on härmas ja lumehanged välisukse ees. Wim Hof silmitseb oma õpilasi karmide siniste silmadega, loendades nende hingetõmbeid. Nad on magamiskottides ja tekkidega kaetud. Iga väljahingamine tekitab aurupahvaku, kuna nende kehasoojus kristalliseerub karges õhus. Kui õpilased muutuvad kurnatusest kaameks, käsib Hof kogu õhu kopsudest välja lasta ja mitte hingata, kuni nad värisevad ja rappuvad. Hingan jäisesse külma ja mõtlen, kas oli ikka hea mõte siia tulla.
„Minestamine on okei,“ ütleb ta. „See lihtsalt tähendab, et läksid sügavale.“
Mu kopsud on tühjad ja pea pööritab hüperventileerimisest. Märgin aja stopperil, see tiksub aeglaselt edasi. 30 sekundi pärast tahan loobuda ja tunda külma õhku kopsudesse tungimas. Aga pean vastu.
60 sekundi pärast hakkab diafragma värisema ja pean end edasi-tagasi kõigutama, et mitte õhku ahmida. Ometi on mu vaim kummaliselt rahulik. Sulen silmad ja näen punaseid kummituslikke kujundeid, mis vilksatavad mu laugude taga. Hiljem selgitab Hof, et see valgus on aken mu ajuripatsisse. Kortsutan selle selgituse peale kulmu. Olen ruumis ainus skeptik.
Hof lubab, et võib õpetada inimesi viis minutit hinge kinni hoidma ja end lumes ilma riieteta soojas hoidma. Mõnepäevase harjutamise järel, lubab ta, peaksin olema võimeline teadlikult kontrollima oma immuunsüsteemi, et tugevdada seda haiguste vastu võitlemiseks või vajadusel isegi autoimmuunhäirete, nagu reumatoidartriidi ja luupuse, allasurumiseks. See on kahtlemata keeruline ülesanne. Maailm on täis isehakanud imeravimeid pakkuvaid gurusid ja Hofi lubadused tunduvad üleinimlikud. Ettevõtmine sobib meesklientuurile, kes soovib oma kehale katsumusi pakkuda ja on valmis nädalase programmi eest maksma üle 2000 dollari.
Näha on padjal istuva ja magamiskotiga kaetud kaasõpilase Hans Spaansi värisevad käed. Kümme aastat tagasi diagnoositi tal Parkinsoni tõbi, mis sundis teda loobuma IT-juhi tööst. Olnud surma äärel, väidab ta, et Hofi meetod võimaldab poole võrra vähendada ravimite hulka, mida tal tuleb arstide nõudel sümptomite kontrolli all hoidmiseks võtta. Tema kõrval olev Andrew Lescelius Nebraskast, kellel on kurnav astma, pole nädal aega inhalaatorit kasutanud. Olen lennanud teisele poole maakera, et vaadata, kas Hof teeb tõesti imet, nagu need inimesed ütlevad, või on ta lihtsalt järjekordne võltslubadusi pakkuv šarlatan.
Vaheldame ligi tunni hüperventilatsiooni ja hinge kinnihoidmist, iga kordus lubab järk-järgult veidi kauem hinge kinni hoida. Hof ütleb meile, et kiire hingamine lisab verevarustusse hapnikku ja kuni me seda päris ära ei kasuta, ei pea ellujäämiseks sõltuma kopsudes olevast õhust. Autonoomne tung sisse hingata põhineb mõistuse tavapärasel programmil: kopsudes pole õhku, järelikult on aeg hingata. Mu närvisüsteem pole veel taibanud, et vereringes on jätkuvalt hapnikku.