ja saatsin ümbriku sees oma isale koos kirjaga, milles andsin talle teada, mida ma temast arvan, ja nüüd ma ütlen sama ka teile, härra Poirot. Ma ei kavatse seda taluda. Isegi suur Hercule Poirot ei või süüdistada mõrvas süütuid inimesi ja loota, et sellel pole tema jaoks tõsiseid tagajärgi.”
Viimaks ometi tegi John McCrodden seda, mida temalt oodati, vabastades detektiivi oma seltskonnast. Poirot seisis akna juures ja vaatas, kuidas külaline majast väljub.
„Kas olete nüüd valmis jooma klaasikest sirop de menthe’i, söör?” küsis George.
„Mon ami, ma olen valmis jooma ära kogu maailmas leiduva sirop de menthe’i.” Taibanud, et selline soov võib tekitada segadust, kiirustas ta täpsustama: „Üks klaas, palun, George. Ainult üks.”
Poirot pöördus tagasi oma tooli juurde ülimalt ärritunud olekus. Kuidas sai üldse loota, et maailmas võidutseksid õiglus ja rahu, kui kolm inimest, kes oleksid ometi võinud oma jõud ühendada − kolm ülekohtuselt süüdistatud inimest: Sylvia Rule, John McCrodden ja Hercule Poirot −, pidasid võimatuks üheskoos maha istuda ja rahulikult, kainelt juhtunut arutada? Võib-olla aitaks see neil asjasse selgust tuua. Selle asemel oli võimust võtnud viha, lausa fanaatiline soov klammerduda isikliku arvamuse külge kõiki teisi vaatenurki eirates ja kõige tipuks veel solvangud, mis olid ületanud igasuguse piiri. Hercule Poirot oli sellest patust muidugi puhas, ta oli käitunud laitmatult isegi kõige õelama rünnaku kiuste.
Kui George talle sirop’i ulatas, küsis Poirot: „Öelge palun, kas keegi veel soovib minu jutule pääseda?”
„Ei, söör.”
„Ja mitte keegi pole telefoni teel aega kinni pannud või avaldanud soovi minuga kohtuda?”
„Ei, söör. Kas te ootate kedagi?”
„Oui. Ma ootan mõnd tigedat võõrast või koguni mitut.”
„Ma ei saanud päris hästi aru, söör.”
Just siis hakkas telefon helisema. Poirot noogutas ja lubas endale kerge muige. Kui olukorras, kuhu sa oled sattunud, pole midagi meeldivat, siis võib vähemalt nautida teadmist, et su oletus tabas märki, arutles ta endamisi. „Seal ta ongi, George. Kolmas neist. Kolmas kes teab kui mitmest kokku? On neid kolm, neli, viis? Neid võib olla kui tahes palju.”
„Keda, söör?”
„Inimesi, kes on saanud kirja, milles neid süüdistatakse Barnabas Pandy mõrvamises ja mis kannab Hercule Poirot’ võltsitud nime!”
3. PEATÜKK
Kolmas jutulesoovija
Järgmisel päeval kell kolm saabus Whitehaven Mansionsisse Poirot’ jutule preili Annabel Treadway. Kuni George daami eesruumis vastu võttis, leidis Poirot, et ta lausa ootab seda kohtumist. Teistsuguse meelelaadiga inimene oleks ehk pidanud tüütuks vajadust üha uuesti ja uuesti tõrjuda tagasi üht ja sama süüdistust, mida sulle esitavad inimesed, kes kõik on kindlalt otsustanud vastuargumente mitte mingil juhul kuulda võtta. Hercule Poirot oli teisest puust. Ta oli otsustanud, et nüüd, kolmandal korral jääb peale tema seisukoht. Ta paneb preili Annabel Treadway uskuma, et räägib tõtt. Vahest siis hakkab sasipundar hargnema ning tal õnnestub esitada mõned teda huvitavad küsimused.
Eelmisel ööl unetult voodis lamades olid Poirot’ mõtted tegelnud juba ammendavalt küsimusega, miks on enamik inimesi, isegi kui nad on intelligentsed, nii ebaloogilised ja põikpäised. Nüüd eelistas ta fookusesse võtta Barnabas Pandy isiku. Muidugi eeldusel, et Barnabas Pandy üldse oli isik. Ei saanud välistada võimalust, et Barnabas Pandyt polnud olemas, ei olevikus ega minevikus, et see oli ainult nimi, mille kirjade kirjutaja fantaasia oli välja haudunud.
Uks avanes ja George juhatas sisse kõhna keskmist kasvu naise, kelle juuksed olid heledad, silmad ja rõivad tumedad. Poirot’d tegi murelikuks mulje, mille naine talle jättis. Ta tundis järsku vajadust langetada pea ja pomiseda: „Minu siiras kaastunne, Mademoiselle.” Ometi polnud vähimatki alust arvata, et naine on kaotanud lähedase inimese, ja Poirot kutsus ennast korrale. Mõrvasüüdistusega kiri võis põhjustada viha või hirmu, kuid see polnud ometi mingi tragöödia, Poirot’l oli raske uskuda, et see võiks kedagi sügavalt kurvastada.
Sama selgelt nagu John McCrodden oli täitnud ruumi enda ümber külma põlgusega, oli Annabel Treadway toonud kaasa toatäie kurvastust. „Südamevalu,” oletas Poirot. Ta tajus seda nii selgelt, nagu puudutaks see teda ennast.
„Tänan, George,” sõnas ta. „Palun, Mademoiselle, võtke istet.”
Kõnetatu läks kiiresti lähima tooli juurde ja seadis end istuma asendisse, mis ei saanud olla mugav. Poirot täheldas, et kõige silmatorkavam joon preili näos oli sügav vertikaalne kurd, mis algas kulmude vahelt ja oleks justkui lauba kaheks võrdseks osaks jaganud. Poirot keelas endal seda põrnitseda, et mitte näida taktitu.
„Tänan teid, et lubasite mul täna siia tulla,” ütles preili vaikselt. „Ma ootasin, et te keeldute.” Neid sõnu lausudes heitis ta Poirot’le viis-kuus kiiret pilku, iga kord kohe pead ära keerates, justkui kardaks oma võõrustajale otsa vaatamisega vahele jääda.
„Kust te tulete, Mademoiselle?”
„Ah, te ei tea seda kohta. Mitte keegi ei tea. See asub maal.”
„Miks te ootasite, et ma keeldun teid vastu võtmast?”
„Enamik inimesi teeks kõik endat oleneva, et mitte lubada oma majja seda, kelle nad arvavad olevat mõrvari,” vastas preili. „Härra Poirot, see, mida ma tulin teile ütlema … Te võite mind mitte uskuda, aga ma olen süütu. Ma ei suudaks iialgi kellegi elu võtta. Mitte iialgi! Teie ei või teada …” Ta hääl katkes rabeda ohkega.
„Palun jätkake,” ütles Poirot lahkelt. „Mida ma ei või teada?”
„Ma pole ealeski põhjustanud valu või kedagi haavanud, ma ei saaks seda teha. Olen seevastu elusid päästnud!”
„Mademoiselle …”
Annabel Treadway oli tõmmanud taskust taskurätiku ja tupsutas sellega silmi. „Palun vabandust, kui see kõlas nagu kelkimine. Ma ei kavatsenud ise ennast kiita ega oma saavutustest rääkides liialdada, aga ma tõepoolest päästsin ükskord inimese elu. Palju aastaid tagasi.”
„Inimese elu? Te ütlesite esiti, et olete päästnud elusid?”
„Pidasin lihtsalt silmas, et kui mul avaneks võimalus veel kunagi sama teha, siis ma päästaksin ära kõik, keda vähegi saan, isegi kui peaksin ennast seda tehes ohtu seadma.” Ta hääl oli hakanud värisema.
„Kas sellepärast, et teie olete kuidagi eriliselt kangelaslik või pigem sellepärast, et peate ennast teistest vähem väärtuslikuks?” küsis Poirot.
„Ma … Ma ei saa hästi aru, mida te mõtlete. Meie kõik peame oma ligimese endast kõrgemale seadma. Ma ei püüagi väita, nagu ma oleksin vähem enesekeskne kui enamik inimesi ning ma olen kõike muud kui vapper. Ausalt öeldes olen ma kohutav argpüks. Pidin kogu oma julguse kokku võtma, et siia teie jutule tulla. Mu õde Lenore − tema on vapper. Usun, et ka teie, härra Poirot. Kas te siis ei päästaks kõiki elusid, mille päästmine oleks teie võimuses − viimast kui üht?”
Poirot kortsutas kulmu. See oli veider küsimus. Kogu nende vestlus oli ülimalt ebaharilik, isegi arvestades „Barnabas Pandy ajastu” iseärasusi, nagu Poirot nimetas seda uut tegelikkust, mille sisse ta oli vägisi kistud.
„Ma olen kuulnud teie saavutustest ja imetlen teid siiralt,” jätkas Annabel Treadway. „Just sellepärast tegi teie kiri mulle nii tõsiselt haiget. Härra Poirot, teie kahtlustus on täiesti alusetu. Te väidate, et teil on minu süü kohta tõendeid, aga ma ei mõista, kuidas see saab võimalik olla. Ma pole sooritanud mingit kuritegu.”
„Ja mina pole saatnud teile mingit kirja,” teatas Poirot. „Ma ei ole süüdistanud teid ega süüdista ka praegu Barnabas Pandy tapmises.”
Annabel Treadway