Maapõu. II osa. Peter V. Brett

deemon, ei vääri õnnistatud sööki-jooki,” ütles Shanvah.

      „Kuude kaupa on mind turgutatud rapetega,” õiendas Shanjat. „Minu mõõt on täis. Kui te mind ei toida, ei juhata mina teid edasi.”

      Viivitamatult kargas Shanvah püsti ning torkas oda, puurides kahe käega. Shanjat ja deemon võpatasid, kuid nemad polnud märklaud. Odateravikule oherdati silmitu salamander, nagu need kolasid putukaid küttides seintel. Kärmed ohtu tajuma, aga Sharum’ting’i oda oli kärmem.

      Neiu kiskus alles siputava loomakese teraviku otsast ja käristas kaheks. Jalahoop tõukas Shanjati kummuli ja kukutas koos isaga ümber ka deemoni. Kui viimase koonusekujuline pea kolksatas tunnelipõrandale, pisteti salamandritükk Alagai Ka’le suhu.

      „Säh, söö,” lõrises tütarlaps. „Või ma sunnin sind lauluga.”

      Kuniks nad laskusid mööda kaljumüüri, muigutas kuninglik kaasa suud, püüdes saada lahti madala eluvormi mõru maigust. Liha ja veri turgutasid tõesti, aga salamandrite armetu teadvus pani teda vägisi läbi elama sellise sisutu olemasolu iga viimast kui hetke. Ta oleks ehk oksendanudki, kuid hoolimata Laulja piinlemise hõrgust naudingust polnud tal himu kuulda piiga laulu oma kõrva ääres.