karamellikastmepudelikesest sortsama. Kuigi tuleb tunnistada, et kalapulgad karamellikastmega maitsevad natuke imelikult ja hernesupp karamellikastmega maitseb veelgi imelikumalt.
Aga praegu olid nad Juliette’i ja doktor Proktori köögis. Ja kuni nad lurinal ja mõminal putru parkisid, jutustas Juliette Margarin, kuidas tema rikkas perekonnas Prantsusmaal tähistati jõule suures külmas lossis, kus pakuti pardipraadi, ja seal oli palju teenreid, aga mitte ühtki sõpra või sugulast.
„Meie pool oli vastupidi,” ütles doktor Proktor, tõusis püsti ja pani raadio käima.
„Minu vanematel oli tibatilluke soe maja ja mitte ühtki teenrit, küll aga jõuluõhtul hulk sugulasi. Meid oli nii palju, et maja oli lõhkemiseni pungil, meid pressis välja akendest ja ustest.” Ta oli leidnud raadiojaama, kust tuli soovikontsert, kus tuttavad, kallimad, tädi- ja onutütred, sõbrad, klassikaaslased ja kolleegid saatsid üksteisele jõulutervitusi ja soovilugusid. „Kõik olid leiutajad ja kõik rääkisid korraga oma uuematest leiutistest,” ütles Proktor. „Me sõime midagi uut, mis ema ja vanaema olid välja mõelnud, ja kinkisime üksteisele jõuludeks omaleiutatud asju.”
„Näiteks mida?” küsis Bulle suutäite sekka.
„Noh, need võisid olla lihaskindad, millega sai ära väsimata tonnide kaupa lund rookida. Või suusad, millega ei olnud võimalik kukkuda. Aga enamasti olid need asjad, mis plahvatasid kuidagi naljakalt. Ja siis ühel aastal leiutas tädi Inga kommikarbi, mille avamisel kõik kommid rääkima hakkasid. Nad kiitsid läbisegi, kui imehead nad on, kuni kiljusid kooris: „Võta mind, võta mind!””
„Ho-hoo!” hüüdis Bulle. „Ja teil käis jõuluvana?”
Proktor vahtis enne vastamist mõtlikult enda ette. „Isa läks välja ja ütles, et peab jõuluvanale appi minema. Natukese aja pärast tuli jõuluvana kingitustega, ütles, et tal on palju tegemist, ja lahkus niisama kiiresti, nagu oli tulnud.”
„Meie pool teeb isa täpselt samuti!” ütles Lise. „Aga ma saan kingade järgi aru, et see on isa, kes on jõuluvanariided selga tõmmanud.”
„Aga sina, Viktor?” küsis Juliette. „Kas sa said aru, et see on sinu isa, kui ta tuli igal aastal pärast jõuluvana lahkumist koju tagasi?”
„Ei,” ütles doktor Proktor hajameelselt ja vaatas aknast välja. „Isa tuli tagasi alles päris hilja. Jõuluvana aitamine oli nimelt suur ja tähtis töö.”
„Ha-haa,” ütles Bulle kuivalt.
„Selline jõuluõhtu tundub igatahes lõbusam kui minu kodus,” ütles Lise. „Meie peres tehakse üksteisele ainult asjalikke kingitusi. Nagu uus koolikott või annetus puhkpilliorkestri toetuseks või muu säärane. Isa jälgib hoolega, et me õigetpidi ümber jõulupuu käiksime ja kui me oma pakid lahti teeme, korjab ema kingipaberid kokku ja triigib ära, et neid saaks järgmisel aastal kasutada. Ja ta kogub kaardid ka kokku ja kirjutab peale, kui palju kingitus tema arust maksis, et me saaksime järgmisel aastal teha sama kalli kingituse.”
„Põhjalik ema,” ütles Proktor.
Lise naeris. „Eelmisel aastal sain ma väikese kingituse, mis oli pakitud harilikku kirjapaberisse, ja paber oli pealegi kasutatud, sinna oli midagi trükitud. Kaardil seisis ainult „JÕULUVANALT”. See oli lumekuul, tead, selline klaaskuul, mida raputades hakkab lund sadama.”
„Muidugi tean,” ütles Proktor. „See oli nimelt minu vaarisa, kes need klaaskuulid leiutas.”
„Aga ema läks õudselt närvi, sest nüüd ta ei tea, kellele me peame sel aastal sama kalli kingituse tegema! Ja ma ei tahtnud talle öelda, et meie tuttavate hulgas on loomulikult ainult üks inimene, kes tuleks mõttele oma kingitust niiviisi pakkida!”
Juliette ja Lise vaatasid väikese punapea poole, kes ei paistnud nende juttu kuulavat, vaid tegi näo, nagu puhuks trompetit, vilistades kaasa „Püha öö” trompetisoolot, mis raadiost tuli.
„Kas ta ütles, et see on temalt?” küsis doktor Proktor.
Lise raputas pead.
Proktor sügas habet. „Siis ei saa sa ju välistada, et see oli jõuluvanalt.”
„Ei noh, tere talv,” puhkis Lise. „Jõuluvanalt? Ega ma kaheaastane ei ole!”
„Nii et sa ei usu jõuluvana?”
„Ei! Sina usud või?”
„Eeeeeei.” Doktor Proktor tegi väikese pausi. „Ma mitte ei usu jõuluvana. Vaid ma tean ...”
Juliette köhatas noomivalt.
„Mida sa tead?” küsis Lise.
„Ma ... ee ... tean ...” ütles Proktor ja heitis pilgu Juliette’i poole, kes vaatas teda hoiatavalt.
„Ütleme nii,” lausus Proktor. „Ma tean, et viimastel aastatel on üha vähem neid, kes jõuluvana usuvad, sest jõuluvana on ohjeldamatus kingituste ostmises meelest läinud. Nüüd usuvad inimesed rohkem härra Thrane kaubamaja jõuluallahindlusi kui jõuluvana. Härra Thrane rikkus kasvab jõulust jõulu, aga vaest jõuluvana ja ta väikesi lihtsaid kingitusi ei vaja enam keegi.”
„Sinu jutust jääb mulje, nagu oleks jõuluvana olemas,” naeris Lise.
„Ma ...” hakkas Proktor ütlema, aga Juliette katkestas teda järsu köhatusega.
„Räägi parem, kuidas sinu kodus jõule peetakse, Bulle,” palus Juliette.
Bulle tegi imelikke lämbuvaid hääli, kuni tal õnnestus kugistada alla nii palju riisiputru, et ta sai vastata. „Varem sõltus see alati sellest, kas emal on parajasti kavaler. Kui oli, siis tohtisime mina ja mu õde sõita vanaisale külla, kui ta veel elas. Ja tema luges meile ette.”
„Jõuluevangeeliumi?”
„Ei,” ütles Bulle ja tõstis veel putru ette. „Raamatut „Loomad, kelle olemasolust sa teada ei soovi”.”
„Hm. Kõlab armsasti.”
„Hiigla armsasti,” ütles Bulle ja toppis suu täis. „Kas te teadsite näiteks, miks New Yorgis hakati ehitama selliseid pilvelõhkujaid, kus esimesel korrusel on poed ja kõrgemal korterid?”
Teised vaatasid talle sõnatult otsa.
„Vampiirkaelkirjakute pärast,” ütles Bulle.
„Appikene,” ütles Juliette ja kummardus üle laua lähemale. „Räägi!”
„Seal pole suurt midagi rääkida,” ütles Bulle. „Ainult seda, et vampiirkaelkirjakutel on jubedad vampiirikihvad, millega nad hammustavad ja imevad verd ja õlut ja ...” Kostis lurinat, kui ta lusikast riisiputru lürpis.
„Päh!” ütles Lise.
„Aga õnneks käivad nad väljas ainult öösiti,” ütles Bulle. „Nad kõnnivad oma pikkade peenikeste koibadega pimedatel linnatänavatel. Nad on nii pikad ja nende koivad on nii peenikesed, et autod sõidavad nende alt läbi ja enamik juhte ei märkagi neid. Aga autod vampiirkaelkirjakuid ei huvita, nad on nimelt vere- ja õllejahil. Sellepärast ongi nii hea, et neil on pikk kaelkirjakukael. Hea neile. Mitte meile. Sest sääraste jalgade ja kaelaga ulatuvad nad vähemalt kolmanda korruseni. Nii et kui mõni armastab magada lahtise aknaga ...” Bulle viibutas lusikaga, nii et puder lendas, „siis ei peaks ta magamistuba ega külmkapp olema madalamal kui neljandal korrusel.”
„Mon Dieu!” sosistas Juliette, aga Proktor naeris tema kõrval laginal.
„Aga veelgi hullem on neil, kes elavad Austraalias Põhja-Terroritortüüriumis,” ütles Bulle ja ajas silmad pärani. „See on kõige kõrvalisem ja süngem koht maamuna peal ...”
„Bulle!” hüüatas Lise.