img_img_53db7906-7b1a-5d1d-8408-9192f688d81d.jpg" alt="cover"/>
Originaali tiitel:
Jo Nesbø
Kan Doktor Proktor redde jula?
Aschehoug
2016
This translation has been published with the financial support of NORLA
Toimetanud Brita Kaasik
Korrektuuri lugenud Kairi Vihman
Copyright © Jo Nesbø 2016
Illustrations copyright © Per Dybvig 2016
Published by agreement with Salomonsson Agency
© Tõlge eesti keelde. Sigrid Tooming, 2018
ISBN 978-9985-3-4518-4
ISBN 978-9985-3-4607-5 (epub)
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2018
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
1. peatükk
Viis päeva enne jõululaupäeva
Lugu sai alguse viimasel advendipühapäeval õhtuhämaruses.
Norrat, iseäranis Oslot, ise-iseäranis Suurtüki tänavat ja ise-ise-iseäranis üht imelikku sinist viltuvajunud maja tänava lõpus – kus keegi peaks varsti jalad kõhu alt välja ajama ja tee trepini lahti lükkama, lummemattunud pirnipuust mööda kuni väravani – kattis paks lumi. Kas seal tõesti siis ei elata? Miks ei, elatakse küll, värava ja trepi vahel võis näha väikesi ja suuri jälgi, jäälilledes akende taga põlesid küünlad ja korstnast tõusis suitsu.
Ja köögilaua taga istus naabritüdruk, kelle nimi oli Lise, ja vaatas unistavalt enda ette, kuulates Juliette’i, lahket naist, kes seisis ja liigutas midagi potis, jutustades romantilist jõululugu kahest armastajast, kes olid koos, kaotasid teineteist, aga leidsid jõuluõhtul uuesti.
„Ma arrrrrmastan armastuslugusid, mis on keskelt kurvad,” ohkas Lise. „Eriti kui nad on natuke jubedad ka.”
Juliette Margarin naeris ja valas potti piima juurde. „See on sellepärast nii, mademoiselle Lise, et sa istud siin hubases soojuses ega ole väljas nende koledate, pahade, nähtamatute olenditega, kes nüüd enne jõule ringi hiilivad.”
Samal hetkel krääksatasid esikus uksehinged ja kööki tuhises külm tuulehoog. Nad vahetasid pilgu. Keegi – või miski – oli just sisse tulnud. Esikupõrandalt kostsid nagisevad sammud.
„K-kes seal on?” küsis Juliette väriseva häälega.
Ei mingit vastust.
„Kes ...” hakkas Juliette küsima, aga lõi käe kohkunult suu ette.
Köögiuksele oli ilmunud midagi hirmuäratavat.
Puuriit. Lühikeste kasehalgude riit, mis õõtsus maapinnast kahekümne sentimeetri kõrgusel.
„Oo õudust, õõtsuv puuriit!” halises Juliette. „Mis sa meist, süütutest kaitsetutest naistest tahad?”
„Süüa!” ütles puuriit.
„Mon Dieu!” ütles Juliette, sest ta on prantslane ja mon Dieu tähendab „mu jumal”! „Kas sa sööd mõlemad ära või aitab sulle ainult väiksemast? Kas sa sööd kogu maja ära või tahad ...”
„Süüa riisiputru!” ütles puuriit.
„Istu siia pliidi ette,” ütles Juliette ja keeras tagasi pudrupoti poole.
Puuriit õõtsus pragiseva pliidi ette, kukkus kolinal halukorvi ja selle tagant ilmus nähtavale ebatavaliselt väike poiss. Tal oli veel väiksem püstnina ja kõige väiksemad tedretähnid, mida keegi kunagi näinud on. Ta kloppis kampsunilt lund ja noppis oma erepunastest juustest ja imeväikestest kõrvadest kasepinde.
„Kõht tühi, Bulle?” küsis Lise.
„Kõht tühi?” osatas tibatilluke poiss ja pühkis nina kampsunivarrukasse.
„Lubage mul selgitada ...”
„Oo ei,” pomises Lise.
„Kui ma läksin sellele polaarretkele, siis olin valmis tooma ohvriks oma elu, ja mul mõlkus peas ainult üks mõte.” Ta tõstis uskumatult lühikese nimetissõrme. „Päästa naisi ja lapsi ... noh, eelkõige naisi ... külma ja nälja käest. Lihtsate vahenditega, ilma sideseadmete või navigatsiooniriistadeta, võitlesin ma end ihuüksi läbi lumepõrgu, mis ähvardas mind tihtipeale enda alla matta. Aga ma ei andnud alla. Sest ma olen Bulle, ja Bulle ei anna iial alla, Bulle ...”
„Bulle käis garaažist puid toomas,” ütles Lise ja näitas näpuga köögiaknast välja, kus kuupaiste pani värava kõrval helendama räämas puukuuri.
„Just,” ütles poiss. „Ja äranälginud, otsajäänud Bulle on seepärast natuke pettunud, et naised ja lapsed – eelkõige naised –, kelle heaks ta on riskinud oma noore eluga, ei ole jõudnud pisut kaugemale ...” Bulle pööritas silmi ja vajus seejärel põrandale pikali. „... riisipudru valmistamisega.”
„Bulle, sa olid ära ainult viis minutit.”
„Ja söök saab valmis ainult viie minuti pärast,” naeris Juliette. „Eriti kui sa võtad jalad alla ja katad laua, Bulle.”
Bulle kargas püsti, hüppas tööpinnale, avas kapiukse ja võttis välja taldrikud.
Samal hetkel kostis põrandalaudade alt pauk.
„Mis see oli?” hüüatas Lise.
„Ah, eks muidugi Viktor, kes leiutas midagi.”
Nad kuulsid keldritrepilt lohisevaid jooksusamme ja kohe seejärel astus kööki ebaharilikult pikk ja kõhn mees. Tal oli must sasipea, laia naeratuse ümber hõre habe, seljas sinine leiutajakittel ja ees prillid, mis osutusid lähemal vaatlusel ujumisprillideks. „Armsam! Mu sõbrad!” ütles ta ja andis Juliette’i põsele laksuva musi. „Heureka!”
„See tähendab „olen leidnud”,” sosistas Lise Bullele, kes oli roninud tema kõrvale puupingile.
„Bulle teab seda, sõbrake,” ütles Bulle. „Mille sa leiutasid, doktor Proktor?”
„Sõbrad, nüüd te alles kuulete. Ma parandasin Raspa ajaseepi, mistõttu ei ole ajas ja ruumis rändamiseks enam spetsiaalset ajavanni vaja.” Ta näitas väikest šampoonipudelit, kus oli midagi vedelat ja vaarikapunast.
„Seebi võib valada ükskõik millisesse vanni, pange või basseini ja ajada vahule. Seejärel pole vaja muud kui sukelduda vahu alla, mõelda mingile kaugele kohale ja minevikuhetkele, ja kui püsti tõusete, siis olete nagu niuhti seal!”
„Mon amour, sa oled geenius!” ütles Juliette ja kallistas professor Proktorit nii kõvasti, et too läks näost punaseks.
„Sulle antakse prüüsika Nobeli peermia!” ütles Bulle, kes oli tõusnud püsti ja seisis puupingil. „Sa võid müüa ajaseepi kogu maailmale, sa saad rikkaks!”
„Kahjuks mitte,” naeratas doktor Proktor. „Nimelt on need Raspa ajaseebi viimased piisad ja nüüd, kus Raspa on kadunud, ei tea keegi valemit, mille järgi seda juurde valmistada.”
„Aga riisiputru saame küll juurde valmistada!” ütles Juliette ja asetas poti keset lauda. „Laske hea maitsta, siis vaatame, kas suudame sellele otsa peale teha!”
Seejärel asusid nad Juliette’i