rinda otsib.
Ühes teises intervjuus pahvatab Agneta Neroth: „Uma on ju nii ilus. Ta on minu aksessuaar.”
See on küll naljatamisi öeldud, päris kindlasti kohe, aga eks tee selline sõnavalik ka pisut murelikuks?
Ise kirjutan seda raamatut vanaemana, aga see ei ole südamlik raamat. Ma kuulun nimelt nende hulka, kelle meelest on vanaema elu raske. Saan küll oma lastelastega kokku, aga ma ei kohtu nendega sugugi nii sageli, kui ma sooviksin.
Jah, ma tean, et asjad võiksid olla ka hullemini, palju hullemini. Mõned inimesed ei tohi üldse oma lastelastega kokku saada, mõnega on lapsed niimoodi suhted katkestanud, et nad peavad hiilima lasteaedade või koolide aia taga, et vilksamisigi oma lapselapsi näha.
Aga olen siiski seda meelt, et ka minul on raske.
Lapselastest – oma esimesest lapselapsest – kirjutasin esimest korda juba 1999. aastal raamatus „Siis ei ole sa kunagi üksi. Lugemise kunstist”. Seal on kirjas:
„Kaheaastane tervitab iga päev Buddhat. „Mida Buddha Ameliale ütleb?” küsin ma. Kõigepealt ta arvas, et Buddha ütleb „Muu!”, nüüd arvab ta, et Buddha küsib: „Kuidas läheb?”
Kaheaastane ei ole meist rumalam. Kujutab ju nii mõnigi meie hulgast meile suunatud jumalikku sõnumit just sellisena ette?
Kaheaastane ajab hoovis tuvisid taga. Tuvid lubavad lahkesti end tükk maad taga ajada ja kui nad lõpuks õhku kerkivad, lehvitab tüdrukuke neile ja hõikab: „Head aega!”
Kaheaastane on meist targem. Tema suudab oma ebaõnnega leppida ja edasi liikuda.”
Märkan, et see ülestähendus on mõnes mõttes seotud kurbusega – kurbusega selle üle, et mu lapselapsed on vähemalt üksteist kuud aastast minust kaugel. Lastelastest kirjutamine on üks võimalus neid alles hoida, lähedale tuua. Sellele, kes on lugenud mu varasemaid raamatuid, tuleb nii mõnigi asi tuttav ette. Kuna vanaemaks saamine tähendab tagasipöördumist omaenda lapsepõlve, naasen oma raamatusse „Kõigepealt müüdi klaver”. Soomerootsi luuletaja Gösta …gren on seda ilusasti väljendanud: „Lapsepõlv ei ole osa / elust, see on sügavik / kõige all, mis tuleb hiljem”. Kuna lastelaste saamine tähendab oma identiteedi üle juurdlemist, naasen ka raamatu „Tähtedevahelised jooned” juurde.
Niisiis olen teadlik sellest, et võin paista vahel ennast kordavat, samas kui ise olen kindel, et teen midagi muud ja rohkem, et pean kahekõnet varem mõeldu ja sõnastatuga, et arendan seda edasi.
Ja et ma arendan seda edasi seetõttu, et elu ise on edasi läinud.
Kui ma oleksin saanud olla tavaline vanaema, ei oleks mul ilmselt pähegi tulnud lastelastest kirjutada. Mul oleks ilmselt olnud täistamp peal, oleksin toonud neid lasteaiast ja koolist, hoidnud neid, kui neid on tabanud kõhuviirus, valmistanud neile ja nende vanematele pühapäeviti õhtusööke. Kui ma küsin oma sõpradelt, kuidas näevad nemad enda kui vanavanemate rolli, vastavad nad sageli pisut hingeldades: „Mida sa õieti mõtled?”
Neil on oma rollis nii palju tegemist, et nad ei jõua selle üle mõtiskledagi.
Ehk on niimoodi isegi parem.
Sellest hoolimata olen kindel, et kuigi see raamat on isiklik, ei ole see päris eraasi. Me räägime globaliseerumisest ning see tähendab, et inimesed kolivad ühest kohast teise, ja nende kolimine tähendab, et päris paljud on samas olukorras nagu mina. Ammustel aegadel lahkusid andekad talulapsed kodunt ja sõitsid kuhugi ülikoolilinna õppima, et elus edasi jõuda. Kui nad siis koju käima tulid – kui nad üldse tulid, paljud ei tulnud enam käimagi –, kõndisid nad rahutult toa ja lauda vahet. Nad rääkisid teist keelt ja suhtusid oma vanemate elusse sõbraliku üleolekuga. „Kas Maasik annab ikka sama hästi piima?” kujutleksin neid küsimas, kuigi Maasik ega üleüldse lehmad ei huvitanud neid enam karvavõrdki.
Nüüdsel ajal sõidavad meie pojad – ja tütred – Ameerikasse, Singapuri, Shanghaisse. Meil on õnne, kui nad ei muutu üleolevaks.
Või kui nad jäävad vähemasti sõbralikuks.
NÜÜD ALUSTAN MA algusest. Siis keeran kõrvalteele ja selleks varuge kannatust.
Minu meelest on see vägagi vajalik kõrvaltee.
Niisiis:
Esimese lapselapse sain ma viiekümnenda sünnipäeva kingituseks.
Amelia.
Väikese A.
a.
„Juubelikingitus” oli sõna, mida kasutas tema isa Ville, kui ta teatas mulle lapse saabumisest. Ta teatas seda meilitsi, sest elas toona Berkeleys. Just meili teel olengi teada saanud enamiku asju oma lapselaste kohta.
Ville oli toona kakskümmend viis – aasta vanem kui mina tema sündides –, aga minust oleks tegelikult võinud vanaema saada juba varemgi. Vaese kraadiõppetudengina oli Villel tulnud idee hakata spermadoonoriks, Ameerikas makstakse selle eest – ja heade ülikoolide teadureid hinnatakse isakandidaatidena kõrgelt –, aga kui ta oma mõtte mulle avaldas, haaras mind õud. Ma ei suutnud kuidagi ette kujutada lapselapsi, kellega ma tuttavaks ei saa.
Usun, et Ville mõistis mu kohkumust ja jättis selle mõtte sinnapaika.
Järele mõeldes taipan, et ma ei saa kuidagi teada, kas ta ikka jättis selle mõtte sinnapaika, aga ma pean uskuma, et see on nii. Minu õud selle ees pole praegu sugugi väiksem kui toona, pigem vastupidi.
Amelia sündis esimesel septembril. Seda, et tegu on tüdrukuga, olid Ville ja tema ameeriklannast naine Jenny teadnud juba mõnda aega: ultraheliuuringus oli õde küll öelnud, et sugu pole võimalik kindlaks teha, aga Jenny oli andnud mõista, et enne ta ära ei lähe, kui on teada saanud. Nüüd ei piirdunud Ville meili saatmisega, vaid helistas. Jenny vanemad Sheila ja Mike, kes elasid Lõuna-Californias San Diegos, läksid last kohe vaatama.
Mõistsin loomulikult, et Jenny tahtis kõigepealt näha omaenda ema, muidugi mõistsin. Ise oleksin pealegi ainult tüliks olnud, mul polnud ju isegi juhiluba.
Edaspidi meilisid Jenny ema ja isa mulle aeg-ajalt ning vahendasid, mida Jenny oli rääkinud pea igapäevastes telefonikõnedes vanematekoju. Oma elu esimese emotikoni sain ma Mike’ilt. Olin sunnitud temalt küsima, mis asi see on. Mõnikord pidasime temaga ühendust reaalajas. Tema töötas oma kabinetis San Diego ülikoolis hilise õhtutunnini, meil Helsingis oli siis varahommik. Mõtlesin, et tänu ajavahele mõtleb keegi vanema põlvkonna esindaja kogu aeg a peale. Mõistagi saadeti mulle pilte – palju pilte – ja neid vaadates üritasin tajuda, mida ma tunnen. Polnud sugugi lihtne tunda seda, mida ma tahtsin tunda – ehk just sellepärast, et üritasin kõigest hingest. Mäletan, mida mu isa olevat öelnud, kui ta mind esimest korda nägi: „Kas see tüdruk jääbki nii punaseks?” a oli beebi, kellesuguseid veel toona, üheksakümnendate keskel, nimetati alistunult koolikubeebideks ja kes muudkui karjus. Jenny pidi oma Madagaskari-teemalise väitekirja valmis saama ja ta oli peaaegu otse sünnituslaualt kirjutuslaua taha suundunud: tol sügisel sain teada, et tõeline katastroof noore auahne naisteadlase elus on see, kui sülearvuti ja elektriline rinnapump on korraga rivist väljas. Ville pidi siis öösiti palju üleval olema. Tal oli kombeks laulda ja ta kirjutas mulle, et jõudis järeldusele, „et neegrispirituaalid sobivad kõige paremini”. Kui ta andis teada a esimesest naeratusest, segunes noore isa vaimustus teadlase asjalikkusega: „Tean küll, et see on tegelikult refleks, aga minu meelest ikkagi armas.”
Arst oli kinnitanud, et gaasivalud annavad kolme kuu möödudes järele, aga ajapikku pidi ta möönma, et koolikud võivad kesta ka neli või viis kuud. a-l olid gaasivalud ka veel siis, kui ma lõpuks temaga esimest korda kohtusin kaks päeva enne jõule, mis me pidime kõik koos Inglismaal Ville isa Silvesteri ja tema uue pere juures veetma. Perre kuulusid ka abikaasa Jiggy ning väikesed tütred Miranda ja Cecilia, kes olid tädistaatuse üle küll elevil, ent küsisid samas murelikult: „Kas me võime ikkagi veel lapsed olla?” Ilm oli pilves ja lund sadas, kui ma a-d Heathrow’ lennuväljal nägin. Ta oli Ville ja Jenny suure pagasikoorma otsas. a reisis oma passiga, tegelikult oli tal juba lausa kaks passi, Ameerika ja Briti oma. Passipildid olid erinevad: Briti passis oli ta inglaslikult